Sel nädalal tutvustame teile kirjastuse Grenader loal katkendeid William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis ja sellest teosest sai ka alguse mõiste “vaikiv ajastu”. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, sh Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas niinimetatud vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut Riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest. 

Katkend raamatu saatesõnast, mille kirjutas Evy Laamann-Kalbus

“Olen 90 aastat vana naine, Vabadussõjalaste Liidu ühe juhi, Paul Laamanni tütar. Minu isa vangistati 1944. aastal meie maale uuesti sissetunginud kommunistliku hordi poolt ja piinati surnuks. Ta võitles admiral Pitka loogiüksuses. Tahan Tomingase raamatu uustrükiga varustada meie uut põlvkonda Eesti maa ja rahva mineviku uurimiseks, anda neile võimaluse faktide leidmiseks ja olukordade võrdlemiseks ning tõe avastamiseks ühest meie maale tähtsast ajaloolüngast, millest uus põlvkond teab napilt, või üldse mitte midagi. Enamusel on Päts-Laidoneri poolt loodud dekreetide ajastust ja Riigikogu laiali saatmisest vähe teadmisi. Sellest vaikiti Vaikival Ajastul hirmust sattuda trellide taha, nagu see Vabadussõjalaste juhtide liikmetega oli juhtunud. Paremal juhul saadeti teisitimõtlejad oma elukohast minema ja keelati isegi kodukoha külastamine. Seda tehti 1935. aastal ka minu perega, meid saadeti Võrust Saaremaale “asuma”.

Mehed, nagu Vabadussõjalaste juht Artur Sirk, ei sünni iga päev. Nad on Suurkujud, rahvajuhiks sündinud mehed, mitte ainult selleks koolitatud ja kasvatatud. Sirgu isiksus rahvajuhina haaras ja kütkestas vaga suurt arvu Eesti rahvast. Vabadussõjalaste liikumine paisus Sirgu juhtimise all rahvaliikumiseks. Keegi ei saa kaljukindlalt teada, milliseks Eesti rahva saatus oleks kujunenud, kui kindral Larka oleks 1934. aastal presidendiks valitud ja Artur Sirk peaministrina tema kõrval seisnud. Eelvalimised (allkirjade kogumine) kinnitasid seda. Larka sai 62 070 ehk 50,4% toetushääli, Laidoner 38 066 ehk 30,7%, Pats 18 501 ehk 14,9% ja Rei 4 983 ehk 4%. See võimalus võeti ära ühe hoobiga, just väljakuulutatud presidendivalimiste eel, kui Artur Sirk Pätsi dekreediga vangistati ja veidi hiljem, aastal 1937, sama mehe poolt saadetud agentide poolt mõrvati.

Tundsin Artur Sirku varasest lapsepõlvest saadik. Istusin ta süles väikese tüdrukuna. Hiljem, kui suuremaks sirgusin, käisin koos isaga paljudel koosviibimistel ja meeleavaldustel. Mu kõrvad kuulsid rahva hõiskeid ja juubeldusi. Olin Vabadussõjalaste Liidu mitmel maakonna lipuõnnistusel ja tõrvikrongkäigul. Laulsin teistega kaasa “Eestimaa, su mehemeel” ja aitasin asetada pargi langenud Vabadussõjalaste kalmudele ja ausammastele. Olin ema poolt saadetud talismaniks isale ja täitsin rõõmsalt ema käsku.

Üks on kindel, Punaarmee oleks enne meie maale sissetungimist kindlasti meenutanud meie Vabadussõda 1918–1920, kus nad haledalt peksa said. Vabadussõda, kus 14-aastasest koolipoisist raugaikka jõudnud vanuri kõrval võitles iga elusolev Eesti mees suures ülekaalus olevate bolševike vastu. Nad võitlesid ränkrasket võitlust ja ometi võitsid. Selle uskumatu võidu saavutasime 1920. aastal kõrge vere hinnaga. Aga samas kaotasime oma vabaduse jälle 1934. aastal Päts-Laidoneri poolt plaanitsetud ebaseadusliku putši alusel Pätsi dekreediga, kui Vabadussõjalaste Liit üleöö suleti ja kõik Liidu juhtisikud arreteeriti ning Päts ainuvalitseja-diktaatorina võimu üle võttis, kuni Punaarmee 1940. aastal peremehelikult meie maale sisse jalutas. Meie oma vägede ülemjuhataja võttis nad Narvas sõbralikult vastu.”

