“Kui kõik on läbi, ei mäleta me mitte oma vaenlaste sõnu, vaid sõprade vaikimist.” 

Martin Luther King Jr. 

2006. aastal linastus esmakordselt dokumentaalfilm “An Inconvenient Truth”, milles endine USA asepresident Al Gore räägib kliimasoojenemisest. Seda peetakse oluliseks materjaliks, mille abil suurendada inimeste teadlikkust kliimamuutustest ning keskkonnast. Mõnelpool näidatakse seda isegi koolides osana keskkonnaõpetusest. Filmi peamise sõnumine jääb kõlama see, et kui kasutad vähem fossiilseid kütuseid ja säästad igal sammul vett ning energiat, siis oled andnud olulise panuse kliimasoojenemise aeglustamisse. Kuid see film on saanud ka palju vastuolulist vastukaja. Kui suur on ikkagi inimese tegevuse ja fossiilsete kütuste ökoloogiline jalajälg? Kas autost loobumisest piisab, et vähendada oma ökoloogilist jalajälge või on ka muid tegureid, mis kliimamuutust ja keskkonnareostust tekitavad? Käesoleval aastal välja antud dokumentaalfilm “Cowspiracy: The Sustainability Secret” otsib neile küsimustele vastuseid. Mis on kõige olulisem kasvuhooneefekti tekitaja, vihmametsade hävitamise ja ookeanide saastamise põhjus? Järgnebki põhjalik kokkuvõte filmist.

Kliimamuutus on põhjustanud maailmas väga palju probleeme. Võimsad tormid, metsapõlengud, põud ja kõrbestumine, jäämassiivide sulamine poolustel ning ookeanide happelisuse ja veetaseme tõus on teadlaste sõnul reaalsed ohud, millega kõik maailma riigid silmitsi seisavad. Inimeste ökoloogiline jalajälg on mitu korda suurem, kui see Maa jaoks jätkusuutlik oleks ning mõningate prognooside kohaselt saame praeguse elustiiliga jätkata kõige enam 50 aastat.

On selge, et kõigi inimeste panus keskkonna hoidmisel on oluline. Meid julgustatakse prügi sorteerima, elektrit ja vett säästma ning jalgratta või ühistranspordiga liiklema. Need on kahtlemata vajalikud ja head sammud ökoloogilise jalajälje vähendamiseks. “Cowspiracy” üks loojatest Kip Anderson esitab aga küsimuse: kui iga inimene maakeral võtaks omaks need harjumused, kas siis sellest piisab, et keskkonna reostumine ja kasvuhooneefekt peatada?

Loomakasvatusest  põhjustatud kasvuhoonegaasid

Teemat lähemalt uurides leidis Anderson 2006. aastal ÜRO poolt avaldatud artikli, mille kohaselt toodab loomakasvatus rohkem kasvuhooneefekti põhjustavaid gaase kui kogu transpordisektor kokku.

Globaalses mastaabis pärineb transpordisektorist 13% kasvuhoonegaasidest ning 18% loomakasvatusest. Erinevalt transpordisektorist toodavad lehmad suures koguses lämmastikoksiidi, mis on ligi 300 korda suurema kasvuhooneefekti põhjustava potentsiaaliga kui CO2, ning metaani, mis on üks happevihmade põhjustaja.

Lisaks kliimasoojenemise põhjustamisele on loomakasvatuse kasutuses peagu kolmandik Maa pinnast, valdavalt karjamaadena, kuid sinna hulka on arvatud ka sööda kasvatamiseks vajalik pind. Uute karjamaade ja söödapõldude jaoks ruumi tegemine on suurim vihmametsade hävitamise põhjus ning karjamaade liigintensiivne kasutamine on peamine erosiooni põhjustaja. Ka puhta vee varudele on loomakasvatus väga kurnav. Selle käigus kasutatakse nii suurtes kogustes puhast vett kui ka lastakse palju saasteaineid looduslikesse veekogudesse. Miks sellest nii vähe räägitakse? Miks on tõenäoliselt suurim keskkonnareostuse ja kasvuhooneefekti tekitaja maha vaikitud?

