Eelmise aasta lõpul tehti Berkeley ülikooli PNC aastakonverentsil taas ajalugu akadeemilise teaduse vallas, kusjuures tegijaks oli Eestist pärit budist Vello Väärtnõu, kes juba aastakümneid on Rootsi kodanik ning kellele Austraalia omistas kodakondsuse kui silmapaistvalt andekale isikule (Distinguished Talented Visa) 2010. aastal. Vello Väärtnõu panusest “Hiina Budismi Entsüklopeedia” (Chinese Buddhism Encyclopedia) koostamisel ja budismi üldisemal levitamisel kirjutab Marju Broder.

Väärtnõu tutvustas Berkeleys “Hiina Budismi Entsüklopeedia” online-projekti, mis sai Aasia pressis – Taiwanil, Hiinas, Hongkongis ja Mongoolias – palju tähelepanu juba enne selle ametlikku algust ning nimetati Sajandi Projektiks.

Peab ütlema, et Aasia press armastab Väärtnõuga suhelda ja temast kirjutada, kuna sealkandis hinnatakse budistlikku tarkust kandvaid isikuid. Ülikoolides töötavad budistlikud mungad-nunnad-professorid ning budism on elu loomulik osa.

Vahemärkuse korras lisaksin, et sealkandis ei jagata teadlasi ja budiste kaheks leeriks nagu Eestis seni kombeks on, ja eriti naljakas näib neile euroopalik mõte, et teadlane tunneb budismi paremini kui haritud budist. Teadlane on ju inimene, kes uurib budismi ning budiste, kusjuures ta lähtub ainult talle kättesaadavast informatsioonist. See aga tähendab, et tal puudub ligipääs enamikule budistlikule infole, mida jagatakse vaid õpetajalt õpilasele. Näiteks budistlikud tekstid (kusjuures neid on tõlgitud vaid väike hulk) jäävad tegelikult teadlasele arusaamatuks ja kasutamiskõlbmatuks, kuna tal puudub suuline selgitus, kuidas neist aru saada. Seetõttu on enamik teadurite töödest selles vallas vaid üldinformatiivsed, puutumata tegelikku tähendust, ja lisaks pole nad sageli päevagi teinud “fieldworki” idas, budistide keskel.

Miks on see projekt eriline, mida “Hiina Budismi Entsüklopeedia” sisaldab ja kes on Vello Väärtnõu?

Vello Väärtnõu on terve elu paistnud silma erakordsete ideede ja projektidega, mistõttu tuleb edaspidi sagedasti kasutada tema kohta määratlusi “esimene”, “ainus”, “innovatiivne” jne.

1970.–80. aastatel, kui Eestis valitses sügav sotsialismiajastu ja religioosne tegevus oli põlu all ning karistatav, õppis Väärtnõu Ivolga kloostris Burjaatias, mis oli tol ajal ainus budistlik õppeasutus N. Liidus. Kommunistid olid hävitanud kõik Burjaatia kloostrid ning alles 1945 avati esimene budistlik klooster uuesti Ivolgas, Ulan-Ude lähedal. Väärtnõu õpetajateks olid seal vanema põlvkonna laamad, kes olid üle 20 aasta kinni istunud stalinlikes vangilaagrites ning vabanedes suundusid tagasi oma loomulikku keskkonda – kloostrisse.

Väärtnõu õppis seal kaheksa aastat budistlikku filosoofiat, tekste, rituaale, astroloogiat ja arhitektuuri, omandades budistliku filosoofiadoktori kraadi ja kasutas oma teadmisi ära Eestis, rajades Eestimaa Budistliku Vennaskonna ja pannes aluse praktilise budismi traditsioonile Eestimaal.

Kogu õppimis- ja tegevusprotsessi ei saanud tol ajal laialt avalikustada – sellest teadsid vaid vähesed ja osaliselt ka kultuuriringkonnad, sest vastasel juhul oleks see kahjulik olnud kloostrile – KGB pidas kõigel hoolsalt silma peal. Mitte-burjaatidel oli keelatud seal õppida ning kloostrit oleks karistatud sellise tegevuse eest. Eestis korraldas KGB Väärtnõu juures aga sageli läbiotsimisi ning talt võeti ära budistlikke tekste, kujusid, slaide jmt.

