USA raadiosaatele “Coast To Coast AM” andis intervjuu ufoloog Nick Redfern, kes on uurinud nähtust Mehed Mustas (Men in Black – MIB) üle 30 aasta. Redfern on vaadelnud mitmeid juhtumeid alates esimestest UFO-nähtustest kuni tänapäevani. Ta on kirjutanud sel teemal tunnistajate mälestustele toetuvaid uurimistöid ning mitu raamatut, nende hulgas ka “The Real Men in Black“ (“Tõelised mehed mustas“).

Redferni sõnul sai MIB-mõistatus alguse 1950-ndatel seoses USA teadlase Albert K. Benderiga, kes asutas maailma esimese UFO-sid uuriva organisatsiooni – nn rahvusvahelise lendavate taldrikute büroo. Väidetavalt aga lasi ta kontori sulgeda pärast seda, kui teda külastas kolm musta ülikonda riietatud kahtlast meest.

1960. aastal avaldas Bender raamatu, milles ta räägib paranormaalsetest musta riietatud meestest, kes suutsid hetkega tema koju tekkida ja sealt kaduda. “Nad nägid välja nagu hõõguvate silmadega tumedad varjud, kes viisid ta meeleseisundisse, milles ta koges paranormaalseid nähtusi,“ kirjeldab Nick Benderi juhtumit.

Mehed Mustas – agendid ja üleloomulikud olendid

Uurimuste kohaselt on musta riietatud mehed alati seotud UFO-dega ning neid on kahte liiki: tavalised valitsuse agendid CIA-st või mõnest muust valitsusasutusest, kes peidavad tõendeid UFO-dest, ja üleloomulike võimetega Mehed Mustas, kes evivad muu hulgas ka võimet õhku haihtuda.

Viimased on emotsioonitud, kahvatud ja surmtõsise ilmega, kummaliste silmadega, lühikesed ja saledad. Neil oli alati seljas moestläinud must ülikond ja mantel, ees mustad päikeseprillid ja peas kaabu, milliseid kanti 1940.–50. aastatel. Neid on nähtud sõitmas säravmusta retroautoga, mis näeb välja nagu Cadillac, aga see ei sõida nagu tavaline auto, vaid tekib ja haihtub – justkui teleporteerub või muutub nähtamatuks.

Hilisõhtused külalised

Enamik inimesi, kellel on olnud kokkupuuteid UFO-dega, tunnistavad, et neid on hiljem hirmutamas käinud mustades ülikondades kahtlase käitumisega mehed. Tihti tulevad nad just öösiti, kui inimesed kedagi külla ei oota. Nad koputavad uksele või dematerialiseeruvad läbi ukse ja sel hetkel paiskavad nad inimese mõistuse ja loogika täielikult segi.

Kutsumata külalised sisenevad su koju ja hirmutavad sind. Nad esitavad küsimusi ebatavaliste nähtuste kohta – osa küsimusi ei puuduta üldse UFO-sid, aga kui inimene hakkab pilti kokku panema, siis saab ta küsimuste omavahelistest seostest aru.

Nad ei kirjuta kunagi märkmeid, neil pole relvi ja sisenedes ei näita nad isikut tõendavat dokumenti – nad lihtsalt tulevad ja istuvad, löövad su pahviks, imevad energia välja ja hüpnotiseerivad. Alles pärast nende lahkumist hakkab inimese loogika taas tööle ning hakatakse mõtlema, miks kutsumata külalised üldse sisse lasti või miks politseile ei teatatud.

Sellised öised külalised heidutavaid oma ohvreid sedavõrd, et pärast meeste lahkumist tekib paranoia ning posttraumaatiline stress – selle hirmutava sündmuse mõjul ei julge inimene end enam UFO-dega seostada.

Loch Nessi järve juhtum

Tavatud juhtumid, kus on mängus Mehed Mustas, ei pruugi toimuda ainult koduseinte vahel ja UFO-dega seoses. Üks paranormaalne sündmus juhtus Šotimaal seoses Loch Nessi koletisega, kes legendi kohaselt Loch Nessi järves elama peaks. Kui Ted Holiday, üks tuntumaid Loch Nessi koletise jahtijaid, oli kohapeal uurimas, kelle või millega järves tegu on, hakkasid juhtuma kummalised asjad – pidevalt kiilus kinni fotoaparaat või tulid pildid udused. Holiday pani seda imeks, sest ta tehnika oli enne alati laitmatult töötanud. Ühel korral, kui ta taas järvekaldal oli, nägi ta aga kaugemal seismas meest, kes oli üleni mustas ning teda valdas kõhe tunne, nagu oleks ta hullumeelne. Aasta hiljem tabas Holidayd samas kohas südamerabandus.

