1. augustil 2014 ilmus väljaandes Novaja Gazeta sisukas intervjuu Venemaa akadeemik Aleksandr Asmoloviga, milles ta analüüsib koos oma kommunikatsioonidoktorandist poja Grigori Asmoloviga Ukraina konflikti psühholoogilist mõju inimestele, andes kainestava vaatenurga nii Venemaa ja Lääne poliitika kui ka vandenõude pooldajatele (ja vastastele).

Avaldame artikli täiskujul.

Täna võib tekkida tunne, nagu oleks kõik venemaalased olnud allatulistatud Malaisia lennukis. Füüsiliselt me seda muidugi ei tunneta, ent moraalselt on see paljude jaoks just nii. Mõni räägib oma süütundest, paludes andeks reaalses Boeingus hukkunute pärast: “Seda tegi minu riik, järelikult olen samuti süüdi.“ Mõnel aga kutsub niisugune käitumine esile järsu tõrjereaktsiooni: “Pole veel kindel, kas Venemaa ongi süüdi, ja kui ka on, siis kuidas mina siia puutun? Kollektiivset vastutust ei tohiks olla!“ Enamik aga üritab toimuvast iseseisvalt aru saada, süveneb kõigesse, mida meedia edastab, ilmutab aktiivsust, püüdes otsida loogikat kõigist versioonidest, ja tunneb end lõppkokkuvõttes absoluutselt jõuetuna: ümberringi on puha võltsingud, seega on aeg lihtsalt maha visatud. Nii tekib talumatult vaevaline isikliku jõuetuse tunne.

Kuidas siis olla ja elada niivõrd drastiliselt muutunud reaalsuses? Küsisin seda Moskva Riikliku Ülikooli isiksuse psühholoogia kateedri juhatajalt, Venemaa psühholoogide seltsi asepresidendilt, Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemikult Aleksandr Asmolovilt.

Kohvikust, kus pidi toimuma meie kokkusaamine, astus hetkeks läbi ka intervjueeritava poeg, kes oli tulnud Moskvasse vaid mõneks päevaks – Londoni Majanduskooli kommunikatsioonikateedri doktorant Grigori Asmolov. Kokkuvõttes õnnestus mul saada oma teemal kaks intervjuud korraga – isalt ja pojalt.

Aleksandr Asmolov: Inimeste segadusesolek on arusaadav. Malaisia reisilennuki katastroof oli üks traagilisemaid sündmusi Venemaa ja kogu maailma ajaloos. Täna leidub vaevalt inimest, kes oskaks ennustada selle kaugemaid tagajärgi. Paljude inimeste, ja mitte ainult poliitikute, nagu varasematel aegadel, vaid just masside igapäevases maailmatunnetuses, sattus Venemaa n-ö puutumatute kasti, pean silmas selle mõiste klassikalist sisu, mis tähendab kõige alamat sorti inimesi, kes on kõigist ühiskondlikest suhetest välja lülitatud.

Enne Boeinguga juhtunud tragöödiat võis palju tahes kõnelda sellest, et Venemaast on saamas barbarite maa, ja me oleme sellest hiljaaegu ka vestelnud (vt “Novaja” nr № 50/12. mai 2014, “Barbarite pealetung”). Kõike võis, nagu ka paljud seda praegu teevad, siduda tihedalt maailma üldsuse suhtumisega Putini isikusse. Aga need kõik on maailmas valitseva olukorra ebapiisavalt täpsed fokuseerimised. Asi on selles, et seni kui Lääne ja USA poliitikud arutasid, mis toimub Venemaa ja Ukraina vahel, kes keda ja mille nimel võideldakse – puudutasid need sündmused väga vähe nende valijate elu. Nad reageerisid sellele umbes nii, nagu meie reageerime sündmustele Kongos või Zimbabwes – see kõik on meist kaugel, meil on hea olla kursis, kuid personaalselt meie jaoks ei ole sel tähtsust. Boeingu katastroofi tagajärjel omandas Venemaa ja Ukraina ning USA, Euroopa ja Venemaa vaheline konflikt, nagu ütleks mu õpetaja Aleksei Leontjev, nende riikide elanike jaoks isikliku tähenduse. See sõda ei ole enam nende jaoks “külm“ ega “kauge“. Olukord tõusis üldises infovoos esile, muutudes isiklikult oluliseks sündmuseks.

