Seekordsed inspireerivad Eesti inimesed on mitmekordne olümpiavõitja, maailma- ja Euroopa meister ning maailmarekordiomanik Kairit Olenko (fotol paremal) ning olümpia kuld- ja hõbedamedali võitja ning samuti maailmarekordiomanik Emilija Manninen (fotol vasakul) – maailmakuulsad kergejõustiklased. Sa ei ole neist kuulnud? Tõenäoliselt seetõttu, et naised on kurdid ja osalevad rahvusvahelistel võistlustel vaid koos kurtidega. Tänane päev, 1. märts on eesti kurtide jaoks väga oluline daatum, kuna tähistatakse viipekeele päeva. Viipekeel oli pikka aega varjus ning alles 2007. aasta 1. märtsil hakkas kehtima keeleseaduse parandus, kus tunnustatakse eesti viipekeelt iseseisva ja seadusliku keelena.

Kohtusin Kairiti (28) ja Emilijaga (33) ühes Tallinna kohvikus, kus meie omavahelist suhtlust tõlkis nende kuuljast sõbranna Kristiina. Kuna mind on alati pannud imestama, miks peavad kurdid tavaolümpia asemel osalema kurtide olümpial (kurdid ei osale paraolümpial vaid eraldi korraldatud kurtide olümpial – toim.), tundsin väga huvi, kuidas näevad seda naised ise. Kairit muide otsustas 2003. aastal, et kuue aasta pärast võidab ta 3 olümpiakulda ja võitis ka. Eestis treenib ja võistleb ta koos kuuljatega.

Kui vanalt te hakkasite spordiga tegelema?

Kairit: Väikesest peale, umbes kuueaastaselt. Minu isa oli võrkpallur ja käisin temaga alati trennis ja mängudel kaasa. Erinevate aladega hakkasin ise tegelema juba Porkuni koolis õppides, kergejõustikuga alustasin natukene hiljem. 1997. aastal astusin Tallinna Heleni kooli, mis on ainus kurtide kool, seal hakkaski minu spordikarjäär pihta. Mul on olnud mitu treenerit, kuid praegu on neid kaks: Kristel Lääts ning Heiko Väät odaviskes.

Emilija: Mina käisin 15-aastaselt aasta aega ujumas kuid siis spordikarjäär mind veel ei huvitanud. Pärast läksin proovima kergejõustikku oma esimese ujumise-aegse treeneri Sergei Metvijenko juurde ja sellest ajast hakkas sport mind tõmbama. Minu praegune treener on soomlane Petteri Jouste (Emilija elab Soomes, kuna abiellus soomlasega – toim.).

Mida ise peate oma suurimaks saavutuseks spordis?

K: 2009. aastal Taipei kurtide olümpial võidetud kolme kulda. See oli minu eesmärk, mille ka täitsin. Ootasin selle unistuse täitumist kuus aastat.

E: Aastal 2013 Sofias, Bulgaarias (kurtide olümpiamängudel – toim.) võidetud kuldmedalit ja kurtide maailmarekordit.

Kas ja kuidas muutus elu, kui hakkasite spordis häid tulemusi saavutama?

E: Ei muutnud väga palju. Teen trennis kõvasti tööd, ilma palgata. Soomes maksan kõike ise (treenerile ning massaaži ja arsti visiitide eest). Osad sportlased treenivad ja käivad veel selle kõrvalt tööl – raske ju. Näiteks Venemaal ja Ukrainas saavad kurdid sportlased treenimise eest iga kuu palka. Aga vaatamata sellele armastan sporti väga. Kui ma hakkasin häid tulemusi saavutama, siis muutusin ka sisemiselt rõõmsamaks. Sain maailmas ringi reisida ja kohtuda uute inimestega. Hea, et kurdid on hakanud saama Eestilt riiklikku preemiat alates 2005. aasta kurtide olümpiast. See on meie jaoks suur toetus.

K: Ka mina olen hakanud rohkem käima laagrites ja välisreisidel. Pärast Eestile medalite võitmist, hakkasin rohkem saama avalikkuse tähelepanu – enne ei teadnud kuuljad minust midagi. Samuti märkasid ja tunnustasid mind paraolümpiakomitee ja riik – väikesed preemiad olid toredad.

(Meie tõlk Kristiina kommenteerib juurde, et Kairit ja Emilija on kurtide kogukonnas suurteks eeskujudeks – toim.)

Kui suur suhtlemine käib Eesti kurtide kogukonna sees?

K: Kuna kogukond on suhteliselt väike, siis hoitakse kokku ja kõik tunnevad kõiki. On ka neid, kes hoiavad omaette, aga üldiselt ikka hoitakse kokku, kuna meid on vähe – 0,1 % rahvastikust ehk umbes 1500 kurti.

Kas tunnete end Eesti ühiskonna osana?