Vello Väärtnõu ja Hambo Lama Erdineev, Ivolga 1980

Mis on praktilise budismi traditsiooni rajamine

Kuna kõik ei ole vast kursis budismi traditsioonidega, on kohane selgitada, mis on praktilise budismi traditsiooni rajamine. Traditsiooni rajamisel on esmaseks tunnuseks budismi nn maise keha – budistliku arhitektuuri, tekstide ja kirjanduse levitamine, budakujude, pühapiltide ja muu budismi maise inventari – loomine ja istutamine intellektuaalsesse ja religioossesse keskkonda, antud juhul Eestisse.

Väärtnõu asutas esimese njingma-liikumise Eesti Budistliku Vennaskonna ehk Taola 1982. aastal Tallinnas ning rajas baasi budismi levikuks. Tema ehitatud on kõik viis stuupat Eestis (neist neli esimest olid esimesed stuupad Põhja-Euroopas), ta on tõlkinud kümneid budistlikke tekste ning raamatuid, mis paljundati ja anti 1980-ndatel välja samizdat-vormis, kuna puudus võimalus neid ametlikult avaldada. Väärtnõu on ka esimeste eesti thankade (pühapiltide). Tema juhatusel tehti Taolas budakujusid, siiditrükis thankasid ning viidi läbi esimesed budistlikud rituaalid. Väärtnõu ostis ka maakoha, et rajada esimene budistlik klooster, kuid selle ehitamine jäi poliitilistel põhjustel pooleli.

Eesti stuupad, ehitatud 1983-85 V.Väärtnõu ja Eesti Njingma poolt

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ettepanek

1987. aastal tuli Väärtnõu välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ettepanekuga ning 1988. aasta jaanuaris pidas ta skandaalse pressikonverentsi välisajakirjanikele Moskvas, kus andis ametlikult maailmale teada ERSP loomisest. See oli esmakordne avalik ettepanek opositsioonipartei loomiseks endise Nõukogude Liidu 70-aastases ajaloos. Tol ajal vaikis kohalik press selle loomulikult maha, aga välisajakirjanduses ilmusid artiklid Väärtnõust ja ta sensatsioonilisest avaldusest New York Timesi esilehel ning kümnetes teistes lehtedes.

Toomas Hendrik Ilves, kes töötas tol ajal Vaba Euroopa raadios reporterina, luges Väärtnõu ERSP loomise avalduse samal päeval rõõmsalt ette, aga tänaseks on Ilves Väärtnõu rolli lihtsalt maha vaikinud.

Selle sündmuse tähtsus jõudis eestlaste arusaamisesse aastakümneid hiljem: kui esialgu süüdistati Väärtnõud eesti rahva tapmises sellise ettepanekuga, siis tänavu märkis isegi Marju Lauristin tolle sündmuse ajaloolist tähtsust, öeldes et ERSP avas ukse mitmeparteilisele süsteemile Nõukogude Liidus – unustades siiski öelda, et mitte ta ise polnud partei looja, vaid Väärtnõu ning väike grupp budiste Eestimaa Budistlikust Vennaskonnast.

Kollektiivne mälukaotus tabas ka vennaskonna tolleaegset sekretäri Eve Pärnastet, kelle hiljutises mahukas ERSP raamatus puudub ainsana intervjuu Väärtnõuga ning kes üritab raamatus ennast näidata asja algataja ning edendajana, kellelt kõik nõu küsisid.

1988. aasta veebruaris arreteeris KGB Väärtnõu ning saatis ta Eestist välja. Rootsi riik andis Väärtnõule poliitilise varjupaiga ning tolleaegse suursaadiku Dag Harteliuse sõnul oli ta ainus Rootsi riigi ajaloos, kes sai elamisloa ning kodakondsuse 15 minutiga.

