Foto: merlinlightpainting/ pixabay.com

Meis kõigis on peidus arvukad tajumuslikud kogemused, millega me võime kokku puutuda. Kõigis inimestes on olemas võimas tajumisväli, mis on oma olemuselt ühtaegu nii füsioloogiline kui ka teadlik. Selles artiklis vaadeldakse keha ja mõistuse suhet ravitsemisteraapia ja psühhedeelse kogemuse kaudu.

Inimest valitseb keha, mõistuse ja hinge kolmainus

Inimolemusest võib mõelda kui mõistuse, keha ja hinge kohtumise tulemusest – kõik kolm on loomupäraselt vastastikuses seoses. Liikudes inimsüsteemi ravitsemise maailma, võib sellele läheneda ühest aspektist või kõiki koos vaadeldes.

Inimmõistus on tajumuslik sõlm ja intellektuaalne ala, mis on täidetud “minaga“ – siin asuvad identiteet, uskumused ja ideed. Keha on oma olemuselt inimsüsteemi “töötav üksus“ koos oma rikkaliku mitteverbaalse intelligentsusega. Vaim on oma olemuselt tabamatu ning ka teadlikkust ja hinge on raske seletada ja väljendada.

Mõistus võib moonutada infot enda kohta ja tõrkuda muutusi vastu võtmast, aga ta hiilgab oma traumadega kohanemise, nende eest enda kaitsmise ja peitmise võimega. Kui üritada kehas peituvaid sügavaid psühholoogilisi haavu või funktsioone lahti mõtestada, võib juhtuda, et selleks ei piisa vaid mõistusest. Tihtipeale üritab mõistus hallata ja väljendada kõike inimkogemusega seotut – seega, kui me leiame “tagumise“ ukse nendest väljakutsetest mööda hiilimiseks, lähenedes probleemile vaid keha kaudu, võib see olla abiks.