Sündmused Ukrainas on maailmas toimuvat jälgijaid pinevil hoidnud juba ligi pool aastat, kuid viimase kuu jooksul toimunu on ärevusse ajanud ka neid, kes tavaliselt välismaal toimuvaga väga kursis ei ole. Muidugi on kõik justkui kohustatud omama kindlat seisukohta ja kes sinu omaga ei nõustu või kes ei oska asjast midagi arvata, neid peetakse rumalateks või nimetatakse isegi riigireeturiteks.

Just riigireeturiks on tembeldatud ka mind ennast, pärast seda, kui avaldasime Telegramis muude Ukraina-teemaliste artiklite hulgas ühe Ukraina päritolu noormehe arvamusloo. Vastuoluline lugu kogus 28 350 lugemist, ~3500 Facebooki like’i ja 15 000 jagamist ning umbes 100 kommentaari Telegram.ee lehel ja Telegrami Facebookis. Tavapäratult suur kirjadelaviin kogunes ka minu meilbox’i.

Näiteks paar rahvuslast kirjutas, et kas me oleme lolliks läinud, et nii venemeelse loo avaldasime. Üks mu parimaid sõpru, minust paari ülikoolikraadi võrra haritum naine, aga kirjutas ning tänas uue ja põneva vaatenurga eest, mis uut mõtlemisainet andis. Staažika endise ajakirjaniku arvates mängis Telegram end nüüd lõplikult maha jne, jne. Muidugi on ka palju etteheiteid, et miks meil ei ole nii palju Ukraina-teemalisi uudiseid kui peavoolumeedias.

Mina ise, kes ma suplen pidevas infotulvas, olen lugenud ilmselt juba sadu väga erinevaid artikleid ja arvamusi ning tõtt-öelda on mul üsna raske kogu selles segapudrus seisukohta võtta. Minu jaoks on õhku keerutatud liiga palju tolmu, et näha, mis tegelikult toimub ning oma pildi kujundamiseks tundub mulle oluline olla kursis võimalikult paljude erinevate vaatenurkade ja seisukohtadega. Ka nendega, mis ei meeldi.

Riide ja tülisid on Krimmi asjad tekitanud loomulikult mujalgi kui Telegrami juures. Mitmetes Facebooki gruppides, kuhu kuulun, algasid suured sõnelused ja varem kas siis puhta toidu eest, korrumpeerunud poliitikute vastu, parema Eesti eest, uue maailmakorra vastu jne ühiselt seisnud inimesed on läinud omavahel niimoodi kiskuma, et lisaks “rusikatele” (sõim) kasutati ka “uste nina ees kinnilöömist” (gruppidest väljaviskamine).

Enamik neist konfliktidest on tekkinud hirmust sõja ja Venemaa ees ning seda ahju köetakse üsna osavalt. “Meil on valida kahe halva vahel ja seega peame valima vähem halva” jne. Kaitseminister kutsus eelmisel nädalal üles kõiki kaitseliitu astuma, et vajadusel kodumaad kaitsta. Sama seisukohta jagavad ka mitme erakonna nooremad ja vanemad esindajad. On ju ainult loomulik, et meid, eestlasi, mõjutab siinkohal mälestus nõukaajast ja hirm, et Vene ülemvõim võib tulla tagasi. Kuid kas see mälestus pole mingis mõttes samuti vaid üks vaatenurk, millega arvestada?

Kas me oleme tõesti kohustatud igal teemal kohe valima poolt või võtma seisukohta? Ehk oleks hea anda aega selle tekkimiseks – nagu öeldakse: tark ei torma. Peame olema ettevaatlikud, et soov kaitsta oma vabadust ja riiki ei muutuks sõjaks ja vaenuks. Eriti just meie endi vahel. Kui me iga asja eest kätte maksame ja iga “vale” arvamuse eest “ära paneme”, ei saa see nõiaring kunagi otsa. Lühemas perspektiivis on ilmselt vaja kiireid otsuseid, aga kas pikemas perspektiivis on parim kaitse ikka rünnak?

Eile tekkis mu enda Facebooki lehel taas tuline vaidlus vabaduse, sõja ja riigikaitse teemadel, kus üks 50-aastane kaasarääkija nentis: “Sõda ei ole kunagi vaja. Sõda tähendab alati jõu võitu mõistuse üle ja on kasulik ainult piiratud hulgale inimestele, küll aga põhjustab hävingut, valu, kurbust miljonitele. Ka esimese maailmasõja eelõhtul olid inimesed õhinaga sõtta minemas. Kes Remarque’i on lugenud, mõistab, mis sõda inimestele tähendab.”

Raamatud “1984” ja “Loomade farm” kirjeldavad üsna hästi nii kõrgemal kui ka madalamal tasandil poliitikas toimuvat. Nende teoste autor George Orwell ütles juba koolipõlves oma sõbrale Cyril Connollyle, kellest sai samuti kirjanik, tol ajal möllanud I maailmasõja kohta: “Sa muidugi mõistad, Connolly, et ükskõik kes selle sõja võidab, jääme meie selles teisele kohale.” Connolly sõnul oli Orwell poiste hulgas ainus intellektuaal, mitte mingi papagoi, sest ta mõtles oma peaga.*

Kunagi ei tee paha korraks vaadata suuremat pilti. Siin polegi vahet, kas sa oled USA ja NATO, Ukraina rahvaste, Krimmi tatarlaste, Eesti, Vene või hoopis kellegi kümnenda poolt ning pole ka tegelikult vahet, kas küsimuse all on Krimmi referendum või mõni muu (sõna)sõda tekitav konflikt. Igal valitsejal ja valitsusel on läbi aegade olnud musta pesu, mida rahva arvelt pestakse ning diktaatorid ja impeeriumid ei ole kuskile kadunud, nad on vaid vormi ja termineid muutnud. Fakt on see, et sõjatööstus on üks maailma tulusamaid ärisid ning selle jätkumiseks on paratamatult vaja sõdu. Sõdade õigustamise jaoks on vaja hirmu, mida aitavad tekitada kartus näiteks maavaradest, kodust, vabadusest ja toidust ilmajäämise või terroristide ees (Al Qaeda ja 9/11). Kõige õigema arvamuse eest sõdimine on ikkagi sõda. Nagu USA-s bumper sticker’itel öeldakse: “Making war for peace is like fucking for virginity” (sõdimine rahu pärast oma sama hea kui seksimine süütuse pärast).

Üks ja ainus TÕDE tähendab seda, et me oleme ühel või teisel viisil programmeeritud. Kas sina programmeerid end võimalikult erineva info abil ise või lased hirmul ja teiste arvamusel teha seda enda eest? Lõpetaksin tsitaadiga poeet Allen Ginsbergilt: “Ma ei usu, et on olemas ühte tõde, on vaid erinevad vaatenurgad.”

Mariann Joonas

Telegrami peatoimetaja

* Jeffrey Meyers, “Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne” (Kirjastus Varrak, Tallinn 2005)

Foto: mrwallpaper.com