”Vaadeldes inimesi ning tehes sealjuures ka sisekaemuslikku tööd iseendaga, olen jõudnud punkti, kus sooviksin lähtuvalt enda ja teiste inimeste kogemustest anda mõningaid juhiseid, kuidas tulla toime erinevate väljakutsetega, mis elu meile saadab,” kirjutab Anna Kuuskmann blogis Astraalrännak hingedefineerijate maailma.

Kõik õppetunnid on vajalikud

Igasugused raskused, mis meile ette tulevad, on selleks, et me nendest õpiksime. Raskused tulevad kas n-ö tellimise näol, kui soovime mõnda muutust enda ellu või tulevad nad selleks, et meid testida. Inimene saab alati nii suure koguse raskust ja kannatusi, kui tal parasjagu vaja on. Veelgi enam, arvestades seda, et me ise loome enda reaalsust läbi enda ellu suhtumise, loob selle koorma igaüks endale ise. Isegi, kui visualiseerime oma ellu positiivset muutust, võib meid tabada raske õppetund, et õpiksime väärtustama olemasolevat situatsiooni, ilma muutust tahtmata.

Paraku on nii, et inimestel on kombeks ”sündmuskohalt” põgeneda, alati tundub kuskil mujal olemine palju parem ning lohutame ennast pidevalt sellega, et kui mingi asjaolu muutub, siis muutume ka ise. Tegelikult algab kõik meist endist – muutes enda hoiakut, muutub ka meid ümbritsev reaalsus. Kõiksugused erinevad raskused on vajalikud selleks, et avaksime oma silmad. Nii kaua, kui me ei pinguta ning ei tee tööd iseendaga, siis ei muutu ka midagi.

Uskumatul kombel leidub kõiges midagi positiivset. Ja igasugused õppetunnid, mis meie teele tulevad, on meie edasise arengu jaoks hädavajalikud. Loomulikult on kõigil õigus õppetunnid eemale lükata, leides lohutust ja abi muul moel, kuid varem või hiljem tuleb seesama õppetund tagasi. See ei pruugi tulla samas kontekstis, aga tulemata see ei jää.

Igaüks on ainulaadne, austa seda

Rääkides väljakutsetest inimestevahelistes suhetes, on oluline mõista, et igaüks on väga ainulaadne ning omab vastavalt isiklikule arengutasemele ning kogemustele enda seisukohta ning teisele oma arvamuse ja vaadete peale surumine on vale. Iga inimene omab mingit informatsiooni, mida meie ei tea ning keerulistelt inimestelt ning nendega seonduvatest konfliktidest võiksime me saada kasuliku õppetunni, kui paneme end korra teise olukorda.

Õppides tundma erinevaid inimesi ning erinevaid hoiakuid, suurendame enda teadmistepagasit, mis aitab meid meie endi arengus edasi. Tegelikult iga asi, mis meid teiste puhul ärritab, on märk sellest, et probleem on meis endis – vastas seisev inimene on vaid peegeldaja. Teiste paha tuju on teiste oma, meie ei tohiks lasta end sellest mõjutada ega seda kuidagi isiklikult võtta. Selle asemel, et teisi inimesi pidevalt kritiseerida, võiks mõelda, miks see teise inimese mingi omadus meid ärritab. Kui juhtuvad kokku inimesed, kes teadlikult oskavad ennast analüüsida, ei saa tekkida mingeid lahkhelisid – alles siis saavad inimesed olla üksteisele päriselt toeks. Mitte toeks, et leevendada raskusi, vaid toeks isiklikul vaimsel arengul.

Igaüks omab pagasit, mis sisaldab uskumusi ning õppetunde, mis on teda elus edasi viinud või tagasi hoidnud ning just selsamal põhjusel ei tohiks kellegi karikat hakata tühjendama. Inimesed otsivad abi ja leevendust, aga mõelgem nüüd – kui leevendada miskit moodi nende olukorda, kas nad siis õpivad sellest olukorrast ise välja tulema? Mida varem peavad inimesed ise hakkama saama, seda paremini saavad nad edasiste situatsioonidega ise hakkama.

Sama suhtumist tuleks arvestada ka laste kasvatamisel. Mida enam laps loodab iseendale ning mitte välistele mõjutustele, seda iseseisvam ja edukam ta on. Loomulikult, lapsevanemad peavad toetama oma lapsi, aga areng ei ole kunagi kerge, seega laskem lastel läbi põdeda erinevaid olukordi ning mitte leevendada igat emotsiooni, mis nende poolt tuleb.

Samas tuleb raskustes inimeste suhtes siiski olla hoolitsev, sest ei saa eeldada, et kõik inimesed oma raskustest õpivad. Paljud inimesed on läinud oma mõttemallidega väga tumedatesse paikadesse ja näevad lahendusi vaid suitsiidi näol. Sellised inimesed on pimestatud oma tundmustest ning nendega suheldes tuleb olla ettevaatlik. Me võime näidata suunda, kuid muu ei ole meie võimuses. Keegi teine ei saa nende mõtlemist muuta, see peab tulema enda seest, sest igaüks loob enda reaalsust ise. Igal inimene vastutab enda elu eest ise.

Ole ise oma reaalsuse arhitekt

Pealtnäha positiivsed ja muutuseks küpsed inimesed võivad kogeda enneolematut frustratsiooni, kui mitte miski ei lähe nii, nagu ideaalis võiks minna. Iga kord, kui me oleme midagi uut õppinud, antakse meile test, mingisugune väljakutse, mille põhjal selgub, kui hästi me ikka uue info omandasime. Väga võrreldav koolisüsteemiga – me õpime ning hiljem meie teadmisi kontrollitakse. Täpselt samal viisil toimub ka elu.

Kui me mõtleme, et kõik on nii halb, siis me saame vastavalt õpitavale juurde halba, et väärtustada eelnenut, mis ei pruugigi enam nii negatiivne tunduda. Võime saada ka midagi head, mis näitab, et kõik ei olnudki halb. Kui me õpime ükskord ära tundma iga elus ette tulevat olukorda kui õppetundi ning võimalust midagi parandada, siis ei tundu maailm enam nii kõleda paigana.

Kui me oleme valmis, siis tuleb meie valmisoleku kontrollimiseks ette palju tõkkeid ja me peaksime nad rõõmuga vastu võtma. Kui me suudame kõik raskused hoolimata ebameeldivatest asjaoludest ületada, oleme me saavutanud vabaduse. Sellisel viisil saab ümber programmeerida kogu enda mõtlemist ning võtta kõiki takistusi kui õnnistusi ning arengukohti. Sel hetkel, kui raskused meid enam ei häiri, oleme me piiranguteta ning sõltumatult vabad.

Suur osa meiega toimuvast, tuleneb meie endi suhtumisest ja vibratsioonist. Õigupoolest võiks öelda, et me saame siin elus kõike, mida me tahame ja alles siis, kui me seda endale teadvustame, saame me elu maksimaalselt ära kasutada – olla ise oma reaalsuse arhitektideks.

Anna Kuuskmann

Allikas: Astraalrännak hingedefineerijate maailma

Foto: personalexcellence.co