Kas elu pärast Boeingu katastroofi pani eurooplased ja ameeriklased nägema Venemaad koletisena?

Aleksandr Asmolov: Paraku jah, ja sellega seoses hakkas tugevalt muutuma Euroopa ja Ameerika juhtivate poliitikute olukord, sest erinevalt meie poliitikutest on nad tugevas sõltuvuses oma valijate meeleoludest. Muidugi püüavad nad valijatega kuidagi manipuleerida, aga see on äärmiselt keeruline, sest keskmise ameeriklase, prantslase või sakslase elu ei sõltu sellest, kas Obamal või Merkelil on ühel teatud päeval nohu või kas nad üldse troonil istuvad. Isiksuse autonoomia kõrge tase viib selleni, mida ma nimetaksin teadvuse privatiseerimiseks. Nende inimeste teadvus on nende privaatne ruum ja selliseid inimesi on raske zombistada – nad hakkavad oma seisukohta kaitsma. Lääne mõõdukad poliitikud, kes kõike hoolikalt kaaluvad (näiteks Merkeli kõrget reitingut), võibolla tahaksidki leida konfliktist mingi väljapääsu. Ent asetleidev personalisatsioon, mil Venemaa paigutatakse “puutumatute” kasti, sunnib teda vaatama oma valijate poole ja mõtlema, kuidas nemad (ehk Venemaa valijad) oma riigi avaldustesse suhtuvad.

On ka teine moment, mida on oluline mõista: täna on käimas eelkõige informatsiooniline, mitte psühholoogiline sõda. Allatulistatud Boeing mõjus olukorrale katalüsaatorina. Sedasorti sõda tugineb klassikalistele psühhoanalüüsi reeglitele, kus käivituvad praktiliselt kõik psühholoogilise kaitse mehhanismid. Kõigepealt tuleb projektsiooni printsiip, mil inimene omistab teisele iseenese negatiivseid omadusi. Tuletagem meelde Petšorini (“Meie aja kangelane“) enese iseloomustust: “Kõik nägid minus halbu omadusi, mida minus ei olnud, aga kuna nende olemasolu eeldati, siis need ka tekkisid.“ See on reaalsuse konstrueerimise psühholoogia – projektsiooni ja enamasti negatiivsete omaduste ja kavatsuste atributsiooni teel teisele isikule, rahvale või riigile. Omistades kellelegi või millelegi inetuid negatiivseid jooni, me neid lõppkokkuvõttes ise konstrueerime ja neil on võime materialiseeruda. Eriti juhul, kui mistahes sündmuste lahtiseletamisel kerkivad esile arvukad vandenõuteooriad. Siis jääbki järele vaid vastastikuse vaenu loogika: “Ümberringi on ainult vaenlased…”

Mida võite psühholoogina inimestele selles olukorras välja pakkuda?

Aleksandr Asmolov: Psühholoogiateaduses eksisteerib niisugune fenomen, millel on huvitav nimetus – “Hanloni habemenuga“ ehk “Ockhami habemenuga“: “Ära kunagi pane pahatahtlikkuse arvele seda, millele rumalus on piisavaks seletuseks.“ Umbes sama väitis ameerika ulmekirjanik Robert A. Heinlein oma novellis “Logic of Empire“: “Te üritate seletada kurja kavatsusena seda, mis on tavalise rumaluse tagajärg.“ Margaret Thatcheri pressisekretär Bernard Ingham väljendas seda kord veelgi lihtsamalt: “Ämber, aga mitte vandenõu.“ Lõpuks kirjeldas seda üsna täpselt vene kirjanik Viktor Pelevin: “Maailma ei valitse mitte salajane loož, vaid selge lollus.“ Tänases olukorras viibivatel inimestel soovitaksin pidada meeles vähemalt üht neist tsitaatidest, sest muidu näeme viimasel ajal kõikjal ainult vandenõuteooriaid. Psühholoogilise reaktsioonina nendele teooriatele käivituvadki teadustamata psühholoogilised mehhanismid – projektsioon, ratsionaliseerimine, alaväärsuskompleksi kompensatsioon jms nähtused nii isiksuse kui ka rahvusvahelise poliitika tasandil. Lisaks tuleb mõista ka neid kaitsemehhanisme, mida tänapäeva psühholoogilised sõjad meile ilmekalt demonstreerivad. Nende mehhanismide vabanemisele alateadvuse sügavustest ongi rajatud psühholoogiline sõda.

