Jaanuari alguses andis USA raadiosaatele “Coast to Coast AM” intervjuu Charles J. Hall, kes rääkis oma töösuhetest tulnukatega kui töötas kaks aastat ilmavaatlejana Nellise õhuväebaasis Las Vegase lähedal. Lisaks tulnukarassile pikad valged kohtas veel teisi, keda humanoidse välimuse pärast kutsutakse põhjalasteks ning liiki, keda teatakse hallidena. Charles Hall kirjutas oma isiklikest kogemustest ka raamatu “Millenial Hospitality” (Aastatuhandete külalislahkus), millest on viis versiooni.

Hall: Töötasin ilmavaatlejana aastatel 1965–67 Indiana Springsis, Nevadas. Nägin seal olles kolme liiki tulnukaid, kellest põhjalased olid nii inimese moodi, et ainult hambaarstid oleks erinevust märganud. Nimelt on neil ainult 24 hammast.

Pärast teenistust abiellusin, omandasin magistrikraadi tuumafüüsikas ning rääkisin oma kogemustest ka naisele. Hiljem otsustasin kirjutada sellest memuaarid lastele ja lastelastele ning mu naine veenis need ka avaldama.

Kohumine pikkade valgetega oli väga emotsionaalne kogemus, mul võttis kuus kuud aega, et saada üle hirmust nende nägemisel. Me juba loomupäraselt kardame midagi teistsugust, kuid kui su töö on olla üksi kell kolm hommikul kõrbes ning näed midagi imelikku põõsas, siis loomulikult valdab sind hirm. Näha midagi, mis ei meenuta inimest, enda poole tulevat, siis esmaseks reaktsiooniks on paanika. Lugesin logiraamatust, et ilmavaatlejaid vahetati iga kuue nädala tagant, kuid paljud tulid sealt ära juba pärast kahte või kümmet päeva. Nad kartsid minna sinna välja ning lihtsalt istusid oma majakeses ja mõtlesid ilmaennustuse välja. Mõned julgemad proovisid täita oma kohust, paljud viidi ümber teistesse asutustesse ning mõned vabastati kohutustest, kuna närvid ei pidanud vastu. Lõpuks otsustati jätta ametisse ainult üks inimene. Mulle anti salajased korraldused öeldes, et võin minna piirkonda koodnimetusega Dreamland (Ala 51)  igal ajal, millal ise tahtsin. Kellelgi ei olnud õigust mind üle kuulata või mu tegevuses kahelda. Tingimuseks oli, et pidin olema üksi.

Pikad valged on väga kõhnad ja haprad, nende nahk on sama valge kui paber. Neil puuduvad kehakarvad ning nende blondid juuksed tunduvad läbipaistvad ja on meie omadest poole õhemad. Nende keel meenutab koerte haukumist või lindude laulu, kuid nad on võmelised õppima rääkima ka inglise keelt. Silmad meenutasid kassi omi ning nende nägemine ja kuulmine olid mitu korda parem meie omadest.

Olendid olid võimelised suhtlema teineteisega ka hääletult, teistsugusel helitasandil, mida inimesed ei kuule. Pikad valged võivad elada umbes 800 aasta vanuseks ning keskeast alates hakkavad nad uuesti kasvama, mõnikord 2,5 meetri pikkuseks. See ei ole neile kasulik, kuna siseorganid ei jõua kasvule järele ning lõpuks vajavad nad liikumisel nooremate abi. Neil ei ole meeskonnasporti, sest puudub vastav kehaehitus. Kui nad murravad käeluu, siis paranemine võtab 10 korda kauem aega. Meie suudame vaimselt mitme asjaga korraga tegeleda, kui nemad aga midagi teevad, siis keskenduvad sellele pingsalt, olgu see kirjutamine või kõndimine. Pikad valged on taimetoidulised, nad ei söö liha.

