Kui laps kukub ja marrastab põlve, siis sa lohutad teda ja puhud haiget saanud kohale peale. Kuid olles hooliv lapsevanem, ei paku sa pelgalt emotsionaalset tuge: teadlaste sõnul on see ka määrav lapse ajumahu arenemisel. Neuroloogide praktika on näidanud, et vanemliku hoolitsuse puudumine mõjutab otseselt aju suurust ning tõsise hooletussejätmise ja väärkohtlemise all kannatanud laste ajuskaneeringud tõestavad seda.

Beebide aju areneb vastastikuses mõjus keskkonnaga ning õppides, kuidas selles keskkonnas toime tulla. Kui nad nutavad selleks, et anda märku oma vajadustest toidu või lohutuse järele, siis tugevdavad nad närviühendusi, mis aitavad neil õppida oma füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eest hoolitsema. Kuid need imikud, kelle nutule ei vastata või keda selle eest väärkoheldakse, saavad elus hoopis teistsuguse õppetunni. Nende närviühendused arenevad välja ja tugevnevad negatiivsetes tingimustes ning nende võime reageerida hoolitsusele ja headusele saab kahjustatud.

Kriitilise tähtsusega on esimesed kaks eluaastat

Selliste laste ajuskaneeringud näitavad, et nende mõned olulised aju osad on tugevalt alaarenenud. Nad on vähem intelligentsed ning vähem võimelised välja arendama sotsiaalset empaatiavõimet. Stimulatsiooni vähesus beebieas põhjustab seda, et areneb välja vähem õppimiseks vajalikke närviühendusi. Imikueas puuduv kiindumussuhe võib tähendada seda, et neil lastel on terve elu probleeme tähenduslike suhete loomisel. Uuringud on näidanud, et aeg on oluline tegur: mida varem imikud adopteeriti, seda parem oli nende taastumisvõime emotsionaalsetest traumadest.

Kahanenud ajumassiga lastel on suurem tõenäosus jääda sõltuvusse narkootikumidest ja olla kaasatud vägivaldsetesse kuritegudesse, jääda töötuks ning sõltuvaks riiklikest toetustest. Samuti on neil suurem tõenäosus tõsiste vaimse ja füüsilise tervise probleemide väljaarenemiseks.

Hooletusse jätmise mõju arengule

Väärkohtlemise ja hooletusse jätmise spetsiifilised mõjud arenevale ajule on järgmised:

• vasaku ajupoolkera aeglustunud kasv, mis võib suurendada depressiooni riski;
• limbilise süsteemi ärrituvus, mis loob eeldused paanikahäirete ja traumajärgse stressihäire tekkeks;
• hipokampuse väiksem kasv ning limbilise süsteemi hälbed, mis suurendavad lõhestunud isiksuse häire teket ja mälukahjustusi;
• kahjustused kahe ajupoolkera ühendustes, mida on seotud tähelepanu- ja käitumishäirega.

Professor Allan Schore UCLA-st (University of California, Los Angeles) on öelnud, et kui last ei kohelda kahe esimese eluaasta vältel õigesti, siis võib sellel olla tõsine mõju tervele tema edaspidisele arengule. Mitmed olulisi aju funktsioone mõjutavad geenid ei saa sel juhul toimida ning kahjuks on see kahjustus püsiv ja muutumatu. Mida tõsisem on hooletussejätmine, seda suurem on ka kahju. Ning sellel on murettekitavad tagajärjed, kuna hooletusse jäetud lapsed kohtlevad sageli oma lapsi samal moel, mis loob suletud ringi. Kuid uuringud on näidanud, et seda ringi on võimalik murda, kui peresid piisavalt toetada ja olukorda varakult sekkuda.

Hoolitsev vanem panustab lapse edasisse intelligentsusesse

Lapsed, kes saavad esimestel eluaastatel piisavalt armastust ja hoolimist, on targemad ja parema õppimisvõimega. Imikuea kogemused tagavad raamistiku, milles laste intelligentsus, emotsioonid ja isiksus saavad väljenduda. Psühhiaatrite ja neuroteadlaste uuringus Washingtoni ülikooli meditsiiniteaduskonnas leiti, et kooliealistel lastel, keda varajases lapsepõlves hellitati, on suurem hipokampus – võtmetegur õppimises, mäluprotsessides ja stressireaktsioonides. Uuringut juhtinud teadlase Joan L. Luby sõnul on see kinnitus sellele, kui oluline on vanemate hoolitsus lapse arengule.

Allikad: Prevent Disease, PNAS, Child Welfare

Foto: kingsdaughter.net

Toimetas Katrin Suik