Konflikt Ukrainas on vallandanud massilise uudiste- ja arvamustetulva, kus on väga raske orienteeruda. Et oma seisukohta kujundada, oleks hea tutvuda erinevate vaatenurkade ja arvamustega, nii nendega, millega nõustud, kui ka nendega, mis on vastukarva.  Ja mitte ainult Eesti, Euroopa-Liidu, USA ja Vene ametlike seisukohtade vaid ka tavainimeste nägemustega. Täna pakume teile lugemiseks ühe Eesti ukrainlase, Aleksander Gilenko arvamust. Aleksander on sündinud Tallinnas ning tema ema on pärit Lääne-Ukrainast ja isa Ida-Ukrainast.

—

Infosõda Ukraina ümber toimuva kohta on oma kõige kuumemas faasis. Isegi need, kes varem ei teinud ühtegi poliitilist postitust, võtavad nüüd sõna ja kirjutavad Facebookis midagi Ukrainast. Neil, kes juba niikuinii kõike teavad ja kõigest aru saavad, polegi mõtet edasi lugeda. Nende jaoks on maailm mustvalgeks jagatud ja ebamugavaid küsimusi esitada pole mõtet. See teema vajab aga natuke iseseisvat mõtlemist.

Kõigepealt räägime sellest, mida kujutab endast tänapäeva Ukraina

Ukraina on suur riik, aga oma praeguse kuju võttis ta alles Nõukogude ajal, 1950-ndatel aastatel. Praeguse Ukraina territooriumil asuvad ka sellised osad, mis enne ei olnud Ukrainaga kuidagi seotud: näiteks Zakarpatskaja oblast (Taga-Karpaatia). Enne Teist maailmasõda oli see Tšehhoslovakkia osa. Pärast sõda liitis Stalin selle Nõukogude Liiduga ja “kinkis“ Ukrainale. Tänu sellele sai Nõukogu Liit piiri Ungariga.

Teiseks, Ukraina lääneosa, Lvov ja muud linnad olid ajalooliselt igipõline Poola territoorium, kus elasid enamuses poolakad. Enne Teist maailmasõda oli Lvov Poola linn. See osa Poola riigist liideti Teise maailmasõja käigus samuti Nõukogude Liiduga ja sellest sai Ukraina osa.

Kolmandaks, Krimm ei olnud samuti kuidagi Ukrainaga seotud. Krimm oli see poolsaar, mille Vene impeerium (Vene keisrinna Katariina II) sai endale sõjas Türgiga 18. sajandil. Sellest ajast peale on Krimm aga olnud alati strateegiline osa Venemaast Mustal merel. Nii oli Teise maailmasõja käigus ja ka hiljem. Kui aga Nõukogude Liidu liidriks sai ukrainlane Hruštšov, kinkis ta 1954. aastal Krimmi Ukrainale.

Neljandaks, Ukraina idaosa, Luganski ja Donetski oblast, olid Doni kasakate autonoomsed maad, suure Venemaa osad, mis ei olnud kunagi otseselt ukrainlastega seotud. Seal on palju kasakaid. Ukrainas elavad russiinid ja ungarlased, Lõuna- ja Ida-Ukrainas räägitakse enamjaolt vene keelt. Seega, kultuuriliselt ja ajalooliselt on tänapäeva Ukraina väga kirju riik, läänes (kus enne oli Poola) on katoliiklus, enamus seal elavatest tahab läänega integreeruda; idas on õigeusk ja enamus räägib vene keelt. Paljud idas ja lõunas elavatest inimestest töötavad Venemaal (peaaegu samamoodi, nagu paljud eestlased töötavad Soomes). Nad on juba praegu Venemaaga väga tihedalt seotud ja mitte ainult majanduslikult. Krimmis elavad ka tatarlased, kes on hoopis moslemid ja taha sugugi ei Venemaaga ega Euroopa Liiduga integreeruda, vaid soovivad endale rohkem suveräänsust. Seega, tänapäevane Ukraina on selline segariik, nagu kunagi oli Jugoslaavia: Ukraina ei ole tüüpiline Euroopa rahvusriik eelmise sajandi mõistes. Ja iga konflikt Ukrainas võib viia Jugoslaavia stsenaariumini. Nüüd, kes on sellest huvitatud? Venemaa? Vaevalt.

