Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse kaheteistkümnes osa, milles Martenson tutvustab energiamajanduse põhimõtteid ning alternatiivenergiale ülemineku võimalikkust tänases Ameerikas.

Chris Martensoni majanduskursus on jõudnud suurte ja oluliste teemadeni. Käesolev osa käsitleb energiamajanduse detaile. Kui naftat esialgu tööstuslikel eesmärkidel kasutama hakati, oli maailma elanikkond 1,5 miljardit ning purjelaevade kõrval seilasid meredel ikka veel kivisöel töötavad aurikud. Sellest ajast alates on elanike arv kasvanud rohkem kui neli korda, maailma majandus üle kahekümne korra ning energiat tarbitakse rohkem kui 40 korda enam.

Oleme kõik tuttavad nende suurejooneliste kasudega, mis sellest inimpotentsiaali vabanemisest on tingitud. Selleks, et mõista selle külluse jätkumise delikaatsust, peame mõistma ka energia tõelist rolli meie ühiskonnas.

Keerukad ühiskonnad sõltuvad energia ülejäägist

Majanduskursuse teises osas selgitas Martenson, et kasv ei võrdu heaoluga – nii kasv kui ka heaolu on seotud ressursside ülejäägiga. Kui inimestele kättesaadav  toiduenergia oleks täpselt võrdeline toiduenergiaga, mida inimesed vajavad eluspüsimiseks vajaliku toiduenergia hankimiseks, näeksime, et ühiskond oleks üsna algeline. Kui aga inimesed toodavad 1,2 kalorit iga kulutatud kalori kohta, oleks juba ühiskonna keerukuse aste sama mis keskajal. Kõigest see 20 protsendi suurune ülejääk on piisav, et tekiks keerukad hierarhiad, areneks tööjaotus ning oleks võimalik luua keerulisi ehitisi.

Martensoni majanduskursuse 13. aluskontseptsiooniks on põhimõte “Keerukad ühiskonnad sõltuvad energia ülejäägist”. Ühiskonnad, mille komplekssus neile endale vastumeelselt langeb, ei ole elamiseks meeldivad kohad. Seda arvesse võttes ongi oluline püüda paremini mõista meie ühiskonna energiaülejääki ning ka selle energia allikaid. Martensoni sõnul võib energia eelarvet vaadelda põhimõtteliselt sarnaselt tavalise majapidamise eelarvega, vaid selle vahega, et arvutuste aluseks ei ole raha.

Energia eelarve arvutamine

Oletame, et igal ajahetkel on kindel vabaks kasutamiseks mõeldus energia hulk. Martenson arvestab selle energia hulka päikese-, tuule-, tuuma- ja hüdroenergia ning samuti kivisöest, naftast, looduslikust gaasist ja muudest ressurssidest saadava energia. See on siis kogu kasutamiseks olemasolev energia. Aga kui inimesed sooviksid järgmisel aastal saada juba rohkem energiat, tuleks loomulikult osa olemasolevast investeerida tuleviku tarbeks. Investeerida tuleks ka energia kogumiseks ning levitamiseks vajalike struktuuride ehitamisse ning ülalpidamisse, samuti keeruka ühiskonna säilitamiseks. Need oleks näiteks teed, gaasijuhtmete sillad, elektri tornmastid ja muud ehitised.  Ülejääki saaks kasutada tarbimiseks. Osa ülejäägist läheks põhivajadusteks, nagu näiteks vee, toidu ja peavarju hankimiseks ning ülejäänud jääks juba ebavajalikumate tarbimisharjumuste rahuldamiseks.

Martenson jagab energia lihtsustatult kaheks suureks osaks: energia, mis tuleb ühiskonna toimimiseks investeerida, ning energia, mida saab kasutada enam-vähem vastavalt soovidele. Samamoodi on ka tavalistes majapidamistes. Kui oletada, et majapidamise sissetulekud on 50 000 dollarit aastas, millest maksud on 30%, siis jääks 35 000 dollarit toidu, elamise, kütuse ning muude tarbeasjade ostmiseks. Kui olukord ootamatult muutuks ning majapidamisse jääks vaid 15 000 dollarit kõige vajaliku tarbeks, muutuks kõik järsult. Ilmselt saaks see majapidamine lubada endale vaid toitu ja peavarju, samas kui auto, uus kodutehnika ja puhkusereisid jääksid unistuseks. Elu oleks sunduslikult lihtsam ning sellega kaasneks ebameeldivustunne.

Energiatõhusus

Martenson palub unustada energia hinna, sest see on arvestades raha mittemillegist trükkimise poliitikat täiesti ebaoluline. Selle asemel tuleb hoopis vaadelda, kui palju energiat kulub energia tootmiseks – see on peamine, mis on tegelikult oluline. Õnneks on see kontseptsioon võrdlemisi lihtne, seda kutsutakse netoenergiaks.

Selleks, et netoenergiat arvutada, tuleb saadava energia hulk jagada energia hulgaga, mis tuli kasutada energia saamiseks ehk energia väljamineku suhe energia sissetulekuga.

