USA pinnal toimunud 225 terrorismijuhtumi analüüs alates 11. septembril 2001 aset leidnud rünnakutest on viinud järeldusele, et riikliku julgeolekuagentuuri (National Security Agency – NSA) kogutud mahukas info telefonikõnede kohta ei ole mitte kuidagi mõjutanud terrorirünnakute ennetamist.

Washingtonis asuva mittetulundusühingu New America Foundation uuringu kohaselt saadi valdava enamuse juhtude puhul vihje või tõendusmaterjal tavapärase korrakaitse ja uurimismeetodite abil.

Uuringu tulemusi on kinnitanud ka Valge Maja poolt määratud retsensentide grupp, kelle sõnul NSA terrorismivastane programm “ei ole hädavajalik rünnakute ennetamiseks“ ning suurem osa vajalikku tõendusmaterjali oleks olnud lihtsalt kättesaadav traditsioonilisemate meetodite ja kohtukäskude abil.

NSA nuhkimisprogramm kui “hingerahu mõõdupuu“

Nuhkimisprogrammi raames kogub NSA infot pea kõikide ameeriklaste valitud telefoninumbrite, kõneaegade ja kestuse kohta. Analüütikud tutvuvad selle infoga põhjalikumalt ainult sel juhul, kui on põhjust kahtlustada, et mingi telefoninumber on seotud terrorirühmitusega. Kõnede sisu ei monitoorita. Programmi seaduslikkuse, mõttekuse ja privaatsust rikkuva olemuse üle käib aktiivne vaidlus ning uus uuring langeb ajaliselt kokku sellega, et president Obama kaalub, milline võiks selle NSA programmi edasine tulevik olla.

Mitmed ametnikud on programmi kaitsnud, väites, et see täiendab teisi vahendeid terroristlike võrkude tuvastamisel ning riikliku luureagentuuri direktor James R. Clapper jr on nimetanud seda “hingerahu mõõdupuuks“. Endine CIA direktor Michael Morell on seda arvamust toetanud, öeldes, et programm on hindamatu väärtusega ka siis, kui see on edukas ühel korral.

NSA programmi mõju privaatsusele kaalub üles selle tõhususe

New America fondi teadlased näitasid, et NSA programm pakkus tõendusmaterjali ainult ühe juhtumi algatamiseks, mille puhul mõisteti süüdi San Diego taksojuht Basaaly Moalin ja kolm kaaslast Somaalia terrorirühmitusele raha saatmises. Juhtum ise ei sisaldanud ohtu rünnakuks USA vastu. Analüüsis öeldakse: “USA terrorivastase võitluse ametnike probleem ei ole see, et nad vajavad veel suuremat hulka informatsiooni laialdastelt jälgimisprogrammidelt, vaid see, et nad ei mõista piisavalt või ei jaga laiemalt informatsiooni, mida nad on tavapäraste korrakaitse- ja luuremeetodite abil juba saanud.“

Rohkem kui pooltel juhtudel algatati uurimine tavapäraste uurimismeetodite tulemuste põhjal – kõige sagedamini oli algatajaks perekonnaliikmelt või informaatoritel saadud vihje, teade kahtlasest tegevusest kogukonna poolt või terrorismiga mitte seotud juhtumite uurimise käigus päevavalgele tulnud info.

Aruandes järeldatakse, et “kuigi meil võib olla turvalisem, kui valitsusel on käepärast massiivse ulatusega salvestatud info iga meie elu pisiasja kohta, on selle programmi mõju elukvaliteedile ja isikuvabadusele liiga suur.“

NSA programmi toetajad aga leiavad, et selle andmebaasi kogumine ja säilitamine on oluline selleks, et analüütikutel oleks vajadusel infole kiire ligipääs. Väidetavalt ei ole erasektori salvestused sama põhjalikud ning seetõttu ei saa neid samal moel “kaevandada“ kui NSA infot. Anonüümne telefonikompanii juhtivametnik on kommenteerinud, et “kui nad helistavad meile kell 3 hommikul, öeldes, et neil on oluline põhjus ning nad vajavad mingit infot tunni aja jooksul, siis me ei suuda seda neile anda. Kui nad sooviksid seda kahe nädala pärast, siis me suudaksime seda tõenäoliselt teha.“

Samas ei reageerita ka NSA info põhjal oluliselt kiiremini. Pärast Moalini numbri FBI-le andmist möödus kaks kuud, enne kui alustati juurdlust ning hakati mehe telefoni pealt kuulama.

Allikad: Washington Post 1, New America, Washington Post 2, Washington Post 3

Foto: containsmoderateperil.com

Toimetas Katrin Suik