Kui sa vaatad poes värvilisi komme, siis mida sina näed? “Kui kahjulik see ikka olla saab,“ mõtlevad paljud. Teised kinnitavad, et nad lihtsalt ei hooli sellest, mis sinna kommi sisse pandud on, sest see maitseb nii hästi. Kuid selline suhtumine, et “ mul suva – söön, mida tahan“, on põhjus, miks suurkorporatsioonid saavad jätkuvalt toota komme ja muid toite, mille koostisosad ei tohiks toidu nime kanda.

Sotsiaalmeedia vahendusel on paljud näinud PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) pilti, mis illustreerib seda, kust pärib valdavalt kommides kasutatav želatiin. Lisaks loomaluudele pärineb želatiin sageli seanahkadest või kalast. Ning see on on üks ohutumaid koostisaineid. Vaadates värviliste kommide pakki poeriiulil, võib maitsva maitsva suupiste asemel näha hoopis keemiarünnakut kehale.

Esimene koostisaine kommides on alati suhkur. Rafineeritud süsivesik, mis tõstab kiiresti veresuhkrut ja ei anna kehale mitte midagi kasulikku. USA-s on see sageli valmistatud ka GMO-suhkrupeedist. Suhkru asemel võib olla ka kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup, mis on kehale veelgi kahjulikum kui suhkur ja mis võib olla tootmisprotsessi käigus saastunud raskemetalli elavhõbedaga. Seda tootvad firmad on püüdnud kinnitada, et mõõdukas koguses ei tee maisisiirupi tarbimine halba, kuid raske on rääkida mõõdukast tarbimisest aine puhul, mida lisatakse aina enam pea kõikidesse toitudesse.

Lisaks suhkrule sisaldavad kommid sageli aineid, mille nimetusest on raske mõista, millega tegelikult tegu. Näiteks modifitseeritud sojavalk (potentsiaalselt GMO sojast) võib olla tegelikult maitsetugevdaja naatriumglutamaat, mis on tugevatoimeline neurotoksiin.

Kas looduslikud värvained on alati paremad, kui sünteetilised?

Sünteetilistest värvainetest on loodetavasti kõik lapsevanemad juba teadlikud. Valdavalt on tegu naftatootmise jääkidest valmistatud keemiaga, mis põhjustavad lastel käitumuslikke probleeme ja hüperaktiivsust. Paljud sünteetilised värvained on laborikatsetes osutunud ka kartsinogeenseteks. Sellise aine söömine ei saa olla ohutu isegi mitte väikestes kogustes ja kindlasti mitte lastele. Kurb tõsiasi on aga see, et kõiki neid värvilisi kummikomme turustatakse ja reklaamitakse väga kavalate strateegiate abil justnimelt pere kõige väiksematele.

Ka looduslikud toiduvärvid ei pruugi olla oluliselt parem valik, kuigi sõna “looduslik“ annab lootust, et tegemist on tervislikuma valikuga. Näiteks punane toiduvärv karmiin pärineb emase kilptäi Dactylopius coccus Costa kuivatatud kehade purustamisest ja töötlemisest ammooniumi või naatriumkarbonaadi lahusega. Kohvikuteketi Starbucksi jaoks tõi see kaasa suure skandaali, kui selgus, et nende maasika frappuccino on roosaks värvitud karmiini abil.

Vaniljeekstrakt ja vanilliin on sarnased sõnale vanilje, kuid tegelikult on neil ühine vaid lõhn. Puhas vanilje on kallis koostisaine ning seda ei kasutata odavates maiustustes. Sünteetiline vanilliin annab maiustustele kutsuva vanilje lõhna, kuid see võib tekitada allergilist reaktsiooni või peavalusid.

Kommide ja maiustuste glasuuris võib kohata ühe koostisainena šellakit, mis on samuti täiesti looduslikku päritolu aine. Šellak ehk šellakpolituur on looduslikku päritolu kollane kuni pruun vaik mida sarnaselt karmiinile toodetakse Indias ja Tais emaste kilptäide abil. Seda saadakse eksootiliste taimelehtede pinnalt. Taimedel elutsevad väiksed läkitäid, kes eritavad elutegevuse käigus punaka värvusega tihedat kummitaolist vedelikku. Kui neid kasulikke loomakesi on palju, kattuvad lehed ühtlase eritise kihiga. Lakitäi moodustatud korp kraabitakse maha, kuivatatakse ja valmistatakse šellakit. Tulemuseks on suurepärane vahend, mida kasutada vana mööbli restaureerimiseks…

Mida veel kommidest leida võib

Letsiini võib tänapäeval leida pea igalt poolt, toiduainetööstuses kasutatakse letsitiini antioksüdandi ja emulgaatorina lastetoitudes, saiakestes, salatikastmetes, majoneesides, margariinis, jäätises, šokolaadis ja maiustustes. Letsitiin on iseenesest süütu ja isegi vajalik aine mida toodetakse ka kehas. Algselt eraldati seda munakollasest kuid 1930-ndatel leiti, et seda on võimalik eraldada sojaubadest. Probleeme võib tekitada aga see, et mitmed tööstused kasutavad sojaletsitiini eraldamiseks karme kemikaale nagu atsetoon ja heksaan. Heksaan on neurotoksiline keemiline lahusti ja kütuselisand. Seda peetakse üheks põhjuseks, mis soja baasil valmistatud imikute piimasegud on põhjustanud soolestikuärritust.

Maiustused võivad sisaldada ka potentsiaalselt kartsinogeenseid säilitusaineid BHT ja BHA, aspartaam, karamelli toiduvärv, mis on laborikatsetel põhjustanud vähki. Pakendil olevaid lubadusi naturaalsuse ja puhtuse kohta ei või kunagi pimesi usaldada vaid alati tasub kontrollida.

Kümme suurt korporatsiooni omavad peaaegu kõiki enam tuntud toiduainete kaubamärke, mida tavalise toidupoe riiulitelt leida võid. On kurb, et elame ajastul, kui lihtsalt toidu koostisaine mõistmiseks oleks vaja kraadi keemias ning selleks, et mõista, mida need meie kehas teevad ka põhjalikke teadmisi biokeemiast ja füsioloogiast. Oleme oma toidu allikatest nii võõrdunud, et sageli ei tea me tegelikult, mida endale suhu pistame. Tarbijatena peame hoolima ja harima ennast toiduainete koostisosade suhtes ning tööstustele saame signaali saata vaid oma tarbimiskäitumisega.

Loe ja vaata lisaks: Harmoonikumi Toidupolitsei, mis vahe on vaniljel ja vanilliinil, kuidas veest ja maitsetugevdajatest sink saab, “naturaalne“ karastusjook asovärvidega.

Allikad: Nutrional Anarchy, Safran

Fotod: sunshinecandycarts.ie, nutritionalanarchy.com

Toimetas Katrin Suik