Mis kulutab kõige enam puhta vee varusid?

Maailma suurimad keskkonnaorganisatsioonid ei maini oma kodulehekülgedel eriti loomakasvatust. Paljude organisatsioonide peamine fookus on gaasi ja nafta ammutamisel maapõuest ning kasutamisel, sealjuures tuuakse viimasel ajal suurima probleemina välja frakkimist. Frakkimisel kasutatakseväga palju vett: USA-s kulub selleks 378 miljardit liitrit aastas. Kuid võrdluseks – loomakasvatuses tarbitakse ainuüksi USA-s igal aastal 129 triljonit liitrit.

Osariikides, kus veepuudus on suureks probleemiks, jälgitakse hoolikalt inimeste veetarbimist. Kuid paljud inimesed ei tea, et suurem osa nende tarbitud veest tuleb liha- ja piimatoodete tootmise arvelt. Piima- ja lihatoodete virtuaalse jalajälje hulka arvestatakse kogu selle tööstuse jaoks vajalik vesi alates sööda kasvatamiseks vajalikust veehulgast kuni toodete valmistamisel kasutatava veeni. Selle kohaselt kulub ühe hamburgeri valmistamiseks ligi 2500 liitrit vett. Koduse veetarbimise piiramisele pööratakse USA-s väga palju tähelepanu hoolimata asjaolust, et see moodustab kõigest 5% kogu veetarbimisest. Võrdluseks – loomakasvatuse arvele läheb 55% kogu veetarbimisest.

California osariigi veevarude majandamise osakonna esindajad Manucher Alemi ja Kamyar Guivetchi  rõhutavad intervjuus, et koduses majapidamises saab väga palju muuta, et paremini vett säästa. Kuid küsimusele selle kohta, kui suurt rolli mängib veetarbimisel ja vee saastamisel  loomakasvatus, jäävad ametnikud vastuse võlgu. Nende võimetus küsimustele vastata ning keskkonnaorganisatsioonide vaikimine sel teemal jätab mulje, et loomakasvatuse küsimus on laiem ja keerulisem, kui esmapilgul näib.

Suurim tänapäevane keskkonnakatastroof

2009. aastal andsid kaks Maailmapanga konsultanti välja analüüsi inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kohta. Selle kohaselt on loomakasvatus põhjustanud tervelt 51% inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest. Lisaks tarbitakse selle käigus kolmandik puhta vee varudest. Selle raporti kohaselt on loomakasvatuse kasutada 45% maapinnast, see on 91% juhtudest põhjuseks vihmametsade hävitamisel ja juhtiv põhjus loomaliikide väljasuremisel, ookeani “surnud tsoonide” tekkel ja looduslike elukeskkondade hävitamisel. Kuid kõigest hoolimata pööravad maailma suurimad keskkonnaorganisatsioonid sellele teemale väga vähe tähelepanu.

Mõned keskkonnateadlased ja -aktivistid on siiski valmis loomakasvatuse probleemidest kõnelema. Richard Oppenlander sõnab, et isegi, kui me lõpetaksime igasuguse fossiilsete kütuste kasutamise alates tänasest, siis ületaksime sellest hoolimata kasvuhoonegaaside ohutu maksimummäära aastaks 2030 lihtsalt loomakasvatuse arvelt. Berkeley ülikooli globaalse keskkonnateaduse professor Kirk R. Smith lisab, et kui metaani eraldumist piirata, siis alaneb atmosfääri kasvuhoonegaaside sisaldus suhteliselt kiiresti, samas kui CO2 piiramisel on efekti näha alles ehk 100 aasta jooksul. Loomakasvatust võib nimetada suurimaks tänapäevaseks keskkonnakatastroofiks. Koos kana- ja kalafarmidega on inimene enda tarbeks haaranud hiiglasliku tüki looduskeskkonda ning see on kaasa toonud ulatusliku liikide väljasuremise.

