2011. aastal toimunud 22. juuli Norra Töölispartei noortekogu laagri tapatööst ja Oslo pommiplahvatusest on möödas küll üle kahe aasta, kuid erinevad teooriad Anders Behring Breiviku isiku ja motiivide osas on jäänud ringlusesse. Breivikut on nimetatud sionistiks, vabamüürlaseks ja kristlasest rassistiks, samuti on oletatud, et Breivik ei tegutsenud üksi või on kogu tapatöö vaid väljamõeldis. Toome teieni mõned internetis levivad Anders Breiviku isiku ja tegude ümber tiirlevad teooriad.

24. augustil 2012 tehti teatavaks kohtuotsus, mille järgi Breivik oli süüdiv ning ta mõisteti 21 aastaks vangi. Breivik võttis tapatööd omaks. Ometi, nagu paljude traagiliste sündmuste puhul, mille asjaolud näivad mõistetamatud ja detailid segased, tekib inimestes kahtlus peavoolumeedia poolt kajastatava versiooni õigsuses. Vandenõuteooriaid, mis ringlevad Norras toimunu üle on mitmeid, paljud neist viitavad sellele, et Breivik mõisteti süüdi rünnakute eest, mille viis läbi keegi varjatud eesmärkidega isik või organisatsioon. On aga ka oletusi Breiviku enda isiku, eesmärkide või kaasosaliste suhtes.

Breivik isikuna on üsna vastuoluline. Väidetavalt kirjeldas mees oma sõjakat paremäärmuslikku ideoloogiat 1518-leheküljelises manifestis “2083 – A European Declaration of Independence“, mille ta riputas internetti rünnakute päeval inglisepärase varjunime Andrew Berwick all. Ksenofoobset kristlikku rahvuslust kirjeldavas manifestis toetas ta muuhulgas kultuurilist konservatismi, parempoolset populismi, anti-islamiseerimist ja “paremäärmuslikku sionismi” ning õigustas islami, marksismi ja multikulturalismi vägivaldset väljajuurimist Euroopast. Palju kahtlust tekitas aga Breiviku paremäärmuslikke sõnumeid edastav Facebooki profiil, mis loodi vaid loetud päevad enne rünnakuid. Samuti on spekuleeritud, et paremäärmuslike eesmärkide jõuline väljaütlemine viitas hoopis vastupidisele – Breivik soovis pigem kahjustada Norra natsionalistide mainet.

Erinevaid versioone Norra sündmuste tagamaadest

Breivikut on portreteeritud kui ebausaldusväärset inimest, kelle iga ütlust tuleks analüüsida suurima kahtlusega. Ometi on Breiviku ulatuslikku autodokumentatsiooni – internetis avaldatud manifesti, videot ja tema nimel olev Facebooki lehekülge võetud arvesse tema tegevuste hindamisel. Kahtlusi on tekitanud ka Breiviku rahaline seis, millest on järeldatud, et mees ei tegutsenud üksi.

Erinevaid teooriaid Norra sündmuse kohta:

• Rünnakute taga oli NATO, sest Norra otsustas loobuda Liibüa ründamisest.

• Breivik oli sionist, sest rünnakust tekkinud pingetest said kasu Iisraeli sionistid. Samuti oli erinevate väidete kohaselt Norra valmis tunnistama Palestiina suveräänsust ning see tõi kaasa Iisraeli rünnaku.

• Lääne eliit korraldas rünnakud selleks, et peale suruda politseiriiki ja hirmu.

• Breivik oli mõttekontrolli ohvriks langenud vabamüürlane.

Lõppkokkuvõttes pole vahet, kas Breivik tegutses üksi või oli kellegi poolt provokaatoriks määratud – kui jälgida arenguid maailma (sõja- ja integratsiooni) poliitikas, on ta suurepäraselt täitnud valitseva eliidi eesmärke – külvanud hirmu ja segadust, tekitanud viha erinevate ühiskonnagruppide vahele. Breivikut portreteeritakse peavoolumeedias ainult kui valgenahalist kristlasest konservatiivi, kes astus vastu marksismile ja islamile püssidega, ükski teine nägemus üldsuse silme ette ei ole jõudnud. Eduka terrorirünnaku tulemusel liigubki tavaliselt fookus luureagentuuride ebakompetentsuselt või eelteadmistelt eemale. Selle asemel tegeleb juba edasiste probleemiga valitsus nii nagu oskab – võttes vastu õigusakte ja “kaitstes” piirangutega kodanike huve.

Allikad ja lisalugemist: Tarpley.net, Resist Radio, Solid Principles, Lionheart, Global Research, WideShut, HubPages, UsaHitman, Public Intelligence, Antiwar

Foto: librabunda.blogspot.com

Toimetas Hendrik Mere