Nende tulnukate emotsioonid muutuvad kiiresti. Vihastades nad kas tapavad su või lahkuvad igaveseks. Oma lapsi armastavad ja kaitsevad nad väga. Neile meeldis ka mu intelligentsuse üle nalja visata, eputada kui targad nad on, kuid oma lubadustest hoidsid nad kinni. Igal pikal valgel oli varrukas relv ja elektrooniline kommunikatsioonivahend, mis aitas neil lugeda su mõtteid ning ka pähe mõtteid panna. Üldiselt ei poolda nad salatsemist, ainult kindralid on selle poolt. Nad tundsid, et suudavad inimeste sekka ise rahulikult sulanduda ja neile meeldivad kokkulepped, kus kasu saavad mõlemad pooled.

Kõik tulnukad on lihast ja verest olendid. Pikad valged reisivad perekondlike gruppidena, nagu ka hallid ja põhjalased. Ainuke erinevus on see, et täiskasvanud hallid ei suuda hingata ilma teatud hingamisvahendita, mis meenutab välimuselt arstimaski. Vanemaks saades vajavad nad rohkem hapnikku kui planeet suudab neile pakkuda. Pinge oli alati õhus kui olin koos pikkade valgete ja hallidega, isegi kui atmosfäär oli sõbralik. Kartus jäi, et isegi väikesi asju võidakse valesti tõlgendada.

Mida need tulnukad seal baasis tegid?

Usun, et USA valitsus ehitas need baasid koos pikkade valgetega ning arvan, et viimased on olnud siin tuhandeid aastaid. Nad on jaganud õhuväega oma tehnoloogiaalaseid teadmisi. Ala 51 ja kõrvalasuvaid piirkondi kutsutakse koodnimetusega Dreamland (Unemaa).  Seda baasi kasutatakse kui välisriigi saatkonda, kosmosejaama, kus süvakosmose sõidukeid parandatakse, tankitakse ning saadetakse siis uuesti teele. Nad maanduvad tavaliselt päikeseloojangul, täiskuu ajal. Tõusevad lendu südaööl, noorkuu ajal, kuna on väga teadlikud gravitatsiooniväljadest, mis ümbritsevad maakera.

Miks otsustasid sellega avalikuks tulla?

Kõik mu raamatud on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal. Mul ei ole pilte ega muid füüsilisi tõendeid, ainult mäletused. Tahtsin kirjutada oma memuaarid, panna kirja kõik need emotsioonid, mida tundsin seal olles. Soovisin, et mu lapsed ja lapselapsed mõistaksid, kuidas tundsin end 1965. aastal Indian Springsi kõrbe kasarmus, olles ümbritsetud tulnukaperekondadest. Nad uurisid mind, neile pakkus huvi kuidas käisin näiteks vetsus või ajasin habet. Seal olles tundsin vist iga võimalikku inimemotsiooni alates hirmust ja ahastusest.  Muide, olen väga usklik inimene.

Kord parkisin oma auto kolmandasse tsooni, kerisin aknad mõlemal pool alla, kuna oli palav öö. Võtsin ilmaõhupalli, millega mõõdan tuult ja muid näitajaid hommikul vara. Vaatasin tagasi oma auto poole ning nägin kolme pikkade valgete last. Nägin, kuidas nad hõljusid akendest sisse ning hakkasid mängima nagu lapsed ikka. Põrnitsesin neid ning arvasin, et läksin hulluks. Mäletan, kuidas mõtlesin omaette, et selline tunne siis ongi kui oled vaimuhaige, päris valutu teine, huvitav, kaua see hoog kestab. Lõpetades töö nägin neid ikka seal, see oli ohutu ja nägi päris normaalne välja kui nende hõljuvad kostüümid välja arvata.  Järgmisel ööl juhtus sama asi.

Kaasteenijatel oli seda kõike raske uskuda. Mõned arvasid, et tegu oli iidsete egiptlastega, kes olid ajaruumi kinni jäänud, teised aga uskusid, et nad olid materialiseerunud kummitused. Ülejäänud mõtlesid, et tegu on radioaktiivsete valgete hobustega, kes hõljuvad keset kõrbe ja hirmutavad inimesi.

Autorid: Teresa Barbatell ja Lynette Ruiz

Kas sind on proovitud ka diskrediteerida?

Minu korraldustes oli kirjas, et kõik, mida teen, ei tohi olla salastatud. Ma ei ole pidanud millelegi alla kirjutama ning ei ole kunagi osalenud ka üheski projektis. Mind on ignoreeritud. Keegi ei ole mulle midagi nendest tulnukarassidest eraldi rääkinud, kogu informatsiooni olen pidanud ise välja uurima.

