Metsiku looduse keskele püstitatud aiad täidavad mitmeid eesmärke. Need aitavad näiteks ennetada haiguste levikut, kaitsevad metsloomi salaküttide eest ning on abiks väiksemate ohustatud liikide populatsioonide haldamisel. Metsloomade aiaga piiramine näib olevat kasulik kaitsemeetod nii inimestele kui ka loomadele, kuid kas see on ikka nii? Täna Wildlife Conservation Science’i ja Zoological Society of Londoni teadlaste poolt avaldatud uurimuse järgi peaks metsloomade aiaga piiramine olema siiski üksnes viimaseks lahenduseks inimeste ja metsiku looduse vahelise konflikti lahendamiseks.

Metsloomade tarandikega piiramine on muutunud loomade kaitse üheks osaks. Paljudes maailma osades eeldatakse, et metslik loodus tuleb aiaga piiritleda. Ent piiritletud alade loomine muudab kohalikke ökosüsteeme märkimisväärselt, mistõttu mõned loomaliigid  kaovad sootuks.

Inimese ja looduse konflikt

Inimeste ja metsiku looduse vaheline konflikt on üks levinum põhjus metsikute loomade aedadega piiramiseks: metsloomad võivad murda väärtuslikke kariloomi, kahjustada viljapõlde või infrastruktuuri. Mõningad metsloomad kannavad ka haigusi, mis võivad olla ohuks kas põllumajandusele või mõnikord ka inimestele. Samas jällegi tapavad inimesed metsloomi kas toiduks, äritegevuseks või ka enda ja oma vara kaitsmiseks, vähendades omakorda sel moel metsloomade arvu.

Ehkki tarade paigaldamisel võib olla kaitseväärtus, on sellel ka teatavad tagajärjed. Kui metsloomade elu- ja kaitsealad muudetakse piiritletud saarteks, võivad väikesed ja isoleeritud populatsioonid olla väljasuremisohus, sellega kaasnev kiskjate ning teiste suuremate metsloomaliikide vähenemine võib mõjutada liikide koostoimet, mis omakorda võib aga põhjustada suuremaid piirkondlikke loomaliikide väljasuremisi. Tegemist on protsessiga, mida nimetatakse “ökoloogiliseks varinguks” (ecological meltdown).

Aiad ei täida alati oma eesmärki

Lisaks laialdastele mõjudele, mis kaitsealade aiastus ökosüsteemidele kaasa toob, ei täida aiad alati ka oma eesmärki. Ehkki aedade paigaldamine vähendab inimeste ja metsloomade vahelist konflikti ning on seda mõningates kohtades edukalt teinud, ei ole siiani suudetud alati paigaldada just sobiva kuju, asukoha ja tehnoloogiaga aedasid. Aiad võivad muuta kiskjate ja saakloomade omavahelist dünaamikat: mõningates kohtades on õppinud kiskjad traataedasid kasutama näiteks püünistena. Üks neist liikidest, kes on õppinud kasutama aeda saagipüüdmiseks, on hüüäänkoer. Rändtaimetoiduliste loomade, näiteks elevantide ja gnuude jaoks võivad aiad olla nende populatsioonide jaoks vajalike suurte maa-alade piirajaks.

Soov eraldada kariloomad metsloomadest haigustevabade tsoonide loomise eesmärgil on kaasa toonud laialdaste aiasüsteemide loomise, eriti Lõuna-Aafrikas. Õnneks on aga üha enam hakatud mõistma, et vaktsineerimine ja inimeste toidulauale liha valmistamise meetodid võivad ka ilma aedade paigaldamiseta haiguste levikut takistada. Teadlased rõhutavad, et piirkondades, kus metsloomade eluala on ulatuslikum, tuleks eelistada loomadele vaba liikumise tagamist, samas aidates kohalikke kogukondi elada metsloomadega koos, mitte neist teisel pool aeda.

Suurenenud teadlikkus kahjudest, mis metsloomade aiaga piiramine kaasa võib tuua, on olnud alguseks mitmete liikumiste algatamisele, kelle eesmärk on olemasolevate aedade eemaldamine. Üha enam inimesi mõistab, et aedade paigaldamine on loomade kaitse puhul äraspidiseks sammuks.

Teadlaste sõnul on kliima muutumisega järjest suurenenud metsloomade mobiilsus, mistõttu kaitsealadelt aedade eemaldamine on üks olulisi samme kliimamuutustega kohanemisel.

Allikad: Wildlife Conservation Society, Science Newsline, Phys.org, Science 2.0

Foto: earthisland.org

Toimetas Mariliis Rannama