Foto: Daboost + Canva Creative Studio + Canva.com

Kreeka keelest tulnud sõna ἀναρχία tähendab otsetõlkes ’ilma vägivallata’, ’ilma jõuta’ ning ka ’ilma valitsuseta’, sest valitsus on vägivalla, piirangute ja sunduse allikaks. Kui sõna anarhia on nii eesti kui ka muudes keeltes omandanud ajapikku negatiivse varjundi, olles vägivalla, kaose ja segaduse sünonüümiks, siis tegelikkuses toetab anarhism täiesti vastupidiseid põhimõtteid. 

Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda oktoobris 2013.

Selles artiklis on eristatud anarhism kui filosoofiline mõttevool ja anarhism kui sotsiaalne liikumine. Sotsiaalse liikumise kontekstis võib täiesti õigustatult tekkida küsimus anarhistliku filosoofia praktilise kasutamise võimalikkusest. Kas tõesti saaks vastastikuse abi põhimõttel ja hierarhiata utoopiaühiskond eksisteerida? Ehkki selle küsimusega on tegelenud paljud poliitilise filosoofia ja filosoofilise anarhismi suurkujud, ei ole anarhistlike põhimõtete järgi üles ehitatud ühiskonna loomine kunagi täielikult õnnestunud ega ole sellele ka erinevate katsetustega kuigi lähedale jõutud (ehkki on ka erandeid). Tuleb tunnistada, et  vasakpoolsetele liikumistele on  enamasti saatuslikuks saanud sisemised konfliktid ja riigipoolsed repressioonid.

Anarhismi vorme on palju. Selle üks vormidest, millest siinkohal lähtutakse, on individuaalne anarhism, filosoofia, mille järgi iga üksikisiku õigus on olla vaba ükskõik missugusest võimu survest, olgu selleks siis teise üksikisiku või sotsiaalse kogukonna – riigi, rahvuse, enamuse, rassi või klassi võim. Filosoofilise anarhismi klassikud on juba mitu sajandit tagasi tõstatanud küsimusi ja mõtisklenud teemade üle, mis ka praegusel ajal (ja eriti just valimistega seotud poliitilist tsirkust vaadates) ilmselt paljudel mõtteis mõlguvad.