Iga päev puutuvad inimesed kokku mitmesuguste keemiliste ainetega, sealhulgas nii keskkonnasaastega, väetiste ja põllumajanduses kasutatavate tõrjeainete jääkidega kui ka toiduainetes sisalduvate lisaainetega. Kuna keskkonnas leiduvaid mürkaineid on raskem vältida, on oluline süüa võimalikult puhast ja lisaaineteta toitu. Seepärast tasuks eelistada nn eluks vajalikke põhitoiduaineid ja mahepõllundustooteid. Avaldame kahes osas terviseportaali Loodustohter autori Tiina Keldrima põhjaliku artikli keskkonnamürkide kasutamisest ja nende mõjust inimeste tervisele. Tänases osas on vaatluse all lisaained toidus, ravimijäägid keskkonnas ja supertoiduained. Artikli esimest osa saad lugeda siit.

Vastavalt seadustele ei tohi lisaained kahjustada ega ohustada inimese tervist. Selle reguleerimiseks on kasutusele võetud nn ADI-arv (acceptable daily intake) ehk lisaainete aktsepteeritav päevane määr. Inimesele aktsepteeritav ADI-arv tugineb loomkatsetele, mis on tehtud üksikute lisaainete suhtes. Sellistel katsetel põhinevad soovitused ei võta aga arvesse lisaainete koostoimet, inimese individuaalset tundlikkust mõningate ainete suhtes ega erinevaid toitumisharjumusi.

Üldkokkuvõttes on uurimistulemused väga puudulikud, lisaainete koostoime ja pikaajalise tarbimise mõjude kohta pole üldse mingeid andmeid. Praktikas on täheldatud, et ülitundlikkuse- või allergianähte võib ilmneda isegi soovitatavast määrast väiksemate koguste puhul. Ka võib lubatud määra kergesti ületada, sest pakenditele pole kohustuslik märkida infot lisaainete sisalduse kohta. Eriti rohkelt saavad koos toiduga lisaaineid lapsed, kuna lastele mõeldud toodetes on neid kõige enam.

Ravimijäägid looduskeskkonnas

Teine suur looduse reostaja on ravimijäägid looduskeskkonnas. Teadlased kirjutavad ravimitega seotud mõjudest keskkonnale artiklis “Ravimijäägid looduskeskkonnas“ järgnevalt:

“Kui ravimid on organismist väljunud, nimetatakse neid tavaliselt ravimijääkideks. Arvatakse, et ravimijäägid lõppude lõpuks lagunevad keskkonnas, olgu siis mullas või vees. Põhimõtteliselt see ongi nii, ainult et aeg lõppude lõpuni” on mõnede ravimite puhul väga pikk ja selle aja jooksul jõuavad nad keskkonnas põhjustada muutusi, mis meile sugugi ei meeldi.

Ravimid võivad kuhjuda elusorganismidesse ja muuta vee ning mulla ökosüsteeme. Mõne ravimi lagundavad mikroorganismid päevade või nädalate jooksul, stabiilsemad võivad aga mullas säilida aastaid. Just kauapüsivad ravimid on looduses ohtlikud.

Reoveesettest valmistatud kompostväetist on lubatud kasutada haljastuses, metsanduses ja põllumajanduses tingimusel, et see on muudetud ohutuks inimestele, loomadele, taimedele ja keskkonnale. Enne kui reoveepuhastusjaamad tohivad komposti turule saata, on nad kohustatud tegema selle kohta hulga analüüse.

Eesti ega teiste riikide õigusaktid ei näe ette ravimijääkide sisalduse kontrolli. Ka sõnniku ravimijääkide sisaldust ei ole ükski riik kohustatud uurima, ehkki suurfarmide loomade sõnnikust ja sellega väetatud mullast on teadlased leidnud mitme ravimi jääke. Sõnnikut ei töödelda enne turustamist nii nagu reoveesetet.

Ravimite kahjulikku mõju loodusele ei tohiks kauem eirata. Vaja on põhjalikke uuringuid ja lahendusi, kuidas vältida ravimijääkide jõudmist keskkonda ja sealt tagasi meie toidulauale. Isegi väike antibiootikumide hulk mullas ja toidutaimedes on ohtlik, sest loob sobiva keskkonna resistentsete bakterite kujunemiseks kas mullas, inimese või mõne muu looma organismis.“

Ehk teisisõnu, avalikult öeldakse, et mürkide kasutamise põhjus on maaviljeluse tõhustamises ja rahas, aga keegi ei taha mõelda kaugematele tulemustele.