Esimene budismikonverents, budistlik arhitektuur Tallinnas ja entsüklopeedia

Väärtnõu õppis Kathmandu ülikoolis ja privaatselt ka Bhutani kloostri ülema Khenpo Namgyali juures viis aastat ja veetis kaheksa aastat üksi retriidis.

Aktiivne tegutsemine algas taas 2005. aastal “Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia” loomisega ning juba 2007. aastal toimus esimene budismikonverents “Budism ja Põhjala”, mille autoriks ja organiseerijaks oli taas Väärtnõu. Viie aasta jooksul tõi konverents Tallinnasse kokku rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased ja budistid. See oli esimene teaduskonverents Eesti ja Põhjamaade budismi teemal Euroopas, mille käigus avaldati üle saja teadusartikli ja võimaldati tasuta ligipääsu neile töödele veebis.

2008. aastal algatas Väärtnõu uue budistliku arhitektuuri rajamise Eestisse: ehitati viies stuupa (10 m), Tuletempel ja palveveski – see kõik tehti omal kulul ning Eesti Njingma väikese tiimiga, sest mitte ükski eesti budist ega budistlik organisatsioon ei olnud stuupa ehitusest huvitatud ega toetanud seda. Toetasid hoopis täiesti tavalised inimesed nii Tallinnast kui ka Koonga vallast – kes rahaga, kes laenutades segumasinat, annetades killustikku või värvi stuupa tarvis. Nii on kõik meie stuupad ja budistlik arhitektuur ehitatud Väärtnõu ja Eesti Njingma poolt.

Väärtnõu oli ka esimene, kes alustas thankade loomisega arvutigraafikas ning kasutas 3D graafikat templite ja mandalate loomisel. Nüüdseks on ta laialt tunnustatud thankameister, kelle arvutigraafikas loodud tööd on jõudnud nii Rootsi Etnograafiamuuseumisse kui ka Tai kuningapere valdusesse.

Tsangyang Gyatso, Väärtnõu thangka

Alates 2010. aastast elab ja tegutseb Väärtnõu Austraalias, kus ta temale omaselt alustas kohe suurte projektidega. 2011. aastal tegi ta algust Austraalia budismi ajaloo materjalide uurimise ja säilitamise projektiga, luues veebis saidi Australian Buddhist History.

2012. aasta veebruaris said alguse igal aastal toimuvad rahvusvahelised konverentsid “Buddhism & Australia”, juunis toimus näitus Perthi raekojas ning juba aasta lõpul esitles Väärtnõu Berkeleys “Hiina Budismi Entsüklopeedia” online-projekti.

Mis on “Hiina Budismi Entsüklopeedia” loomise põhjuseks?

Väärtnõu nendib, et interneti areng on olnud viimase 20 aasta jooksul ülikiire ning see on toonud kaasa peale positiivse ka negatiivseid nähtusi. Informatsioon on kättesaadav küll laiadele massidele, kuid samas on esitatav materjal paljuski toodetud copy paste meetodil, mis kindlustab vigade leviku ning elimineerib värske ja mitmekülgse mõtlemise. Internet on küllastunud sellisest korduvast vigasest infost, ja lisaks on kogu terminoloogia täiesti ühtlustamata – sama sanskriti, tiibeti, pali terminit kirjutatakse ingliskeelses netis kümnel erineval viisil.

Siinkohal tuleb mainida, et Väärtnõu on esimese eestikeelse online’is oleva budismi entsüklopeedia autor. Algust tegi ta sellega 2005 aastal ning ideeks oli koguda kokku erinevad artiklid ja selgitused budismi kohta eesti keeles, et anda ülevaade erinevatest aspektidest. Ma olen kuulnud vahel arvamusi, et miks on seal erinevaid seisukohad. Vastus on Väärtnõu sõnul lihtne: lugedes erinevaid aspekte ja mõtteid, arendab lugeja oma mõtlemist ning kujundab isiklikku arusaama.

