Vaevalt et kellelegi tuleb üllatusena, et tänapäeva arenenud riikides rikastuvad varakad veelgi enam, samal ajal kui jõukas keskklass väheneb. Lõhe erinevate ühiskonnakihtide vahel üha suureneb ning inimesed töötavad aina rohkem, kuid suudavad endale lubada aina vähem. Seda põhjustab muu hulgas aastakümneid toimunud palkade stagnatsioon, mida on mitmesuguste meetmetega osavalt varjatud. Portaali Alternet majandusajakirjanik David Atkins kirjutab sellise olukorra tekkepõhjustest ja tagamaadest.

Selline trend paistab eriti teravalt silma USA-s, kuid palkade paigalseis on märgatav kõigis arenenud maades. Mitmed uurimused on leidnud, et USA poliitikud käituvad praktiliselt alati rikkamate inimeste huvides ning rikkad omakorda toetavad seadusi, mis soosivad nende vara väärtuse kasvu, pakkudes madalamaid maksumäärasid. Samuti soovitakse mõjutada erinevaid seadusi, mis eelistavad rikkaid vaeste ja keskklassi arvelt. Samas on keskklassi rahulhoidmiseks kasutusele võetud erinevaid meetmeid, millega varjatakse rikkuste liikumist eliidi kätte, luues keskklassile enda olukorrast parema tunde ja arusaama, kui tegelik olukord on.

1970-ndatel alguse saanud poliitika

Tänapäevase ebavõrdsuse juured ulatuvad 1970-ndatel tehtud otsusteni, millega vastati inflatsioonile ja üleilmastumisele ning tööjõu mehhaniseerimise hirmule. Toona kardeti eelkõige naftapuudust, inflatsiooni ning töökohtade liikumist odavama tööjõuga maadesse või kadumist uute masinate tõttu. Välispoliitika keskendus naftale ligipääsu kindlustamisele ja sisepoliitika asus maha suruma inflatsiooni, maskeerides samal ajal palkade stagnatsiooni. Riigid pidid valima oma tee kas vasak- või parempoolse ilmavaate vahel: vasakpoolne poliitika oleks suurendatud tööliste õigusi ning teoorias keskendunud vara võrdsemale jaotumisele ja parempoolne suund oleks asendanud palgapõhise majanduse uue varapõhise mudeliga. Enamik riike otsustas parempoolse suuna kasuks ning ilmselt mängis sellistes otsustes oma rolli ka propaganda vasakpoolsuse mustamiseks.

Palkade stagnatsiooni varjamiseks ning varapõhise majanduse juurutamiseks kasutati peamiselt kinnisvaraturgu. Riiklike poliitikatega julgustati kodanikke investeerima kinnisvarasse ning seejärel asuti tõstma selle väärtust iga hinnaga. Ronald Reagani ja Bill Clintoni ajal asuti Wall Streeti piirangute tühistamisega soosima suurte ettevõtete ning rikaste huvisid. See tõstis aktsiaturgude väärtust ning võimaldas suurpankadel teenida ennenägematuid summasid kodulaenude pealt. Lõpptulemusena rikastusid niigi rikkad korterite- ja majaomanikud, üürihinnad aina tõusid ning palgad vähenesid. Keskklass aga ei tajunud enda vaesumist, sest üha tõusev kinnisvara hind jättis neile tunde, et neil on palju vara.

Pensionide aktsiaturuga sidumine, tarbimislaenude juurutamine

Palkade stagnatsiooni peideti ka inimeste säästude ja pensionide aktsiaturuga sidumisega. USA-s kasutusele võetud 401(k) pensioniplaan vähendas ettevõtete koormat ning edendas finantssektori kasvu, tõstes ülirikaste passiivseid sissetulekuid. Peagi hakati pidama finantsettevõtete edu kogu majanduse tugevuse näitajaks. Inimestele näis, et ka nende kasinate aktsiate väärtus tõusis ning nad ei tundnud enam muret oma tavapalga aeglase kasvu (või seisu) üle.

Keskklassi vaesumise peitmiseks asuti ühel hetkel demokratiseerima tarbimislaenusid, seda eriti krediitkaartide abiga. Kui enne kehtis mõttemall, mille kohaselt ei saanud keegi kulutada rohkem raha, kui tal oli, siis krediitkaartidega toodi moodi võlguelamine. Need muutusid populaarseks 1975.–1980. aastatel ehk samal ajal, kui Wall Streetilt eemaldati piirangud, kehtestati 401(k) pensionisüsteem ning toimus kinnisvarabuum. Krediitkaartide levikuga rikastati samu finantsteenuseid pakkuvaid firmasid, kelle edu soosib juba rikkaid ning peideti ja pehmendati veelgi stagneerunud palgataset.

Vabakaubanduse poliitika hinnalanguse eesotsas

Keskklassi vaesumist peideti ka abinõuga, milleks oli vabakaubanduse poliitikatega toodete hindade langetamine. Selle jaoks sõlmiti näiteks Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (NAFTA) leping, millega langetati teistest riikidest imporditavate kaupade hindu. Inimestele näis, et nende ostujõud on suurenenud, kuid tegelikkuses oli vaid mõne kindla kauba hinda langetatud, mitte nende palka suurendatud.

Kõik eelnevalt mainitud meetmed on viinud olukorrani, kus keskklass on hääbumas ning avalikkuse rahulolematust vaigistatakse näilise edu poole liikumisega. Ühiskonnas, kus palgad seisavad või langevad, kuid varade väärtus tõuseb, rikastuvad vaid need, kes on juba rikkad. Varal põhinev majandus ise on aga äärmiselt ebastabiilne ning mõjutatav buumi ja “mulli” lõhkemise tsüklitest. Hiljutised sündmused on selles mõttes kõigest tagajärg otsustele, millega on peidetud pool sajandit kestnud palkade stagnatsiooni. Nüüd aga on jõudnud kätte piir: enam ei saa eitada fakti, et elu läheb üha kallimaks, kuid keskklass ei muutu jõukamaks, isegi kui meile kinnitatakse, et keskmine palk pidevalt tõuseb.

Allikas: Alternet

Foto: theatlantic.com

Toimetas Marlen Laanep