Millega ja millal nad siia tulid?

Ussiauke ei ole olemas, Einsteini relatiivsusteooria oli vigane. Eksisteerib rohkem jõuvälju kui elektriline ja  magneetiline. On olemas ka footonite teooria, mis ütleb, et on olemas kolmas väli, mis mõjub vastastikuliselt gravitatsiooniga.

Need kolm eri rassi tulid siia erinevatel aegadel. Hallid olid siin esimestena, pärast viimast jääaega. Usun, et pikad valged on siin Vana-Kreeka ajast saadik, kuna paljud nende legendid räägivad pikkadest valgetest jumalatest, kes tulid siia Arktuuruselt. Kaks esimest rassi on olnud siin väga kaua aega. Põhjalased, minu hinnangul, tulid siia kuskil aastal 800 maj. Tehnoloogia arenedes on nad siin hakanud tihemini käima. Neil ei ole küll nii hea tehnoloogia kui pikkadel valgetel, kuna neil võtab aega kuskil 20 aastat, et ületada süvakosmos. Nendega rääkides selgus, et nende koduplaneet on sama suur kui Maa ning ka gravitatsioonijõud on sarnane. Usun, et hallid on kõige kaugemad külalised siin.

Ühel ööl pärisin tulnukalt hüüdnimega Õpetaja, mis tähelt nad pärit on. Ta küsis minult, kas ma tean, kuidas nad nimetavad neid tähti enda keeles, vastasin eitavalt. Õpetaja teatas mulle, et isegi kui ta ütleks, siis ma ikkagi ei saaks aru, kust nad pärit on. See oli nende jaoks väga naljakas. Järgneval ööl küsisin temalt ta pärisnime, siis selgitas mulle, et tema nimi ei asu samal helisagedusel. Ma ei oleks olnud võimeline seda hääldama ning tema jaoks oleks see kõlanud täiesti erinevalt. Sellepärast valisime neile nimed nagu Õpetaja, Giid, Ülem jne.

Pikad valged naised alustavad vestlust küsides: “Kas saad aru, et me armastme oma lapsi rohkem, kui inimesed armastavad oma lapsi?“ Teisisõnu, kui katsud mu last, siis sured. Emad on kui gorillad, kes kaitsevad oma pisikesi iga hinna eest. Tulnukate lapsi ei tohtinud käskida ega keelata. Toimisid teatud piirid, mida ei tohtinud ületada.

Helistaja Tamara New Yorgist:

Kas nad armastavad inimesi? Miks nende suhtlus inimestega on piiratud, kas see on valitsuse süü või nende endi valik? Kas neil on ka religioon?

Pikkadel valgetel oli baasis oma kultuur. Nad on omakesksis sotsiaalsed, kuid neil hakkas kohati seal rajatises väga igav.  Meelelahutusena meeldis neile maskeeruda inimesteks ja minna Las Vegasesse mängima. Noored pikad valged võisid vabalt panna endale meie riided selga ja olla väga inimeste moodi. CIA vahetas tavaliselt kasiinos personali ära ning pani valvurid igasse nurka. Üks asi, mida nad ei suuda peita, on nende kõnnak. Meil on tugevam gravitatsioonijõud kui nende planeedil, sellepärast nad lohistavad oma jalgu siin. Iga olend oli indiviid, mõnedele meeldisid inimesed ning oli ka neid, kes hoidsid parema meelega eemale. Uued tulijad tavaliselt kartsid inimesi rohkem.

Kord kasutas Õpetaja mind õppevahendina klassi ees ja ütles neile, et ma usun jumalat ja tema kaitset. Kõik klassis nägid mõistvat, millest ta rääkis. Ta ei pidanud neile selgitama religioosseid kontseptsioone jumalast.

Kuula saadet siit (tund 3, 4).

Charles J. Halli kodulehekülg.

Lisaallikas: Exopoliticsi konverents 2005.

Fotod: karmapolis.be, d38zt8ehae1tnt.cloudfront.net, coasttocoastam.com, media-cache-ak0.pinimg.com

Toimetas Kirke Hellamaa