Ratsionaliseerimine on projektsiooni järel teine kaitsemehhanism. Vana hea Sigmund Freud selgitas seda nii, et viinamarjad on ikka hapud, kui me nendeni ei ulatu. Meie ratsionaliseerime võimsalt Lääne käitumist, Lääs aga Venemaa käitumist. Lääs ei suuda saavutada oma eesmärke Venemaa ja Ukraina vahel kujunenud olukorras. Venemaa ei suuda saavutada oma eesmärke vastasseisus Ukrainaga… Ja seal, nagu selgub, ongi viinamarjad hapud. Adleri klassikaliselt kirjeldatud kolmas mehhanism on kõigile tuntud alaväärsuskompleksi kompensatsiooni mehhanism. Seda mehhanismi on paljud teadlased illustreerinud Hitleri tegevuse ja käitumisega: võitluses omaenese kompleksidega üritas ta võita kogu maailma. Kõik kolm kaitsemehhanismi – projektsioon, ratsionaliseerimine ja kompensatsioon – on prisma, mille kaudu saab vaadelda nii poliitikuid kui mistahes teisi psühholoogilise sõja ohvreid.

Lihtne on seda prismat rakendada oma poliitikutele, kelle vastu on pretensioone juba liigagi palju. Kuidas aga rakendada seda Lääne suunal ja kuidas selle kaudu midagi näha, kui me endi juures puutume kokku ülemõistusliku kurjusega?

Aleksandr Asmolov: Lääne ja Venemaa poliittehnoloogiaid vaadeldes tuleb laiendada oma tunnetusvälja ja kognitiivse keerukuse optikat. Võiks analüüsida mõnede ÜRO esindajate mängu mitte Venemaa või Ukraina, vaid näiteks Iisraeli teemal. Nad õigustavad täiel määral HAMAS-i tegevust ja keelduvad tunnistamast Iisraelis faktiliselt toimuvat. See on näide Euroopa Iisraeli-suunalise aastatepikkuse propaganda  tulemuse viljast: ükskõik mis seal ka ei toimuks, kui palju terroriakte Palestiina poolt ei tuleks – alati leidub õigustus.

Veel üks näide, mida võib vaadelda meie prisma kaudu – Baškiiria lennufirma reisilennuki TU-154 lend Moskvast Barcelonasse 2002. aasta suvel. Šveitsi lennujuhi eksimus põhjustas õhus kokkupõrke kaubalennukiga Boeing. Mõlema lennuki pardal olijad hukkusid kõik, kokku 71 inimest, kellest 52 olid lapsed. Reis oli korraldatud koolide parimatele õpilastele, mitmesuguste olümpiaadide võitjatele preemiaks.

Pange tähele, et tookord Lääs ei “plahvatanud pahameelest“. Öelge nüüd, kas Venemaal tekkis tol hetkel Šveitsi-vastane viha? Kas kõik šveitslased muutusid ühe lennujuhi tõttu kogu maailmas tõrjutuks?

Ei, siinkohal ei saa ma Teiega päris nõus olla. Lennujuhi viga on lihtsalt viga, aga allatulistatud Boeing on kuritahtlik tegu, lihtsalt mõrv.

Aleksandr Asmolov: Kordan kõike seda, mida ma olen juba öelnud: ei tasu kanda kuritegelike kavatsuste kategooriasse seda, mis on seletatav ebakompetentsuse ja rumalusega. Ilmselt ei tulistatud just selle lennuki pihta, ning see, kes tulistas, tegi koletisliku, ent ikkagi vea. Vea, mille põhjustas sõjalise konflikti olukord. Ent kes tahes ka polnud see tulistaja – ei olnud tal kavatsust lasta alla just seda Boeingut.

Mind paneb imestama, et täna meenutatakse lennukit, mis lendas Iisraelist ja kukkus alla Ukrainas, samas kui Baškiiria lennukit, kus hukkusid kümned lapsed, ei meenutata. Seegi on ju väga tuntud juhtum, millel oli pealegi traagiline järg, kui kahe hukkunud lapse isa tappis eksinud lennujuhi ja läks selle eest vangi, muide, Šveitsi enda kohtuotsuse alusel.

