“Olen viimasel ajal puutunud kokku paari tundliku inimesega, kes teadmata põhjustel kotikestesse pakitud teed ei kannata. Mõte liikus sel puhul pigem tees sisalduda võivatele säilitusainetele ja raskemetallidele. Väljaandes The Atlantic ilmunud artikkel viitab aga asjaolule, et probleemide allikaks võib olla hoopis teekoti materjal,” kirjutab Liisu Orav portaalis Toimumistarkus.

Mõned teekotid on tehtud plastikust nagu nailon, termoplastik, PVC või polüpropüleen. Kuigi need plastikud sulavad alles kõrgetel temperatuuridel, hakkavad polümeeride molekulid lagunema juba tunduvalt madalamas kuumuses. Seega  võimaldab keeva veega ülevalamine teekotist pärit tundmatutel, tervisele ohtlikel osakestel vabalt tee sisse lekkida.

Paberist teekotte töödeldakse aga sageli epiklorohüdriiniga, mis veega kokku puutudes hüdrolüüsitakse 3-MCPD-ks (3-monokloropropaan-1,2-diooliks).  Tegu on toidutöötlemisel tekkiva kantserogeeniga, mida seostatakse nii viljatuse kui immuunfunktsioonide allasurumisega.

Seega on enam kui soovitav osta oma tee tootjatelt, kes on võimelised tõestama, et nende paberist teekotid ei sisalda epiklorohüdriini ja hoiduda plastikust teekottidest. Keskkonnast hoolivatele inimestele on kindlasti oluline ka tõsiasi, et plastikust teekott ei pruugi looduses laguneda. Kõige parem ja ohutum variant nii enda kui emakese Maa tervise seisukohalt on valida kvaliteetne lahtine tee.

Ükskõik millise tee valimisel eelistage võimalusel alati orgaanilist, et hoiduda teekasvatuses ohtralt kasutatavatest pestitsiididest. Pöörake tähelepanu ka sellele, millisest keskkonnast tee pärineb, kuna tee akumuleerib varmalt fluoriidi, raskemetalle ja teisi toksiine nii mullast, veest kui ka õhust. Kurioosumina on vana teemaa Hiina üks saastatuma õhu ja pinnasega riike üldse.

Nii tulebki välja, et tervisesõbraliku tee valimine võib tänapäeval päris raskeks ülesandeks osutuda. Õnneks müüakse Eestis endiselt puhtast loodusest pärit taimeteesid. Näiteks nurmenuku tee on ülimaitsev ja tervislik. Lisaks astelpajule ja kibuvitsale on nurmenukk Eestis üks külluslikumalt C-vitamiini sisaldav taim. Kui keeduvett taimele kohe peale ei valata, vaid mõni minut jahtuda lastakse, säilib kenasti ka lehtedes olev C-vitamiin.

Hiljuti avaldatud Tartu Ülikooli Farmaatsia Instituudi uurimuse põhjal on nurmenukkude C-vitamiini sisaldus suurim just siis, kui taimed hakkavad õitsemist lõpetama (mai lõpus, juuni alguses). Värske nurmenukk sisaldab enam kui 100 korda rohkem C-vitamiini, kui paljukiidetud männiokkad, mis on omakorda kuuse- ja kadakaokastest kõrgema C-vitamiini sisaldusega. Ööpäevase C-vitamiini normi kättesaamiseks tuleks männiokkaid ära süüa paar-kolm kilo, samas piisab paarist nurmenuku lehekesest.

Liisu Orav

Allikad: Toitumistarkus, The Atlantic

Raal, Ain; Meos, Andres; Zaharova, Irina (2012). C-vitamiini saab nurmenukust, kibuvitsast ja taimsest toidust.
Raal, Ain; Meos, Andres; Zaharova, Irina (2012). Askorbiinhappe sisaldusest harilikus nurmenukus (Primula veris L.). Eesti Rohuteadlane, 5, 16 – 21.

Loe ka: Mercola, Medical Daily, Examiner

Pildid: healthhype.com, jenierteas.com, visualphotos.com