12. märts

Veretu võimuhaarang

12. märts seisab Eesti ajaloos üldtuntud daatumina aastat nimetamatagi. 12. märts 1934 tähistab vaikiva ajastu algust Eestis. See päev, esmapäev, koitis Tallinnas halva ilmana. Juba hommikust alates huugasid merel udusireenid. Tinahallist sompus taevast tuli uduvihma ja lume segu, mida tänavail tõttajaile märja paiskena näkku keerutas kerge, kuid külm tuul. Liiklejad tuli laveerida läbi lörtsiloikude ruttamisel kodukatuse alla. Kes võis jäi koju, keda aga töö kodust välja ajas, täitis oma kohustust vastumeelselt.

Tallinna külje all Tondil, sõjakoolis, olid õppused lõppenud söögiajaks kell 16.30. Väsinud ja läbimärjad kasvandikud mõnulesid tundest, et pärast sööki saab õhtule, saab jalgu kuivatada, mundrist vabaneda, soojas ruumis pikali heita. Sama kavatsusega kõndis pärast einestamist oma tuppa ka 1. kompanii veebel Heino Kalda. Kuid vaevalt oli ta saanud tõmmata saapad jalast, kui uksele ilmus kompanii ülem käsuga: “Alarm! Kogu koolil õuel rivistuda!” Kalda tahtis küsida, mis on lahti, aga ei jõudnud. Ülemus, kes näis olevat ärritatud, oli juba läinud. Veebel Kaldale kui vilunud sõjamehele ei olnud häired uudiseks. Kuid neist sõjaõppuse vahendeist, mis kooli kasvandikke pidid rabama ootamatusena, oli talle alati varem aegsasti mõista antud. Kuid nüüd niisugust halba nalja teha, niisuguse ilmaga…

Kirudes sikutas Kalda jälle säärikud jalga ja põrutas oma mehed maast lahti: “Aspirandid! Minutiga püksid jalga! Sekundiga trepist alla! Kogu kool rivistub ‒ kooli ülema käsk!” Kui sõjakooli ülem kol-ltn Aleksander Jaakson õuele ilmus, seisid kõik ta käsualused ‒ 4 kompaniid, 600 meest ‒ nöörsirges rivis. Jaakson seletas meestele häält tõstes: “Kõrgemalt poolt tulnud käsul peab kool viibimata lahingukorras välja astuma. Laskemoon, käsigranaadid, kuulipildujad on väljajagamiseks valmis. Kool peab täitma minu käske täpselt nagu lahinguolukorras. Marsime välja kümne minuti pärast. Härrad ohvitserid ‒ minu juurde korralduste saamiseks. Mehed relvade vastuvõtuks marss!” Paarikümneminutise kiirmarsiga jõudis kool Tõnismäele. Seal jaotati mehed gruppidesse, saadeti mitmes suunas linna laiali. Veebel Kalda kompanii sai käsu minna Narva maanteele Vabadussõjalaste Liidu büroo ette. Sinna pärale jõudnud, sulges kompanii tänava, seadis üles kuulipildujad ja jäi lahinguolukorda. Ei teadnud Kalda ega ta kompanii mehed, milles asi seisab. Äkki nägid nad, kuidas hooviväravatest jooksis tänavale hulk erariietuses isikuid ja rüsinal murdis sisse sõjameeste poolt piiratavasse majja. Varsti hakati sealt välja tooma mehi ja naisi, keda kogunes õige palju ja kes viidi ära väikestes salkades. Aspirandid vaatasid pilti tummana. Kui veebel Kalda ühelt askeldavalt asjamehelt sai mahti toimuva põhjust pärida, oli vastuseks: politsei!