K: Kurtidel on oma kogukond ja korraldame väga palju oma üritusi. Me tegelikult ei teagi kõike, mis Eestis toimub. Kuuljad ei anna meile väga palju infot, et kuhu tulla või mida teha. Kuid kurtide eesmärk on rohkem end kuuljate maailma tuua ja praegu püütakse sellesse rohkem panustada. Näiteks on kurdid hakanud rohkem ülikooliharidust tähtsustama ja järjest rohkem hakatakse kuuljate maailmast osa võtma.

Ise käisin samuti ülikoolis, sain IT Kolledžis rakendusliku kõrghariduse. Raske oli sisse saada, kuna konkurents oli suur ja sissesaamiseks pidi keskkooli lõputulemus olema väga hea. Õppimise ajal tekitas raskusi see, et ülikoolil olid raharessursid piiratud ja nad ei saanud võimaldada mulle igasse tundi tõlki, mis on täiesti arusaadav. Aga sain hakkama tänu ülikoolikaaslasele, kes ilma tõlgita loengutes mulle materjale andis ja kirjutas räägitu üles.

Ülikoolid on tegelikult erinevad. Mõnes neist on võimalik rohkem toetust saada, aga igas koolis on omad piirid.

Kurdid tavakoolis?

K: Tean ühte kurti noormeest, kes läks esimesse klassi kuuljate kooli ja lõpetas nendega koos ka keskkooli ning käib nüüd ülikoolis ilma tõlgita. Ta ütles, et see on raske aga ta püüab hakkama saada.

E: Mind pandi arsti soovitusel samuti tavakooli, aga tegelikult oli seal väga raske. Püüdsin õpetajat suu pealt lugeda, aga tihti see ei õnnestunud. Õnneks klassikaaslased abistasid, kui õpetajast aru ei saanud. Keskkooli jõudes tundsin, et lihtsam oleks õppida koos tõlgiga, kuna 10. klassist alates oleksid tulnud uued õpetajad ja klassikaaslased ning see oleks tähendanud täiesti uut õppekorraldust. Õnneks moodustati just sel ajal vene õhtukoolis üks kurtide õppegrupp, millega liitusin. Tõlgi abiga oli palju kergem õppida ja õpitulemused paranesid samuti. Tundsin, et saan reaalselt aru kõigest, mida räägitakse, ilma tõlgita oli kõik nii poolikuks jäänud.

Emilija, milline on Soome kurtide kogukond?

Soomes püüavad kurdid kuuljatega võrdsed olla. Nad on oma eluga rahul ning võrreldes Eestiga riik toetab seal rohkem. Ka soome kurtide kogukond on pääsenud ülikoolidesse, kus neil on igas loengus tõlk.

Kas te tajute Eestit sõbraliku riigina?

K: Ei taju. Näiteks olen ise profisportlane, aga preemiatoetused või riigitoetused on üsna väikesed. Kui võrrelda Venemaa või Valgevenega, siis nemad toetavad sportlasi väga suure summaga ja nende sportlased tunnevad end tõeliselt ühiskonna osana. Eestis tunnen, et teen kõvasti tööd ja toon häid tulemusi aga mind ei premeerita.

Mind paneb imestama, et kui oled kuulja olümpiavõitja, saad ühe summa, kuid kui kurt olümpiavõitja, siis hoopis teise (ja palju väiksema).

K: Mul hea meel, et sa sellest juttu teed, äkki see avab kellegi silmad. Venemaal on kuuljate ja kurtide preemiad võrdsed. Eestis tõsteti preemiaid küll 10% ulatuses, kuid see tundu ikkagi ausana. Mind hämmastab ka see, et ka Lätis on kuuljate ja puuetega sportlaste preemiad võrdsed, kuigi seal on majandus palju halvem kui Eestis.

Kuid kas kuuljatest sportlased ise võtavad teid endaga võrdsena?

K: Ikka võtavad võrdsena. Kuuljad sportlased abistavad alati kõiges ja aitavad aru saada, mis võistlustel räägitakse. Puutun oma treenerite kuuljatest õpilastega väga palju kokku ja käime samadel võistlustel.

E: Mina puutun samamoodi koguaeg kokku ja absoluutselt tunnen, et võetakse võrdsena.

Kui palju jälgite meediat?

K: Loen iga päev uudiseid, näiteks Postimehest. Paberil ajakirju ja ajalehti eriti mitte, rohkem loen netist. Kuuljad kuulevad raadiot ja kurdid loevad.

E: Sama.

Kas kurtidel on oma ajaleht?

K: Ei ole, kuigi võiks olla. Tegelikult on probleemiks see, et kuna me ei kuule ja ei räägi, siis meie kirjakeel ei ole väga hea ja kurdid ei ole tegelikult väga head kirjutajad.

Aga telekat vaatate?

K: Natukene ikka. Välismaa filmidel on subtiitrid olemas, aga mind huvitavad väga ka ETV saated, kuid neil ei ole subtiitreid. TV3-s näidatakse samuti Eestis tehtud filme, millest ma samuti kahjuks aru ei saa.

