Foto: Daniel Frank/ pexels.com

Allan Seager oli ameerika kirjanik, kes kirjutas romaane ja lühijutte. Kuigi suur osa tema töödest ei ole pälvinud laiemat tähelepanu, on laialt tuntud tema kirjutatud lühijutt “Tänav”, mille erinevaid versioone võib leida internetist ja mida analüüsitakse sageli ka kooli kirjandustundides.

Seageri originaalversioon “Tänavast” on selline:

Kaks tõsiselt haiget meesterahvast jagasid väikest ühe aknaga palatit. Akna ääres asuvas voodis lebanud mehel oli lubatud igal pärastlõunal tõusta tunniks ajaks istuma, et aidata kopsudel vedelikust vabaneda. Kuna teine mees tohtis vaid selili lamada, vestlesid nad lõputult erinevatel teemadel ning iga päev kirjeldas aknapoolne mees seda, mida ta aknast nägi. Teine mees kuulas huviga ning hakkas elama nende tundide nimel, mil pildikesed välismaailmast aitasid igavust peletada ning maailma värvikamaks muuta.

Aknapoolne mees kirjeldas elavalt lähedalasuvat parki, sealseid loomi-linde, mängivaid lapsi ning jalutavaid inimesi. Ükskord kirjeldas ta isegi mööduvat paraadi… Mõlemad mehed nautisid välismaailma jälgimist ning leidsid sellest lohutust.

Ühel päeval aga hakkas selili lebavat meest ootamatult närima kadedus: ta soovis ise, oma silmaga näha maailma, mitte kujutada seda ette pelgalt teise mehe kirjelduste kohaselt. Kuigi ta tundis esialgu oma inetute mõtete pärast häbi, hakkas kadedus tema mõtteid kontrollima. Ta tahtis nii väga ise akna ääres olla, et ei suutnud enam korralikult magadagi.

Päevad möödusid ning ühel ööl, kui mees lebas ärkvel, hakkas aknapoolne patsient tugevalt köhima: ta oli lämbumas kopsudesse tulvanud vedelikust ja püüdis ulatuda kellani, et selle helistamisega õde appi kutsuda, kuid ei suutnud seda. Teine mees aga vaatas abi kutsumise asemel osavõtmatult pealt, kuidas palatikaaslane hinge vaakus, lõpuks köhimise lõpetas ja suri.

Järgmisel hommikul viisid õed öösel surnud mehe minema ja palatisse jäänu palus aknaäärset voodit endale. Tema soov täideti ning lõpuks sai ta oma kadedatest mõtetest rahu. Ta upitas ennast aknast välja vaatamiseks küünarnuki najale, kuid pidi pettuma. Aknast paistis vaid lage sein.

***

“Tänava” esialgne versioon ilmus London Mercury’s 1933. aastal ning Vanity Fairis 1934. aastal. Tänapäevased versioonid sellest jutust kannavad tavaliselt pealkirja “Aken” ning enamasti on nendest välja võetud ellu jäänud patsiendi osalus teise mehe surmas. Enamasti lahkub tema kaaslane rahulikult magamise ajal. Aknast paistev sein on erinevates lugudes muutunud kas telliskiviseinaks, tühjaks alleeks või hooviks. Mitmesse versiooni on lisatud viimane lõik, milles ellujäänud patsient pärib õdedelt, mida võis teine mees seal väljas näha, et ta nii imelisi pilte oskas kirjeldada. Õed vastavad selle peale aga, et vaene mees oli olnud pime ja ei näinud isegi seina.  Ilmselt soovis ta lihtsalt kaaslasele väikest rõõmu ja lohutust pakkuda.

Vaatamata loos läbi aegade tehtud muudatustele on selle moraal siiski sama: olenemata enda olukorrast on teistele rõõmu valmistamises peidus veelgi suurem rõõm. Ent kui üks meestest valis vaatamata oma raskele haigusele rõõmu, nautides ja jagades maailma ilu, siis teine valis kadeduse ja viha. Ärgem siis unustagem igihaljast tõdemust, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm.

Allikas ja põnevat lisalugemist kirjaniku ja tema loomingu kohta: The Morning News

Foto: Vlado Paunovic / Pexels

Toimetas Annika Urvela