Narva maantee apteegi kassapreilil Linda Kaasikul on töölt minekuga suur rutt. Tal on kohtamine “Estonia” teatri vestibüülis minekuks operetile ja hiljem õhtusöögile. Selleks peab nägusamini riietuma, iga minut on kallis. Vaevalt saab ta astuda tänavale, kui teda tabab üllatus: püssimehed! Läbi ei lasta. Kannatamatu neiu astub lähima mundrimehe juurde seletust saama. See vastab neiule viisakalt, et temal ei ole läbilaskmise vastu midagi, kuid kes keelavat, olevat see kaabuga isand seal. Kaabuga isand aitab parajasti kahte meest suurde musta autosse tõugata. Ühes neist tunneb Linda ära oma venna. “Ruudi, mis nad sinuga teevad? Kes nad on?” karjatab neiu. “Laske jalga, laske jalga!” käsutab kaabuga mees neiut eemale lükates. Tekib sõnavahetus, millest Lindale selgub, et tegemist on politseiga ja kinniviimisega. See ajab neiu marru. “Teie ei tohi, ei tohi ‒ kas kuulete!” hakkab ta käekotiga endale edasipääsu võitlema ja autoust lahti kiskuma. “Miks ei tohi?” tõrjub võimuküllane kaabumees.

“See on mu vend,” rabeleb Linda. Sellest aitab. Siplev ja küünistav neiu lükatakse samasse autosse, politsei surub end ka sisse ja sõit läheb lahti. Linda Kaasik lastakse küll vabaks, kuid alles paari päeva pärast ja ilma vennata.

Toompeale saadetud sõjakooli kasvandikud sulgevad kõik sinna viivad teed. Kes tahab tulla alla, saab läbi, üles aga ei lasta kedagi. Ka siin on käsutajaks erariides
politsei. Ferdinand Ots (Vana-Värdi, nagu Kohtu tänava rahvas kutsub välisministeeriumi maja kojameest) ei pääse koju, hoolimata seletustest, et “ta tunneb kõiki ministreid.” “Nad käivad minu juures sisse ja välja,” ütleb Ots. Kuid just see tagasihoidlik jutt äratabki politseinikus kahtlust ja vimma.

“Mis pistmist siis Teil on ministritega? Ja mis asjamees Te olete?” uurib politseinik.
“Toompeal olen igatahes suurem asjamees kui Teie. Olen Teist veel kangemaid “salasid” näinud. Ei salli neist kedagi,” sõnab Ots otsekoheselt.
“Kuidas Te julgete? Kes Te olete?” põrutab politseinik.
“Siin on mu näpupass,” õiendab Ots ja ulatab politseinikule oma isikutunnistuse. “Lugege, siin on aadress ja kõik. Olen Vabadussõjas käind ega karda kedagi.”

Otsa pass võetakse ära, mees ise viiakse kinni. Teel pokri annab ta küll järele, et on välisministeeriumi kojamees. Kuid siis on juba hilja. Läbiotsimisel leitakse ta taskust Vabadussõjalaste Liidu liikmekaart. Tal tuleb ülekuulamistel tõendada, et ta pole oma ametikohale poetatud mitte vapside poolt, vaid et ta on samal kohal teeninud juba üle kümne aasta.

Sõjakooli patrullide valve alla on võetud kogu puiesteede vöönd ‒ Merepuiestee, Põhja puiestee, Jaama-Toom-Kaarli-Vabaduspuiesteed. Kuid ka niiviisi isoleeritud südalinnas seisavad tänavanurkadel valvepostid. Halva ilma tõttu on inimesi liikvel vähe, mingeid vahejuhtumeid ei teki. Uusi käske ei järgne. Sõjakooli meestel hakkab igav. Uudishimulistele ei tea nad midagi vastata. Vastuoksa ‒ päritakse küsijailt endilt, mis on linnas lahti? Kuid keegi ei tea. Alles hilisel õhtutunnil levib teateid raadio kaudu: üldine kaitseseisukord kella viiest alates; kindral Laidoner vägede ülemjuhatajaks määratud. Kes kehitab õlgu, kes vangutab pead, kes haigutab, kes keerab raadioaparaadi osuti Viini või Londoni jaamale. Ärevusse ei satu keegi, kuna eelmise sügise narr kaitseseisukord on veel kõigil meeles.

