Inimene on sellisel viisil üles ehitatud, et kõike, mis võiks mina-pilti ning mugavustsooni kahjustada, tõrjutakse. Inimesel on peal teadvustamata kaitsemehhanismid, mis hakkavad toimima, kui uuel infol on potentsiaal muuta uskumusi ning hoiakuid. Tavaline kaitsereaktsioon on eitamine, ignoreerimine, eneseõigustamine ning süüdistamine. Areng seisneb alati muutuses, kuid inimene ise võitleb selle muutuse vastu. Mugavustsoonist väljatulek on paras katsumus ning paljudel võib see väga kaua aega võtta. Palju lihtsam on elada n-ö roosade prillidega, kellegi loodud maailmas ja kui peaks tulema keegi, kes ütleb, et see maailm on võlts, siis käivituvadki kaitsereaktsioonid, mahategemised, süüdistused.

Tunnetuslikku ebakõla, mis inimestes tekib, nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks. See on 1957. aastal L. Festingeri poolt välja pakutud sotsiaalpsühholoogiline teooria, mis põhineb ideel, et inimesed eelistavad olukorda, kus nende uskumused on kooskõlas nii üksteisega kui ka oma käitumisega. Dissonantsi ehk ebameeldiva ebakõla leevendamiseks muudetakse oma hoiakuid ja uskumusi, et nood oleks omavahel kooskõlas. Dissonants tekib ka uue informatsiooniga kokku puutudes, mis võiks justkui kahjustada inimese väljakujunenud minapilti ja uskumusi. See põhjustabki info ignoreerimise – inimene loob endale võltsillusiooni, loob valepildi selleks, et mitte väljuda oma mugavustsoonist. Ühel hetkel, kui inimene ei suuda enam tõde vältida, on ebamugavustunne eriti suur. Sellega seoses hakkab toimuma spirituaalne ärkamine, mis samuti ei ole lihtne protsess.

Lapsed on ühed ilmekamad tegelased, kes otsivad kergeid lahendusi, vähendamaks dissonantsi. Küsides emalt/isalt miskit head ning kuuldes, mida nad eelnevalt peavad ära tegema, väidavad nad, et “isu läkski juba ära”, seega nad muudavad oma uskumust selleks, et vähendada dissonantsi kergemal viisil.

Kognitiivne dissonants tekib ka siis, kui me kaitseme loomi ning võitleme nende õiguste eest ning samal ajal sööme lihatooteid. Selle teadvustamine ning selle peale mõtlemine tekitab meis sisemist ebakõla, mis ongi kognitiivne dissonants ning seejärel hakkame otsima õigustust enda käitumisele või siis muudame oma uskumusi.

Tegelikult see kõik tähendab seda, et kusagil sisimas me tabame ära, mis on tõene ning mis on väär. Me saame aru, et maailmas on lood väga halvad, seda enam, et sellest räägitakse kogu aeg. Tõde on valus kuulata, palju lihtsam on seda ignoreerida või veel hullem – selle vastu võidelda. Miks see info meile külge ei hakka ning miks me midagi ei muuda? Sest see on ebamugav tunne. See on vana mõtte- ning käitumismustri lõhkumine, mis nõuab palju tööd ja aega – lihtsam on ju käia vana rada pidi, tarbida vastutustundetult, töötada enamik aega selleks, et puhata mõned tunnid ning taas kord tööle minna. Sellist informatsiooni on raske tunnistada ning veel enamgi – muutuda on raske. Lihtsam on ennast veenda, et “elu ongi selline”. Kas sellistest zombistunud inimestest meie ühiskond koosnebki? Kui jah, siis sellisel juhul on vaja kiiresti suurendada dissonantsi ehk siis äratada inimesi või teeb sõda oma töö “suurpuhastuse” näol.

Anna Kuuskmann

Allikas: Astraalrännak hingedefineerijate maailma

Artikli kirjutamisel kasutati: Utwente, Changing Minds, Arengutugi

Foto: synapsetrading.com