Tuletan seda kõike meelde selleks, et oleks arusaadav – me kõik, igaüks meist, oleme juba mingil määral psühholoogilise sõja ohvriks langenud. Meil tuleks esitada küsimus – kuivõrd on igaüks meist valmis sattuma psühholoogilise nakkuse ja psühholoogilise kaitse võimusesse. Sinu enda depressioon on tõeliselt raske olukorra tagajärg. Kuid see on ka olukord, mil oled ka ise muutunud kõige erinevamate jõudude poolt manipuleeritavaks.

Tänapäeval on psühholoogilised mõõgaristamised omandanud väga suure ulatuse. Seda on märgata keelenditest, sest pange tähele, kuidas keel hakkab just nagu proletkulti aegadel järsult uuesti lühenema. “Ukrid“, “vatnikud“, “koloraadod“ – nii on inimesed hakanud üksteist ristima. See on hõõguva viha keelepruuk ja killerite keel – psühholoogiline tulevahetus.

Eriti on seda märgata sotsiaalvõrgustikes.

Grigori Asmolov: Tõesti, sest konflikt on hakanud tungima mitte ainult keelelistesse, vaid ka sotsiaalsete sidemete struktuuridesse. Varem säilis meediavahendite ja personaalse kommunikatsiooni vahel mingi distants. Sotsiaalvõrgustike areng, kui need muutusid dominantseks valdkonnaks nii uudiste kui ka personaalse kommunikatsiooni jaoks, kaotas selle piiri. Tekkis ohtlik olukord, milles on võimatu eristada konfliktiga seotud kommunikatsiooni ja personaalset ehk inimestevahelist suhtlust. Konflikt on tunginud kõikidesse sotsiaalsetesse sidemetesse, isegi laste ja vanemate suhetesse. Näen seda Londonis elavate laste ja nende Venemaale jäänud vanemate juures – see on täielik mittemõistmine. Nad elavad erinevates maailmades. Nii märkame viimastel kuudel tohutul arvul sotsiaalsete sidemete lagunemisi – sõprade, klassikaaslaste ja kolleegide vahel. Tingitud on see sõpradevahelise distantsi suurenemisest sotsiaalvõrgustikes. Või sellest, et inimesed loobuvad üldse midagi kommenteerimast, mõned lihtsalt sulgevad oma internetilehed. See on raske sotsiaalpsühholoogiline trauma ja selle toime kestab konfliktist kauem. Sotsiaalsete struktuuride katkemine on ohtlik tendents, millel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed.

Aleksandr Asmolov: Boeingu allakukkumine põhjustab tõesti ajaloolise trauma, mis vapustab kogu maailma. Eriti valulik on see venemaalaste jaoks, kuna põhjustab Venemaa psühholoogilist deportatsiooni. Oleme muutunud selle deportatsiooni pantvangideks ja see on mõtlevate inimeste psühholoogiale valus nagu põletushaav. Sest me näeme Venemaa sees barbarite pealetungi igal sammul, pruugib vaid meenutada seda, kuidas üks neiu hooples internetis Boeingu hukkunud reisijale kuulunud huulepulgaga. Nägin ka vapustavat kommentaari sellele metslaslikule hooplemisele, inimene tsiteeris sõnu Igor Talkovi laulust: “Mahalastud kindrali märkmikku lugedes üritasin tulutult mõista, kuidas sa võisid anda end vandaalide voli alla…“ (tsitaadid kirjandusest on vabas tõlkes – tõlkija). Mulle meenus üks sündmus noorusest: otsustasin oma kirjanikust sugulasele Vladimir Tendrjakovile tsiteerida Solouhhini luuletust “Hundid“. Teades tema keerulist suhtumist nimetatud autorisse, tahtsin juhtida tähelepanu andekatele ridadele: “Värisege keldrites, kui meie lähme jahile, sest kõige enam maailmas me huntidena vihkame koeri.“ Ja Tendrjakov vastas mulle järgmist: tähtis on alati aru saada, keda autor peab huntideks ja keda koerteks. Võimalik, et meie kõik oleme tema jaoks koerad ja hoopis tema on hunt…

Ja ma mõistan ka seda, et paljude praegu Ukraina territooriumil sõdijate jaoks, keda meil nimetataks mässulisteks, osutuvad neiks koerteks just venemaalased. Saamata oma tegevusest rahuldust, satuvad nad petetud ootuste tragöödiasse. Venemaa, kes pidi nende lootuste kohaselt neid toetama, hakkab olukorda käest andma. Venemaa jaoks on nad mässulised, Ukraina jaoks separatistid. Aga tuletagem meelde aega, mil meie nimetasime separatistideks tšetšeene. Vaatepunkti muutumisel vahetavad hundid ja koerad kohe kohti.