Ajal, kui sõjakooli kasvandikke tänavail lahingukorras hoitakse, toimuvad üle linna haarangud. Neid operatsioone juhivad poliitilise politsei kõrgeimad juhid, J. Sooman, R. Täht, J. Eiskop, A. Tenson. Nad sõidavad linnas siia-sinna, raporteerides telefoni teel Toompeale vahistamiste edukast käigust. Sooman teatab, et tabatud on ka Sirk, dr Mäe ja Larka. Laidoner teeb korralduse Larka viibimatuks vabastamiseks, “sest muidu võib jääda mulje, nagu võitleksin ma väevõimuga oma võistleja vastu,” seletab Laidoner veidi hiljem ajakirjanikele. Täht teatab advokaat Rõuki, pastor Uhke, kooliõpetaja Mähari, kaitseliidu pääliku Jalakase, “Võitluse” toimetaja Klassmani arreteerimisest. Kuid saabub teateid ka ebaõnnestumistest. Eiskop vabandab, et adv Paul Telg on esimesest haarangust välja libisenud. Kuid annab samal ajal kinnituse, et Telgil on võimatu Tallinnast välja pääseda. Ajal, kui talle jahti peetakse, istub Telg halba aimamata Harju tänavas Feischneri kohvikus. Seal kuuleb ta juhuslikult väljast tulejailt vabadussõjalaste puistamisest Narva maanteel ja Merepuiesteel (kus ka asus vabadussõjalaste büroo). Ta esimeseks mõtteks on võtta taksiauto. Siis aga meenub talle, et poliitiline politsei värbab agente eestkätt kelnerite ja taksojuhtide hulgast. Säilitades külma verd telefoneerib Telg mõnele tuttavale ja saabki kätte mehe, kes talle oma autoga järele tuleb ja ta Nõmmele varjule sõidutab. Paari päeva pärast lennutab eralendur Ulrich Brasche ta omal masinal Lasnamäe lennuväljalt Soome. Peaminister Pätsilt saadud korralduse kohaselt hakkab riigisekretär Terras kella 16.00 paiku telefoni teel valitsuse liikmeid kokku kutsuma erakorraliseks valitsuse koosolekuks. Koosoleku alguseks on määratud kell 17.00 ja paigaks tavaline koht ‒ Valge saal Toompea lossis. Määratud ajaks on kõik ministrid kohal ja Pätsi oodates viidavad aega omavahelises vestluses. Et Terras ei tea päevakorra sisu, siis annab see teadmatus kõneainet mõnele uudishimulikule. Kellaosuti näitab juba tugevasti üle viie, kui viimaks astub sisse Päts kindral Laidoneri saatel. Vaikides kõnnib ta oma tooli juurde, sobitab Laidoneri oma paremale käele, kutsub käeviipega kohalviibijaid laua taha asuma, teeb algust tavalise lausega: „Avan valitsuse koosoleku.” Kuid ta ei saa jätkata ‒ Laidoner hakkab temale midagi sosistama. Ajavahemikku kasutavad ministrid pilkude vahetamiseks ja vastastikuseks õlgade kehitamiseks: mis asja on Laidoneril valitsuse koosolekul?

Nüüd esineb Päts teadaandega, mille mõtteks on ettepanek, kuulutada välja üldine kaitseseisukord vabadussõjalaste tegevuse peatamiseks ja ametisse määrata kaitsevägede ülemjuhatajaks kindral Laidoner. Kuigi Päts enesevalitsemisega saab laitmatult toime, märkavad koosolijad siiski ta ärritust: tal on puna palgil, ta lõug väriseb ja kõnelemisel komistab ta korduvalt. Ka tema kõrval istuval Laidoneril punetavad põsenukid.