Millest sai alguse see viimane konflikt Ukrainas?

Pinge süvenes sellest hetkest, kui Ukraina president Janukovõtš ei kirjutanud alla assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppele Euroopa Liiduga. Miks ta seda siis ei teinud? Tal oli võimalus valida, kas Ukraina saab tolliliidu Venemaaga ja Ukrainast saab koostööpartner koos Valgevenega ja Kasahstaniga, kes moodustavad ühise tolliliidu, või Ukraina kirjutab alla assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga. Puhtalt majanduslikult oleks tolliliit Venemaaga (ja teistega) Ukrainale palju kasulikum, sest Ukraina tooted ja teenused eksporditakse peamiselt just Venemaale, Kasahstani ja Valgevenesse. Euroopas ei ole Ukraina tooted aga konkurentsivõimelised. Seega, kirjutades alla assotsiatsioonilepingu EL-iga, kaotaks Ukraina suure osa Venemaa turust ja ei saaks endale midagi.

Euroopa Liit aga tahab kindlasti Ukrainat endale saada ja sellest saigi konflikt alguse.

Seda konflikti on vaja vaadata maailma geopoliitika kontekstis

Venemaal arvatakse, et Ukraina on nende lähipartner. USA ja EL aga tahavad Ukrainat endale. Seega, mingisugust vabadust Ukrainas ei tule (nagu ei saanud seda ka Eesti). Pikemas perspektiivis võib Ukraina olla kas Venemaa lähipartner või Euroopa Liidu liige. Loomulikult, globalistid tahavad Ukrainat, sest see on suur ja ressurssiderikas riik. Aga isegi see ei ole kõige tähtsam. Tähtsaim on see, et globalistid tahavad ärritada Venemaad, sest ka globalistid ise peavad Ukrainat tegelikult ajalooliselt Venemaa osaks. Just nimelt seetõttu tahavad nad võtta ajalooliselt Venemaa suure osa (Ukraina riigi) endale. Ja nad kasutavad ära kõiki praegu aktuaalseid probleeme, et oma eesmärki saavutada. Majanduslik olukord riigis on väga raske, võim on korrumpeerunud ja ebaefektiivne. Seda ei sea vaidluse alla keegi ei Ukrainas ega Venemaal. Janukovõtš on viinud riigi väga viletsasse seisu, majanduslikud ja muud küsimused on jäänud lahendamata. Globalistide esmane eesmärk on nõrgestada Venemaad.

Mäletagem, et Venemaa oli ainus riik, kes takistas USA-d Süüriat pommitamast. Sõda Süüriaga oli põhimõtteliselt otsustatud küsimus ja viimasel hetkel jäi sõida vaid vastuseisu pärast Venemaaga puhkemata. Süüriat ei pommitatud pihuks ja põrmuks tagasi keskaega (nagu seda tehti Afganistanis, Iraagis, Liibüas jne). Süüria ja Iraan olid nende plaanis sees ja just Venemaa sai takistuseks nendes riikides sõja alustamisel.

Seega, minu arvates on Ukrainas toimuv kättemaks Venemaale.

Praegu on elu Ukrainas palju halvem kui Venemaal, sellest räägivad inimesed, kes on elanud viimasel ajal mõlemas riigis, aga seda kinnitab ka statistika ja majanduslikud näitajad. Nii et Ukrainas on asjad väga halvasti. USA kasutas inimeste õiglast viha selleks, et viia läbi vägivaldne riigipööre. Kahjuks lihtinimesed Maidanil ei saa seda, mille nimel nad võitlesid. Inimesed võitlesid vabaduse eest, tahtes priiust korrumpeerunud poliitikutest. See on loomulik ja arusaadav. Mingisugust vabadust aga ei tule. Inimesi ootavad “ebapopulaarsed reformid“, “range kokkuhoiupoliitika“ ja EL-i direktiivid, põhimõtteliselt Kreeka stsenaariumi järgi.