Oma Taiwanil antud intervjuus selgitab Väärtnõu, et tehes 2005. aastal eestikeelset entsüklopeediat, näis see talle väga väikese levikuga olevat – eestlasi on ju vaid üks miljon – ning juba siis tuli tal idee teha põhjalik budismi entsüklopeedia maailma kahes kõige enam räägitavas keeles – inglise ja hiina keeles. Väärtnõu sõnul on tema projekti ideeks luua ülemaailmne online-andmekogu budismist, rõhutades küll hiina kultuuri, kuid hõlmates samal ajal ka kõiki teisi maid ning koolkondi.

See grandioosne idee on jahmatanud paljusid nimekaid teadlasi-budiste, kuna tegu on ülimahuka projektiga, mis kestab aastakümneid ning arvata on, et ka pärast meie eluaega.

Emeriitprofessor Lew Lancaster Berkeley ülikoolist, kes mõistis kogu projekti tähtsust ja ulatust juba esmakordsel kokkupuutumisel, ütles naljatades Väärtnõule, et huvitav, miks küll talle selline idee 30 aasta jooksul pähe ei tulnud! Ta kutsus Väärtnõu Berkeleysse entsüklopeediat tutvustama PNC-konverentsile, mis on pühendunud digiuuringute ning Vaikse ookeani regiooni teadlaste ja professionaalide koostöö arendamisele.

Entsüklopeedia loomise etapid ja visioon

Niisiis suundus esimene eestlane rääkima budismist ja oma projektist tippülikooli USA-s, et anda maailmale teada, mis on “Hiina Budismi Entsüklopeedia” (HBE) ja milline on autori nägemus projekti arendamiseks. Väärtnõu sõnul on entsüklopeedia projektil mitu etappi: 1) koguda ning sisestada  budismialane digitaliseeritud materjal, 2) digitaliseerida ajaloolised tekstid, dokumendid, materjalid; 3) luua ja populariseerida uusi vorme – 3D, filmid jne budistliku hariduse andmisel.

Algselt tehakse entsüklopeediat kahes keeles – inglise ja hiina –, et tuua kokku hiina ja inglise keelt kõnelevad budistid, teadlased, tudengid ja sellised organisatsioonid nagu ülikoolid, templid, kloostrid ja ühingud.

Väärtnõul on selge visioon ja plaan arendada entsüklopeediat edasi erinevates keeltes, nii et tekivad ala-entsüklopeediad erinevate maade budismist nende enda keeles ning sama materjal esineks ka inglise ja hiina keeles. HBE küll rõhutab Hiina budismi erinevaid vorme, kuid lähtudes selles sisalduvast materjalist ning erinevatest keeltest, on see tegelikult maailma budismi entsüklopeedia. Nimetuse eesmärk ning sümboolne tähendus on autori sõnul valitud arendamaks mõistmist ja koostööd maailma kahe kõige suurema keele kasutajate vahel.

Hiinal on teatavasti pikk ajalugu, suurim arv budiste maailmas ning tohutu potentsiaal arendada ning säilitada budismi õpetusi 21. sajandil. Akadeemiline lähenemine materjalile aga annab võimaluse käsitleda materjali teaduslikult, tehes selle kättesaadavaks ning lähedaseks tänapäevasele inimesele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et “Hiina Budismi Entsüklopeedia” peamine eesmärk on budistliku informatsiooni talletamine, see tähendab koguda olemasolev materjal, digitaliseerida ja tõlkida, et säilitada seda praegusel kiiresti muutuval ajastul.

Arvutiajastu sisaldab endas suurt ohtu traditsioonilisele budistlikule materjalile ja selle käsitlemisele. Kui budistlik kultuur ei kohane selles muutuvas stsenaariumis, on suur oht selle kadumiseks. Oskusliku käsitlemise korral aga pakub interneti-ajastu suuri võimalusi.

Mis on toimunud entsüklopeedia koostamise esimese aasta jooksul?