Peaministri teadaanne tuleb ministritele üllatusena. Seda kuulatakse ja sellele reageeritakse vaikusega. Ministrid viibivad täielikus teadmatuses, et Pätsi sõnavõtu ajal olid Tallinna tänavatele juba käsutatud relvastatud jõud ja teostumas massilised vahistamised. Ei teatud, et valitsus oli pandud sündinud fakti ette. Võib-olla oli teadlik sellest valitsuse ees salajases hoitud aktsioonist sise-kohtuminister Johan Müller, kuid ei tema ega ükski valitsuse liige ei võta sõna Pätsi ettepaneku vastu. Seejärel laseb Päts sisse kutsuda kohtuministeeriumi nõuniku Joh. Klesmenti, kes samuti oli Pätsilt saanud käsu tulla lossi valitsuse koosoleku ajaks ja kes ootas korraldusi eesruumis. Klesmentile tehakse ülesandeks sealsamas valitsuse laua taga panna kirja riigivanema otsus üldise kaitseseisukorra väljakuulutamise ja kindral Laidoneri ülemjuhatajaks määramise kohta avalikkusele määratud teadaandeks. Sellejärele sõnastab J. Klesment ka kindral Laidoneri sundmäärused Vabadussõjalaste Liidu sulgemise, koosolekute ja rongkäikude keeldude kohta. Kella 22.00 paiku saab Klesment oma tööga valmis ja lahkub valitsuse koosolekult. Päts ja Laidoner koos ministritega aga jäävad lossi kogu ööks.

Jaht inimestele kestab lakkamatult. Vahistatuid ei viida enam poliitilise politsei majja Pagari tänavas, vaid juba otse keskvanglasse, linna arestimajja ja naistevanglasse Lasnamäel, kuna valitseb suur ruumipuudus. Üheaegselt öösiste vahistamistega Tallinnas teostatakse massilisi vangistamisi ka provintsis ‒ Tartus, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Võrus, Paides. Ka seal läheb kõik libedasti, mis annab tunnistust sellest, et kavad olid hästi ette valmistatud, nimestikud hoolsalt korraldatud. Kuid see omakorda kinnitab ka seda, et selle tööga oldi juba varakult alustatud, milletõttu igasugused jutud viimsel minutil ette jõudmisest vabadussõjalaste äkilisele relvastatud väljaastumisele 12. märtsil võimu vägivallaga ülevõtmiseks ei oma usutavust. Laidoner muigab, kui talle esitatakse kohtadelt saabuvaid aruandeid: relvi pole leitud, vastuhakkamisi pole olnud. See polnud talle uudiseks ‒ ta oli olnud sellest juba ette teadlik. Hommikul lossist lahkudes tähendab Laidoner: “Mida ma kartsin oli see, et sõjakool tõrgub tänaval politseid mängimast. Sõjaväeline traditsioon on asi, mida tuleb tõsiselt arvestada. Aga mis sellest enam rääkida, nüüd on kõik läinud hästi.”

Tallinna garnison oli õige arvurikas. Ta koosseisu kuulusid autotankide rügement, lennuväe divisjon, Kalevi pataljon, 10. üksik jalaväe pataljon, sidepataljon, pioneeripataljon, mere- ja ratsaväe üksused. Kuid Päts ja Laidoner kasutasid oma plaani teostamiseks ainult noori Sõjakooli kasvandikke, pannes kõik lootused nende kasvatusele järgida ülemuse käsule pimesi. Kooli selleaegne ülem kol-ltn Aleksander Jaakson, kes oli pühendatud asjasse, ei jäänud tasust ilma. Tänutäheks ta teenete eest 12. märtsi riigipöördele sõjalise toetuse andmisel ülendati ta peatselt kindral-majoriks ja talle usaldati hiljem ka haridusministri portfell. Talle alluvad noormehed said alles hiljem teadlikeks, et neid käsutati haarama relvi ja ignorantsetena saadeti tegevusse oma rahva liikmete vastu. Au- või tänutasust jäeti nad ilma. Nii mõnigi Sõjakooli kasvandik mõtles oma hilisemal ohvitserikarjääri ajal 12. märtsi ööle, tundes tagantjärele piinlikkust eesti sõjamehele sobimatust osast, mida tal sel korral oli täita.

Jätkub.

Telegramil on au korraldada “Vaikiv ajastu Eestis” raamatuesitlust 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes, kell 15. Raamatut tutvustavad teiste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa.

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Fotod raamatust

Toimetas Mariann Joonas