Supertoiduained

Ega meil ei ole vaja saada rohkem saaki, vaid puhtamat, energiatihedamat, vitamiinide- ja mineraaliderikkamat toitu. Siinkohal sobib väga hästi mainida supertoiduainete tähendust.

Superfood ehk supertoiduained on maailma toitaineterikkaimad toiduained ning nende omadused tulevad paremini esile, kui neid tarvitatakse algupärasel ja töötlemata kujul. Eelpool mainitu kehtib tegelikult ka kõigi teiste toiduainete puhul, aga supertoiduained on juba algselt tulvil vitamiinidest, mineraalainetest, bioflavonoididest, biaktiivsetest aineosakestest, antioksüdantidest, aminohapetest ja rasvhapetest.

Supertoiduainetel on olnud jumalik tähendus juba vanasti paljude kultuuride ajaloos. Selliseid toiduaineid on kasutatud ka maksevahendina maakera eri mandritel veel natuke üle saja aasta tagasi.

Supertoiduained on looduslikult kasvavad toiduained, milledel on unikaalseid omadusi, pakkudes isegi terapeutilist toimet tervisele. Ka teaduslikud uuringud ning katsed näitavad, et supertoiduained sisaldavad uskumatuid toitaineid ja aineosi.

Suur osa supertoiduainetest on proteiinide allikad ehk nad sisaldavad meie organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid. Paljud neist on ka n-ö adaptogeenid. See on termin, mis antakse toiduainetele või ürtidele, mis aitavad meie kehal adapteeruda keskkonna muutustega, näiteks stressiga. Supertoiduainetele on tüüpiline, et nad imenduvad imehästi ja seeduvad peaaegu täielikult ilma selliste jääkideta, mis koormaks organismi.

Lisaks võib nende toitainete hulk olla kümne- või isegi sajakordselt suurem, võrreldes funktsionaalsete toiduainetega. Ka supertoiduainete puhul on oluline jälgida nende kvaliteeti ehk seda, kuidas nad on korjatud, kuivatatud, pakendatud jne. Peame ka aru saama, et tagaaias kasvatatud mustikas või goji mari on väga hea maitsega, kuid nende toiteväärtus on kümneid kordi langenud, võrreldes algupärastes tingimustes kasvanuga. Ehk et kui jaapanlane viib siit endale mustikataime ja hakkab seda kasvatama, ei ole tulemus teps mitte sama.

Iga kemikaal kuhjub “oma organisse”

Miks me siis peame ikka rohkem ja rohkem teadvustama kemikaalide kahjulikkust – on need siis taimemürgid, keemiasabad taevas või reostunud vesi? Põhjus on igaühele mõistetav: meie organism saastub samamoodi ja iga kemikaal koguneb/kuhjub teatud organitesse “mis just mürgile meeldib”. Ega siis haigused kohe ei tule, vaid ikka aeglaselt ja salakavalalt teada andes, meie immuunsüsteem annab järele ja tekivad imelikud kroonilised vaevused.

Üks õrnemaid ja olulisemaid organeid, mis kahjustub taimemürkide tagajärjel, on kilpnääre, kuid uuringud ei pruugi kahjustusi näidata enne, kui käes on juba tõsised tagajärjed. Kilpnäärme ja muude endokriinhaiguste hulk on kogu aeg tasapisi lisandunud. Põhjuseks on ilmselt nii eelpoolnimetatud keskkonnasaaste, kuid oma osa on kindlasti maisi ja eelkõige soja tarbimise kasvul. Aasialased on kasutanud soja fermenteeritult, nii et soja koostisosad muutuvad hästi seeditavateks, ka on nad alati kasutanud rohkesti merevetikaid.

Teine põhjus on arvatavasti teravilja töötlemine ja gluteeni koguse suurenemine näiteks leibades-saiades. Nüüd on hakatud rääkima glüfosaatidest, mille jäägid jäävad teraviljadesse ja mis teevad ka teraviljast veelgi kahjulikuma toiduaine. Ka inimese leiutatud, töödeldud mineraalsool (NaCl) ajab kilpnäärme segadusse ja võib mõnel inimesel põhjustada südame rütmihäireid mineraalainete rikutud tasakaalu tõttu. Kõige parem ja tervislikum on ehtne puhastamata meresool.

Tiina Keldrima

psühhiaater

Allikad: Mercola, Maaleht 1, Maaleht 2, Maaleht 3, Maaleht 4, Maaleht 5, Maaleht 6, TTÜ

Foto: ordineveterinarisa.it