Tõdemus, et elu mitte lihtsalt ei juhtu, vaid vastab sulle, võib olla mõne jaoks lihtsalt filosoofiline mõttekäik, teisele mõistetav võimalus, aga ma loodan, et aina rohkem on neid, kelle jaoks see on kogemus, kirjutab Erki Kaikkonen.

Kas see on võimalik? Jah, on. See on minugi jaoks kogemus. Lainetav ja rütmiline, vahel sellele teadlikkusele ärgates aga iga päevaga aina vähem. Ja ärkamine sellesse on kui ärkamine oma ilu teed käimise tunnistajaks olemisele, sellele, kuidas elu, kellega täna kohtun, on ühel või teisel viisil tingitud elust minu enese sees – sellest, milliseid valikuid ma teen.

Miks nii? Sest kui elu mitte lihtsalt ei juhtu sinuga, vaid elu vastab sulle, siis kahtlemata on meeldivaim vastus ja peegeldus ilu. See on see, mis meile meeldib. Kust see ilu siis algab? Öeldakse, et ilu on vaataja silmis. Kuid kas ainult? Ehk tuleneb see sellest, kuivõrd teeme oma valikuid enese kõrgemaist väärtustest ja unistustest kantuna.

Olulisemad valikud on need, mis pole väljapoole teistele isegi kohe nähtavad. Need on valikud, mida me teeme suhtumiste, hoiakute ja hinnangute tasandil. See on see, milles rohkem teadlikkust oleks kingituseks nii meile endile kui ka inimestele meie ümber. Sest see mõjutab meile enestelegi märkamatult seda, kuidas me oleme ja kuidas käitume, kui avatud või suletud olemise valime erinevates olukordades.

Ilu algab ilutegija enda seest

Muistsed lauludki annavad märku, et see pole üldsegi uus avastus, teekonnalaulus kõlavad ju sõnad “Kõnni teeda iluda”. Ilu kutsumine oma ellu algab viisist, kuidas mõtled minevikule, olevikule ja tulevikule ja milliste tunnetega need mõtted täidad. Jah, on neid, kes ütlevad, et tunded ja mõtted pole nende valitseda ega valida. Aga ma kõnelengi ju neile, kes usuvad, ja neile, kes tunnevad juba, et on.

Jah, see on vabaduse küsimus oma hingejõudude tasandil (mõte, tunne ja tahe). On neid, kes peavad minevikku faktiks. Ja neid, kes näevad, kuidas seda pidevalt jutustatakse vastavalt sellele, kellel on võimu jutustada, igaüks omast enesemääratluse ja huvide vaatepunktist.

Põhja-Ameerika põlisrahvaste mõistulugu räägib mehest, kes astus allika veepeegli ette ja küsis: “Oo, Suur Vaim, oo, Suur Vaim! Milline tõde on kõige õigem tõde? Milline peegeldus siin maailmas on kõige õigem peegeldus?” Ja Suur Vaim vastas: “Kõik peegeldused on õiged peegeldused!”

See on segadusse ajav vaid neile, kes usuvad sõna olevat võimelise tõde käsitlema. See ei vähenda sõna väärtust, vaid lihtsalt annab mõista, et iga sõna on üks vaatenurk tervikule, olnule, olevale ja tulevale. On meie igaühe ärkvelolu ja vaimuerksuse küsimus teadlikult valida ning oma sisimat tõemeelt treenides õppida ära tundma igas hetkes see, mis kõlab ja kannab ja on ilus.

Meil kellelgi ei ole vabadust oma lugu mitte jutustada

Nii see, kuidas me mitte lihtsalt ei näe, vaid ka jutustame vaikselt eneselegi märkamatult enese sees lugu minevikust, loob seda, kuidas määratleme ennast täna ja kuidas tõlgendame kõike olevikus asetleidvat. Öeldakse, et see, kes on minevikuta, sellel ei ole ka tulevikku. Lisaksin, et tark valib, kellel ta laseb jutustada enesele minevikku ja keda usub, sest selle käigus ta loob enesele ka tuleviku. Ning seda peamiselt selle läbi, kuidas ja millistele lugudele ta toetub oma enesemääratluse (jutustuse) olevikus; kuidas ta enesemääratlusest ja mineviku lugude üksteist läbistavatest jutustusest, tõlgendab olevikus kogetavat, annab hinnanguid ja loob tähendusi.