E: Ma olen suur spordihuviline, kuid sama probleem: oleksin huviga jälginud Sotšil toimuvat, aga subtiitreid ei olnud. Oleks nii hea lugeda ja teada saada, mis toimub.

K: Hea oleks, kui kõikidel eestikeelsetel saadetel ja filmidel oleksid subtiitrid, aga ma saan aru, et see on kallis ettevõtmine.

Kui paljud teie kuuljatest sõbrad on ära õppinud viipekeele?

K: Pooled on ära õppinud ja pooled mitte.

E: Natukene oskavad, põhisõnu. Soomes kuuljate lasteaias juba õpetatakse viipekeelt, Eestis sellist asja veel ei ole.

K: Minu jaoks on üllatus, et Soomes seda õpetatakse. Eestis on seaduse järgi viipekeel ka riigikeel aga seda ei õpetata. Mõtlen, nagu paljud kurdid, et kui koolides ja lasteaedades oleks viipekeele tund, siis äkki kuuljad suhtuksid kurtidesse tolerantsemalt.

Kas eestlased ei ole siis tolerantsed?

K: Minu kogemuse järgi ei ole jah. Üks näide. Kooliajast mäletan, kuidas kord oma kuuljast sõbrannaga bussis viipekeeles suhtlesin. Meie taga olid umbes 15-aastased poisid, kes hakkasid kätega vehklema ja meid mõnitama. Minu sõbranna pööras korraga end nende poole ja ütles midagi, misjärel nad jäid vaid. Kui me oleksime olnud mõlemad kurdid, oleks mõnitamine ilmselt jätkunud.

E: Ma rääkisin samuti bussis oma kuuljast sõbraga, kes viipleb väga hästi. Meie taga istusid kaks vanemat naist ja mu sõber kuulis, kuidas nad meist taga rääkisid.

Kui palju erinevate maade viipekeeled erinevad?

E: Erineb sama palju kui kuuljate keel tegelikult. Paljud kuuljad arvavad ekslikult, et viipekeel on maailmas ühine. Näiteks Eesti ja Soome on naaberriigid, aga viipekeel on täiesti erinev.

K: On olemas ka rahvusvaheline viiplemine. Lisaks kasutatakse ASL-i , mis on USA viipekeel. Kuid näiteks asiaatidega suheldes võtta kasutusele rahvusvaheline viiplemine, on ikka pea võimatu suhelda, sest nende keel on nii erinev, et neil on raske rahvusvahelist selgeks saada.

Mis keeli te ise veel oskate?

K: Viipekeeltest eesti, rahvusvahelist ja vähemalt keskmiselt oskan ka ameerika viipekeelt. Kirjakeeltest eesti, inglise ja soome keelt.

E: Viipekeeltest on mu emakeel vene viipekeel, muidu sama mis Kairitil ja norra viipekeeles viiplen ka vabalt. Kui keegi tuleb rääkima ASL-keeles, siis saan aru, aga ise vastu viibelda on keerulisem. Kirjakeeltest vene, eesti, inglise, norra ja soome keel. Norra keel on minu jaoks kõige kergem. Töötasin seal kaks aastat ning keel jäi külge suheldes kurtidega, lugedes norrakeelseid ajakirju ja telekat vaadates. Läksin tegelikult alguses sinna puhkama aga siis leidsin töö. Olin India perekonna juures koduabiliseks, nemad olid kuuljad, suhtlesime algul inglise ja pärast norra keeles.

Kas te loete palju ja mis on lemmikraamatud?

K: Loen küll. Lemmikraamatut ei ole, aga lihtsalt armastan lugeda.

E: Loen erinevaid, aga kõige rohkem sporditeemalisi raamatuid, ajakirju, artikleid. Ma ei suuda ühtegi päeva mööda saata ilma, et oleksin midagi lugenud.

Milline võiks olla kurtide tulevik Eestis?

K: Minu tulevikuunistus on see, et kurdid ja kuuljad oleksid Eestis võrdsed. See tähendab ka võrdseid töötasusid. Võiks olla ka kurtidest ülemusi, et ei oleks kõik kurdid madalamal astmel ja ainult kuuljad kõrgemal. Kusjuures kuuljaid on töö tegemisel kergem segada, sest paljud asjad, mida nad kuulevad, hajutavad nende tähelepanu.

E: Lisan veel, et Ühendriikides on kurtidel võimalik saada näiteks lennukipiloodiks. Minu isa on kurt ja on sellest ametist unistanud, aga Eestis ei saa ta piloodiks õppima minna.

Tegelikult saavad kurdid ju kõigega hakkama, aga on eelarvamus, et ei saa ja kurtuse tõttu võib juhtuda õnnetus. Kuulmist meil tõesti ei ole aga käed on kuldsed ning me oleme aktiivsed ja tähelepanelikud.

Mariann Joonas

Fotod: erakogu