Kujuta ette, et sa lähed kinno. Istud maha ja vaatad valge linaga tõtt. Tühjus. Sa ei tea algavast filmist mitte midagi – kes osaleb, mida teeb jne? Niipea kui aga kinomees filmi peale paneb, ärkab ka kinolina ellu. Tühjast linast saab äkitselt kirgede, hirmude ja armastuse kohtumispaik. Peagi tekib stsenaarium, mis sind emotsioone tundma paneb. Nüüd kujuta ette mõnda oma tuttavat inimest, kelle suhtes sa keskmisest rohkem kriitiline oled. Tõenäoliselt oled sa harjunud temast mõtlema teatud viisil – mis inimene ta on, mis mulje ta sinule oma tegudega jätnud on, kuidas ta sinu arvates maailma käsitleb jne. See on sinu mõttefilm temast, kirjutab Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

Kui sa soovid rahu leida, siis hoia see mõttefilm endale. Ära lihtsalt pane seda käima. Sina oled ju antud olukorras kinomees, kes selle inimese kohta mõttefilmi oma peas käima paneb. Või ei pane. See ongi valiku küsimus. Enne sinu poolset mõttefilmi on see inimene puhas kinolina – ilma sinu poolsete hinnangute ja eelarvamusteta. Püüa jättagi see niimoodi.

Kus rahu on?

Me otsime rahu oma maailmast, aga saame seda leida ainult oma peast. Kas see pole mitte paradoksaalne?

Me loodame leida meelerahu teiste inimeste, saavutatud eesmärkide ning iseendale püstitatud ootuste täitmise kaudu. See on aga lootusetu üritus. Me leiame meelerahu ainult loobumise, mitte saavutamise kaudu.

Seepärast ongi “kinomehe” amet hea võimalus oma isiklikku rahusse panustamiseks. Vaata kohe praegu enda ümber ning leia mõni inimene. Peatu hetkeks, ja lase oma mõttefilmil käivituda: Mis inimene see on? Kuidas ta sulle tundub? Kas ta on sinu jaoks atraktiivne või mitte? Mida tema käitumine sulle peegeldab? Kas ta on õnnelik või õnnetu? Kas ta on sõbralik või vaenulik? Kas ta paistab olevat intelligentne või rumal?

See ongi mõttefilm, mis meid hukatusse viib. Proovi korraks teist lähenemist. Vaata sedasama inimest, aga kujuta ette, et ta on puhas valge lina. Ära lase mitte ühelgi arvamusel endas tema kohta kerkida. Iga mõte, mis tekib, on sinu kui kinomehe käes oleva projektori projektsioon sellele linale. Kui sinul kui kinomehel ei oleks just seda filmirulli kaasas, ei saaks sa sellele linale seda filmi ka näidata.

Kui sul ei oleks kaasas filmi koledatest inimestest, ei saaks sa näha selles inimeses koledat, paksu või ebameeldivat inimest (sest sa ei saa näidata ju linale seda pilti, mille kohta sul film puudub); kui sul ei oleks kaasas filmi õelusest, kadedusest ning ülekohtust, ei saaks sa selles inimeses näha õelust, kadedust ning ülekohut. Sa ei saa üheski inimeses näha mitte ühtegi omadust, mille kohta sul puudub oma isiklik mõttefilm. Kõik inimesed on tegelikult puhtad ja valged kinolinad, millele sina läbi oma projektori oma mõttefilmi kuvad.

Teadlik kinomees on õnnelik kinomees

Ma ei tunne isiklikult ühtegi päris kinomeest Solarisest, Coca-Cola Plazast või Tartu Taskust (muudes Eesti kinodes ei ole ma vist kunagi käinud), aga ma usun, et mida teadlikum on kinomees, seda õnnelikumad on külastajad. Kui kinomees on “peast segi” ning võtab kogu aeg valed rullid tööle kaasa, ei saa ka külastajad õnnelikud olla (raske on õhtuks õnnelik olla, kui lähed vaatama armastusfilmi, aga kinomees viskab Rambo IV peale).

Sama kehtib ka sinu kohta. Mida enam sa õpid märkama mõttefilme enda peas, seda õnnelikumad on inimesed, kellega sa igapäevaselt suhtled. Nad ei pea vaatama sinu poolt pealesunnitud filme, vaid sa lubad nendel olla need, kes nad on ja vaadata neid filme, mida nad ise vaadata soovivad.

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

Foto: neurosciencemarketing.com