On rõõm tõdeda, et toetuskirju projektile on saabunud üle maailma nii teadlastelt kui ka budistidelt. Näiteks kuulus tiibeti meditsiini spetsialist ning tibetoloog Natalia Bolsokhoeva on kirjutanud, et Väärtnõu oma teadmiste ja oskustega ning tohutu pühendumisega on ainus, kes suudab sellise mahuga projekti ellu viia. Professor Lionel Obadia Lyoni ülikoolist ütleb aga, et HBE on äärmiselt kasulik töövahendi. Mõningaid toetuskirju saab lugeda siit.

Entsüklopeedia esimene etapp on saanud rabava alguse: aasta jooksul on valitud, kogutud, sisestatud, illustreeritud ja lingitatud 20 000 artiklit inglise keeles ning 4000 hiina keeles!

Entsüklopeedia on jagatud 36 peakategooriaks ning 1500 alakategooriaks, mis praeguseks sisaldavad 20 000 artiklit inglise keeles ning juba ka väga vajalikke hiina, tiibeti, jaapani, pali ja sanskriti terminoloogiasõnastikke. Vaata näidet siit.

Entsüklopeedia kasutama õppimine võib võtta veidi aega, kuna alajaotusi on väga palju. Kuid alati on võimalik kasutada otsingumootorit ja tähestikku.

Miks on just see entsüklopeedia eriline?

• Juba praegu on HBE üks suuremaid budismimaterjale sisaldavaid andmebaase inglise keeles.
• HBE sisaldab siselinke igas artiklis. See tähendab, et inimene leiab sõnale klikkides kohe seletuse, lisaks satub niiviisi aina uuele ja uuele infole.
• Mitte ühelgi teisel saidil selliseid linke pole, kuna selline linkimine tähendab kohutavat tööd.
• Kategooriate jaotus ja materjali omavaheline sidumine ja linkimine aga eeldab materjali täielikku valdamist ning ka tehnilise külje taipamist ning täpset haldamist.
• Entsüklopeedia sisaldab rikkalikult illustratsioone – see eristab teda teistest saitidest. Selline materjali käsitlemine – linkimine ja illustreerimine – on omane ainult HBE-le.

Kogu selle mahuka töö on teinud vaid kaks inimest!

Kogu selle töö on teinud vaid kaks inimest Lääne-Austraalia väikeses maakohas, kus internet on ainus side maailmaga, töötades sõna otseses mõttes 24/7 ja enamjaolt 18 tundi ööpäevas. Kusjuures see on alles algus, sest projekt on ülipikk.

Detsembris on Väärtnõu kutsutud Jaapanisse konverentsile ning peale tema enda organiseeritud 3. rahvusvahelist konverentsi Buddhism & Australia Perthis (veebruar 2014), ootavad Väärtnõud juba Taiwani budistid ja õpetlased.

“Hiina Budismi Entsüklopeedia” loomise idee ja arendamise visioon on erakordsed ning võib kindlalt öelda, et see projekt kuulub maailma budismi ajalukku juba praegu. Tsiteerides rahvusvahelise veebisaidi Buddhistdoors toimetajat Cathy Ziengi: “Kohata meest nimega Vello Väärtnõu tähendab seista silmitsi tohutu Isikliku Jõuga, mis väljendub kirglikult põlevas missioonitundes ja pühendumises budismile.”

Lõpetuseks annan sõna ka Vello Väärtnõule endale, kes ütleb enda kohta nii: “Ma võin küll välja paista pealtnäha nagu eestlane, kuid olen tegelikult pigem asiaat oma mõtlemise ja elustiili poolest. Ma olen alati matnud oma raha budismi ja arvan, et inimesed peaksid saama osa sellest suurest kultuuripärandist, mida pakub meile Ida. Budism on mu ainus kirg ja sõltuvus, need on ainsad sümptomid, mis mul on.”

 Väärtnõu andmas intervjuud Buddhistdoors´ile, 2012

Marju Broder

Fotod: Eesti Njingma erakogu