Nii ei ole meil kellelgi vabadust oma subjektiivset lugu mitte jutustada. Vabandan nende ees, kelle jaoks see käsitlusviis ehk kõige lihtsam mõista ei ole. Selle mõistmise ja kogemuseni jõudmiseks kulus minulgi natuke enam kui 13140 Maa päeva ehk natuke enam kui 432 kuud.

Nii võiks kirjeldada näiteks ühe loo põhjal inimkonda kui inimteadvusi, kes suplevad lugude ja narratiivide ookeanis, enim kiindudes jutustuse külge, mis on temast enesest ja siis kõikide teiste jutustuste külge, mis seda mina-jutustust toetavad ja täiendavad. See kõik on inimteadvusele äärmiselt vajalik, orienteerumaks ruumis, milles ta teadvust sisaldav mõistuse-keha-vaimu kompleks paikneb ja millega ta kõige vahetumalt ühendatud on.

Me tunnetame end lugude kaudu

Meie teadvusväljas elavad lood on need, mis võimaldavad meil ümbritsevat ära tunda ja selles orienteeruda enese kui terviku kompleksse vajaduste mustri rahuldamiseks. Nii ei tee inimolend või teised eluvormid mitte ainsamatki tahteliigutust kas enese sees või enesest väljaspool, ilma et selle taga pesitseks mõni vajadus. Oleme inimestena suurepäraselt samastunud selle mõistuse-keha-vaimu kompleksiga, toetudes viimased sada aastat kollektiivselt kas vähem või rohkem loole, mille kohaselt sina oledki keha ning selles toimuvate keemiliste ja bioloogiliste nähtuste ja protsesside tulem. Ning et keha surm on ka sinu surm.

Võib ehk pidada inimteadvuse evolutsiooniks lugu enese kohta, mille kohaselt inimeses toimuvad ka psüühilised nähtused ja protsessid. Kuid on piisavalt neid, kelle jaoks sotsiaalteadused on pehme ja mitte väga tõsiseltvõetav tegevusala. Nii elab meie keskel neidki, kelle jaoks psühholoogiagi on kui luule ja mitte väga tõsiseltvõetav. Ehk see on ka üks neist põhjustest, miks Tartu Ülikoolis domineerib siiani kliiniline psühholoogia, et end natukenegi ära tõestada levinud kultuurilises tuginarratiivis, mis on kantud konservatiivsest materialistlikust loost ja majandusteaduste kesksest viisist elu tõlgendada ja jutustada.

Narratiivne emantsipatsioon

Loomulikult on lugu inimesest kui mõistus-keha-vaimu kompleksist ka käsitlus lihtsalt ühest loost, kirjeldamaks ja püüdmaks mõista inimeses ja inimesega toimuvat. Kuid meenutagem lugu printsist, kelle isa oli maag. On meie igaühe teha ja valida, milliste lugude järgi me elame, ja õppida tundma neid lugusid enese sees. Sedagi võib nimetada narratiivseks emantsipatsiooniks ehk eneses elavate lugude teadvustamiseks ning teadlikult valiku tegemiseks, milliseid lugusid ja kuidas jutustan ning millistega end samastan.

See on ka kogu kogetu ümberjutustamine enese jaoks, muutes seda, mis tundub vajalik. See pole tõe küsimus! See on vabaduse küsimus elada olevikus, mis vastab meile just nii kaunilt, kui kaunis ja kooskõlaline on elu meie sees. Ja vabadus kogeda mõistmisest läbistatuna tulevikku enesele vastamas viisil, milles võid end tajuda kogemas ilu enese sees, enese taga ja enese ees niisamuti nagu enesegi ümber.

Erki Kaikkonen

Foto: www.carolecgood.com