Oletame, et nafta puuraugu puurimiseks kulus kokku 1 barrel naftat ning sealt leiti omakorda 100 barrelit naftat. Sellisel juhul oleks netoenergia tagasi teenitud suhtega 100 : 1. Selle näite puhul oli makstav maks üks barrel sajast ehk siis 1%. Väljend või fraas, millega seda tavaliselt tähistatakse on E.R.O.E.I. (Energy Returned on Energy Invested) ehk siis toodetud energia suhe tootmiseks kulutatusse või teisisõnu saadud kasutatav energia jagatud selle saamiseks kulutatud energiaga. Kõige lihtsam on seda ehk seletada mõistega energiatõhusus. Martenson kasutab sissetuleva energia ja väljamineva energia mõisteid.

Martenson analüüsib sissetuleva energia ja väljamineva energia suhet. Ta väidab, et kui võtta aluseks 50 ühikut väljaminevat energiat, siis sissetulev energia on 2% ning 98% on väljaminev energia ehk siis energia, mida saab kasutada mis iganes vajalikul moel. Seda võib nimetada ka energia ülejäägiks, mida ühiskond kasutada võib.

Isegi kui 50 ühiku energia asemel kasutaksime 15 ühikut energia tootmiseks, oleks energia ülejääk ikka piisavalt suur. Kui aga energia tootmiseks kulutatava energia ühikute number jõuab 10 või 5 lähedale, hakkab energia ülejäägi protsent järsult vähenema, olles 1 ühiku juures juba täiesti nullis. Ühesõnaga, kui ühe ühiku energia tootmiseks kulub üks ühik energiat, ei ole see majanduslikult mõttekas – igasugune ülejääk puudub. Graafiliselt meenutab see järsk langus juba varasematest peatükkidest tuttavat hokikeppi – nüüd aga juba langeval kujul. Martenson nimetab seda “energia kaljuks”.

Nafta “energiakalju”

Et mõista, miks arusaamine energia ülejäägi protsendist on niivõrd oluline, toob Martenson näiteks ühe olulise energiaallika, nimelt nafta. 1930. aastal kasutati 100 barreli nafta leidmiseks 1 barrel naftat. 1970. aastateks olid naftaväljad juba tunduvalt väiksemad ja naftat oli ka raskem kätte saada ning selleks hetkeks langes energiatõhusus 25 : 1-le. Seegi pole kõige halvem tulemus. Kuid 1990. aastaks oli naftaleidude seis juba tunduvalt halvenenud, jättes energiatõhususe suhtele kuskil 18–10 : 1. Tänasel päeval hinnatakse energiatõhusust suhtega 3 : 1.

Martensoni sõnul ei ole väidetavate suurte koguste nafta leidmine nii-öelda tõrva- ja naftaliivade väljadelt, mis pidavat vastama mitmetele Saudi-Araabia leidudele, realistlik. Nende leidude netoenergia oleks äärmiselt väike ning kaevandamisega seostuvad keskkondlikud kulud häirivalt suured.

Alternatiivsed energiaallikad

Biomassist on võimalik toota metanooli. Selle netoenergia oleks keskmiselt 3. Biodiisli netoenergia oleks umbes 2 ning maisil põhinev etanool annaks netoenergiaks heal juhul veidi üle 1, või siis on mõnede allikate põhjal lausa negatiivse ülejäägiga.

Kui lisada nimistusse ka teised kasutatava vedelkütuse allikad, oleksime ikkagi kuskil “energiakalju” äärel. Kui just äärmiselt kiiresti ei leita võimalusi nende energiaallikate netoenergia tõstmiseks, võib meid oodata olukord, kus ülejäävat energiat on vaid niipalju, et rahuldada kõige elementaarsemaid vajadusi ühiskonnas.

Nii päikese kui ka tuuleenergia on näidanud piisavalt suure netoenergia tulemusi, kuid need on peamiselt elektri tootmiseks mõeldud vahendid ning hetkel laialdaselt kasutuselolevat vedelkütust need ei asenda. Räägitud on ka vesinikenergeetikast. Maakeral ei ole aga kuskil vesinikuvarusid ning seega tuleks kõik vajalik vesinik luua mõnest teisest energiaallikast, tootes sellega jällegi kahjumit. Teisisõnu, vesinikuenergiaga kaotaksime energiat – vesinik on energia kandja, mitte selle allikas, võtkem näiteks kasvõi patarei.

Martenson oletab, mis juhtuks siis, kui USA kongress võtaks vastu otsuse hakata kasutama vaid maisil põhinevat etanooli. Mis oleks  tulevikus oodata? Maksud energia tootmiseks oleks äärmiselt kõrged, samas kui energia ülejääk äärmiselt väike. Ometi on just maisietanool kõigist alternatiivkütustest ainuke, mille arengut on kongress otsustanud toetada.

Isegi kui maisietanool lülituks täielikult kasutusse ning valitsuse toel maksaks selle gallon vaid ühe penni, oleks see ikkagi hävituslik Ameerika ühiskonnale. Vähema energia ülejäägiga on võimalikud vaid vähema komplekssusega ühiskonnad. Etanoolirežiimiga kaasneks mitmete ametikohtade kadumine – inimesed peaksid vahetama oma töökohad põllumehe töö vastu.

Lähenevate kriisimärkide ignoreerimine viiks Martensoni sõnul tulevikuni, kus kõike on vähem.

• Vähem sotsiaalset komplekssust (vähem töökohti ja spetsialiste)

• Vähem võimalusi

• Vähem energiat inimese kohta

• Vähem süüa

• Vähem progressi

• Vähem majanduslikku õitsengut

Allikas: Peak Prosperity

Fotod: peakprosperity.com, alternative-energies.biz

Toimetas Hendrik Mere