Kes nad siis õigupoolest on?

Pole mingit kahtlust, et vähemalt mõned Mehed Mustas on salaagendid. Nick kirjeldab oma raamatus kaht olulist juhtumit 1960. aastal – üks neist leidis aset Inglismaal ja teine USA-s. Mõlemal korral toimus nn klassikaline kohtumine Meestega Mustas – ilmus välja must auto, millest väljus mustas ülikonnas mees, kes tegi sihtmärgile selgeks, et too ei tohi avalikustada salajast infot UFO-de kohta. Hiljem selgus, et tegu oli Briti Kuninglike Õhujõudude turvatöötajatega.

Ebaloomulikud olendid aga, kes sõna otseses mõttes tekivad ja kaovad ning kellel on telepaatilised võimed, on viinud uurijad teooriateni, et MIB võib olla kas inimese väljasurnud kaasmaalane, arenenud hübriid või hoopis ajarändur. Need olendid kasutavad kamuflaaži, mida saab kanda erinevates ajastutes: kaabut, suuri musti päikeseprille ja mantlit, et näha välja inimese moodi.

Nick Redford arvab, et MIB võib olla elanik multi-dimensioonist või ekstra-dimensioonist, mis eksisteerib paralleelselt meie omaga, ja tema ülesanne on hoida meid eemal mitte ainult UFO-dega seotud tõest, vaid tervest hulgast kummalistest nähtustest.

Raadiosaatesse “Coast to Coast” helistajad jagavad kogemusi

Christopher, Los Angeles

“See juhtus, kui ma sõbraga õhtul olin õppinud ja sõitsin tagasi ühikast, kuhu olin ta viinud. Äkki nägin vasakpoolsest peeglist helendavat objekti puude kohal. Kuna kellaaeg oli hiline ja tundmatu objekt taevas oli mind jälitanud juba kilomeetri jagu, hõõrusin silmi, veendumaks, et see pole hallutsinatsioon. Kui ma ühel teeotsal peatusin, sööstis õhulaev äkitselt tohutu kiirusega minu pea kohalt üle ja kadus taevasse.

Helistasin sõbrale, kelle just ühikasse olin viinud, ja oma tüdrukule, kuid kumbki ei uskunud mind. Otsisin internetist lehekülje, kuhu saab kirjutada teate UFO-ga kohtumise kohta ja järgmisel päeval külastasid mind mingid mehed, kellel olid imelikud silmad, seljas must ülikond ja peas kaabu. Ennast tutvustamata esitasid nad küsimusi minu ja mu pere kohta, samuti selle kohta, kas meie suguvõsas on esinenud vaimuhaigusi. Hetk hiljem nad lahkusid. Ma kartsin, et mu elu võib olla ohus.“

Paul, Washington

Paul: “Tere, Nick. Ma tahaksin teada, kas koduloomadega on midagi imelikku juhtunud, kui Mehed Mustas külla tulevad?“

Nick: “Jah, on küll. 1976. aastal näiteks külastas dr Herbert Hopkinsit õudust tekitav isik ja tema suur saksa lambakoer hakkas saba lehvitama, ulgus ja jooksis tuppa, kuhu Mees Mustas oli kutsutud. Looma reageering oli tavatu – küllap ta tajus selles mehes midagi ebaloomulikku. Nendes juhtumites on alati nii olnud, et koer tajub negatiivset, kuid ei haugu – on lihtsalt tasa, hirmul ja lõpuks proovib põgeneda.“

Võimalik,  et me ei saa kunagi teada, kes ikkagi on Mehed Mustas. Kuid Hollywoodi filmides nähtu kõrvale teistsuguseid seisukohti kuulda on põnev.

Erinevate juhtumitega lähemalt tutvuda ja kõnealust raadiosaadet kuulata saad siit.

Nick Redferni koduleht.

Toimetas Laur Raudsoo