Kõik see viib kokkuvõttes selleni, et, nagu ütles kunagi Nekrassov: inimesed hakkavad üksteist koledate sõnadega sõimama, kaotavad sõpru ja minetavad enesehinnangu. Viimastel aegadel selliseid sõnavahetusi jälgides ei saa ma mainimata jätta ansambli Piknik laulusõnu: “Aga liigutused on kohmakad kui hiirelõksust pääsenul.“

Grigori Asmolov: Säärased vaidlused on põhimõtteliselt inimeste poliitilisse konflikti kaasatuse tagajärg, nende muutumine üheks konflikti osaliseks. Tuleks arendada mingeid personaalseid tehnikaid distantseerumiseks ja teadvustamiseks, et ei tohi lasta end kaasa vedada, muutudes sisuliselt instrumendiks kellegi kätes. Tuleb arendada informatsioonilist immuunsust, mis ei luba kellegi manipulatsioonidel sinu isiklikku ruumi tungida.

Hoolimata kõigist dissonantsidest ja põrkuvatest narratiividest on võimalik säilitada personaalseid sidemeid ka erinevates ruumides elades. Mulle näib, et inimestel tuleb õppida elama selles väga vastuolulises reaalsuses, õppida tõmbama piiri poliitiliste konfliktide ja isiklike suhete vahele, mõistes, et ühtainukest tõde pole olemas. On erinevad pooled, kes pakuvad oma tõde ja püüavad meie kaudu koguda enda arvele mingeid punkte. See teadmine on väga oluline, sest hetkel, mil meie tunneme, et tõde on üks, ei püüa me mõista teist poolt. Nii ei jäta me konfliktist väljumiseks võimalustki. Inimene võib vaielda, võib väljendada erinevaid seisukohti, kuid peab tõmbama piiri sinna, kus normaalne vaidlus kasvab üle selleks, mis lõhub sidemeid ja põhjustab traumat…

Praegu katkevad sidemed tihti väga dramaatiliselt, sest meie teadvuses on kindlasti alati vaid üksainus tõde ja meile näib, et kui veel pisut erinevates allikates tuhnida, siis me selle ka leiame. Me ei oska elada maailmas, mida valitseb ebamäärasus. Seda tuleb alles õppida, tuleb mõista, et me ei saa iial absoluutsetes parameetrites teada, mis sündis Boeinguga tegelikult. Ent inimesed tahavad, et maailm nende ümber oleks ettearvatav ja mõistetav, nad ei oska tõe asemel käsitleda tõenäolisi arusaamu. Meie otsus seisneb selles, kuidas me jaotame tõenäosuse protsente. Kaasajal ei ole enam instrumente, mis lubaksid väita, et üks on tõde ja teine ei ole. Samas püüame sobitada maailmapilti oma psühholoogilise vajadusega elada arusaadavas mustvalges maailmas, kus on täpselt teada, kes on hea ja kes halb.

Aleksandr Asmolov: Meie vaktsiiniks on arendada igas inimeses kriitilist mõtlemist ja pädevust, refleksiooni. See on suurepärane psühhotehnika – enese eest seismine selles maailmas. Kui ma olukorda ei reflekteeri, muutun ma zombiks. Zombistumine aga tähendab alati vastutustundetut käitumist. Varem või hiljem saabub tund, mil inimene väljub nakkuse ruumist, nagu Strugatskite “Asustatud saares“, ja hakkab küsima: “Kas see olen tõesti mina? Mis minuga toimus? Kas mina sandistasin ja alandasin inimesi?“

Allatulistatud Boeing seadis kahtluse alla müüdi, et Venemaal on sündimas kodanikuühiskond. Me muutusime kollektiivse afekti ohvriteks. Praegu kõlab hingekell Venemaa kodanikuühiskonna lootele.

Allikas: Novaja Gazeta

Foto: fastcompany.com, novayagazeta.ru

Tõlkis Angelika Kroonmaa

Toimetas Mariann Joonas