Nüüd aga vaadakem, millised olid uue Maidani võimu esimesed otsused. Nad tühistasid regionaalkeelte seaduse (sellises multikultuurses riigis nagu Ukraina), mis võimaldas ametlikult kasutada ukraina keele kõrval ka ungari, vene, poola ja rumeenia keeli. Teiseks, nad hävitasid üleriigiliselt kõik Teises maailmasõjas hukkunute ausambad ning võtsid maha isegi Kutuzovi samba (kes 19. sajandil võitis sõja Napoleoni vastu). Ja kes sai peaministri koha? Jatsenjuk. Kes ta on? Jatsenjuk on marionett, kes käib kord nädalas Brüsselis ja Berliinis konsultatsioonides. Ta on lubanud Ukraina globalistidele anda.

Iga revolutsioon lõpeb ühtemoodi

Inimesed võitlevad vabaduse eest, aga lõpuks keegi võtab võimu endale ja inimesed jäävad lubatust ilma. Nii juhtus Prantsuse revolutsiooni käigus, Vene revolutsiooni käigus ja samuti hiljutise Egiptuse revolutsiooni tulemusena.

Mida nüüd teeb Venemaa? Selge, et Venemaa on ärritunud. Venemaa näeb Ukrainat ajalooliselt oma venna või “perekonnaliikmena“, mis on nende jaoks suure vene maailma lahutamatu osa. Krimmis on Vene sõjaväebaasid, Musta mere laevastik ja palju muud. Moskva jaoks on see kõik räpane mäng Venemaa vastu ja ta kaitseb oma huve. Suur osa Ukrainast ei poolda seda Maidani revolutsiooni. Kuna USA juba avalikult mängib oma suurt mängu Ukrainas, siis Venemaa otsustas võtta vähemalt Krimmi enda kontrolli alla. Sellega tahetakse kindlustada oma positsiooni poolsaarel ja vältida igasugust ebameeldivat üllatust uue Maidani võimu poolt, kuna viimane on juba mitu korda näidanud, et kokkulepetest kinni ei peeta.

Nüüd tagasi Eestisse

Eile toimus IRL-i korraldatud meeleavaldus Vene saatkonna ees. Kohal olid mõned Eesti poliitikud, mis oli nendest üsna rumal. Eestit on pidevalt ära kasutatud, et ärritada vene karu. Kusjuures Eesti jaoks ei ole see üldse kasulik, vastupidiselt USA-le, kellele see on väga kasulik. Nad kasutavad Venemaa naabreid (Eesti, Läti, Leedu ja nüüd ka Ukraina), et ärritada Venemaad ja provotseerida vastutegevusele. Lõpuks, kui Venemaa reageerib, siis öeldakse: “No, näete, me ju rääkisime teile, et Venemaa on väga ohtlik, väga kuri ja väga metsik.“ Aga tegelikult on väga rumal ja ebamõistlik ärritada karu. Temaga tuleb pigem olla sõbralik ja ettevaatlik.

Selles mõttes oleks meil vaja võtta eeskuju Soomest. Soome-Venemaa suhted olid väga rasked. Oli isegi sõda. Aga lõpuks tuli võimule Kekkonen ja tema neutraalsuse poliitika. Soome on saanud väga palju kasu sellest, et on pidevalt vältinud vene karu ärritamist, üritanud olla Venemaale hea kaubanduspartner ja naaber ning säilitanud neutraalsuse. Ma väga hoolin Eestist ja minu meelest on see Eesti jaoks heaks eeskujuks.

Keda me nägime seal meeleavaldusel? Tunne Kelamit, kes oli Euroopa Parlamendis Iraani ja Süüria pommitamise plaanis USA suur toetaja. Kelam ei hooli maailma rahust, vaid globalistide agenda täitmisest. Nüüd nägime teda meeleavaldusel. Et ta ei poolda suure Venemaa vägede sisseviimist Krimmi, vaid on selle vastu. Aga samuti iseseisvat Iraani võib teine suurriik USA vabalt pommitada. Loomulikult…

Mis nüüd edasi saab?

Minu arvates peavad Krimmi poolsaare tuleviku otsustama need inimesed, kes seal elavad. Selleks peab referendumi korraldama, kus Krimmi elanikel on võimalus otsustada, kas nad jätkavad koos Ukrainaga või Krimm läheb tagasi Venemaa Föderatsiooni koosseisu või tekib maailmakaardile hoopis uus iseseisev riik. Võttes arvesse Kosovo pretsedenti, peaks Eesti sellist referendumit pooldama ja nõustuma selle tulemusega, milline iganes see ka poleks.

Aleksander Gilenko