Eelmisel nädalal pidas ajakirjanik ja privaatsusaktivist Glenn Greenwald rahvusvahelisel häkkerite korraldatud Chaose kongressil kõne, milles tuli juttu Snowdeni paljastatud dokumentidest. Greenwald märkis ka, et tal on käsil uus paljastav lugu, mis NSA ja GCHQ pöördesse ajab. Potentsiaalne “turvaauk” ehk lendude ajal kättesaadav WiFi on üks väheseid internetikommunikatsioone, mida on raske riiklikult jälgida.

Greenwaldi uus lugu keskendub valdkonnale, mis järelevalvevõrgustikust siiani välja on jäänud, nimelt interneti- ning mobiilisidele lennukites. Greenwaldi sõnul painab USA riiklikku julgeolekuagentuuri NSA-d mõte sellest, et inimesed saavad endiselt kasutada mõningaid internetiseadmeid ja mobiiltelefone lennukites nii, et nendega peetav side jääb salvestamata. Greenwald sõnas, et pelgalt mõte sellest, et inimesed saavad kasvõi mõne hetke suhelda ilma valitsuse jälgimiseta on NSA-le talumatu.

Greenwald spekuleerib, et nii NSA kui ka GCHQ ehk Briti valitsusressursside peakorter on kindlasti juba lahenduse selle “turvaaugu” täitmiseks välja mõelnud. On ebatõenäoline, et valitsuste luureagentuurid istuvad käed rüpes samal ajal, kui valitsuste enda reguleeritavad asutused liialt vabade elektrooniliste seadmete piirangutega (tahtmatult) õhus salvestamata potentsiaalselt ohtlikke andmeid lasevad tekitada.

Ebapiisav õigustatus

Tõenäoliselt ei ole tehnoloogilised takistused need, mis siiani NSA-d ja GCHQ-d lennuliikluse ajal tekitatavatele andmetele juurdepääsust hoiduma on sundinud. Lennu ajal kättesaadav WIFI ja teised internetiühendused on olnud kättesaadavad juba aastaid. Kõik vajalik info liigub läbi kindlate kitsaskohtade, mis teeks agentuuridele informatsiooni kogumise, säilitamise ja hilisema kättesaadavuse väga lihtsaks.

Luureagentuure hoiab selle siiani puuduoleva info kogumisel tagasi ilmselt ebapiisav õigustatus. Need metaandmed ei puugi küll olla riiklikult kaitstud, kuid sellegipoolest ei ole piisavalt lihtsat moodust suhtluse kogumiseks või minimeerimiseks. Vaid ehk riigisisesed lennud pakuks teatavat tegevusruumi info kogumiseks, aga kui lend on riiklikust lennualast väljas või suhtleb teiste riikide sidemastidega, võib info kättesaamine olla küsitav.

DHS muretseb oma maine pärast

“Rahvusliku julgeoleku” kaart siinkohal ei loe. Väide, et potentsiaalsed terroristid kasutavad riigisiseseid lennuliine julgelt omavaheliseks sidepidamiseks, seaks kahtluse alla maapealsed julgeolekukontrollid ning jätaks sisejulgeolekuministeeriumi (DHS) ebameeldivasse olukorda, justkui oleksid nad lubanud oma lennukitele terrorismis kahtlustatavad isikud. Ametnikud peaksid ka uskuma, et terroristid on valmis riskima lennueelses kontrollis avastamisega vaid mõne tunni jälitusvaba interneti kasutamiseks. Need õigustused ei oleks kuigivõrd usutavad ning neile argumentidele toetumine jätaks julgeolekule infoparanoilise jälje. Seda portreed aga endast praegusel ajahetkel maalida ei soovita.

On teada, et NSA kogub lendajate infot lendude broneerimissüsteemidest ja lennuliinude lendajate nimekirjadest. Julgeolekuagentuuridele on teada, kes ja kuhu lendab. Greenwald oletab, et infot oleks võimalik terrorismiga seotud uurimiste tarbeks kätte saada ka tagasiulatuvalt. Ta usub, et julgeolekul oleks lihtsam lasta lennukompaniidel lendude ajal toimuvat suhtlust salvestada ning seda teatud aja vältel hoiustada. Lendajate nimekirju oleks seejärel võimalik võrrelda lendude ajal tehtud suhtluste salvestustega ning sel moel sõeluda välja võimalik “oluline” info. See aga seoks omavahel mitmed üksused ning tohututes kogustes kodanike metaandmeid ning suhtlusi. Kui viis aastat tagasi oleks seda olnud raske läbi suruda, siis veel raskem on see tänases julgeoleku ja  privaatsuse vahelises vastuseisus.

Allikad: Techdirt, The Identity Project

Foto: engadget.com

Toimetas Hendrik Mere