Kirjanik Michael Pollan avaldab arvamust, et suurte keskkonnaorganisatsioonide vaikimine sel teemal on põhjustatud hirmust, et esitades väljakutse inimeste igapäevastele toitumisharjumustele, kaotavad nad liiga palju liikmeid ja annetajaid. Loomakasvatusele viitamine põhjustaks liiga palju pahameelt ja probleeme, kuna tegemist on suure äriga. Keskendudes prügi sorteerimisele ja jalgratta soovitamisele, hoiavad keskkonnaorganisatsioonid enda mainet ja raha. Rõhutades ideed, et kliimamuutus on inimtekkeline, jäetakse diskussioonist täielikult välja kõige suurem inimese tegevusest lähtuv kasvuhoonegaaside põhjustaja.  Ühe suurema keskkonnakaitsega tegeleva organisatsiooni Sierra Club asedirektor Bruce Hamilton kinnitab, et suurim kasvuhooneefekti põhjustaja on fossiilsete kütuste kasutamine, kuid näib täiesti nõutu, kui talle esitatakse küsimus loomakasvatuse mõju kohta.

Farmide reovesi ja ja kalastuspiirkondade üleekspluateerimine

Loomakasvatusest tulenev lämmastikuga üleküllastunud vesi on põhjustanud üle 500 “surnud tsooni” veekogudes üle terve maailma. Arutledes ookeanide seisukorra ja selle parandamise üle, peaks loomakasvatuse küsimus olema üks keskseid teemasid. Tänapäeval see aga nii ei ole. Vähe sellest, et loomafarmide saasteveest ei räägita, ḱeskkonnaorganisatsioonid ei rõhuta ka asjaolu, et ookeanide elustik on välja suremas. ÜRO raporti kohaselt on kolm neljandikku maailma kalastuspiirkondadest üleekspluateeritud. Teadlased ennustavad, et kui inimesed õige pea ei ärka ja midagi ette ei võta, siis näeme kalade kadumist ookeanidest aastaks 2048.

Kalastamisel ei ole probleemiks mitte ainult see, et teatud liiki kalu püütakse rohkem, kui nende varud taastuda jõuavad. Moodsa kalapüügitehnika suurim probleem on kaaspüük – kõik kalad ja mereimetajad, kes satuvad võrkudesse juhuslikult. Kalu püütakse välja oluliselt kiiremini, kui need jõuavad oma populatsiooni taastada. Suured kalaliigid ning mereimetajad on väljasuremise äärel, kuna lisaks sellele, et nende toiduks olevad väiksemad kalad on hävitatud, hukkuvad ka nad ise suurtes kogustes kaaspüügina. Suurte traalvõrkudega püütakse viis korda enam tahtmatult sinna sattunud liike kui neid liike, mida plaaniti püüda. Võrkudesse satuvad delfiinid, vaalad, merekilpkonnad ja haid. Sageli on sel moel püütud kalapüük saanud jätkusuutliku kalastuse tunnustuse. Selleks, et kaitsta haisid väljasuremise eest, ei piisa haiuimesupi keelustamisest – selleks oleks vaja keelustada kogu kalastamine.

Selle asemel, et juhtida inimeste tähelepanu ähvardavale katastroofile, soovitab näiteks üks suuremaid ookeanidele pühendunud keskkonnaorganisatsioone Oceana inimestel kala süüa. Olukorras, kus mereelustik on väljasuremise äärel, näib selline soovitus ebaloogiline. Mitmed ookeanide kaitseks loodud organisatsioonid lihtsalt vaatavad pealt, kuidas kalavarude hävitamine jätkub, kuid ei võta ette tõhusaid samme selle olukorra muutmiseks. Oceana California osakonna juht Geoff Shester tunnistab, et kalavarud on üleekspluateeritud, kuid samas ei suuda ta anda selget vastust küsimusele, kuidas saab olla jätkusuutlik olukord, et kaaspüügina hukkub viis korda enam liike, kui neid inimestele toiduks püütakse. Väljend “jätkusuutlik kalastus” on loodud sisuliselt selleks, et inimesed tunneks ennast kalatooteid süües paremini. Reaalsus on see, et kala ei ole jätkusuutlik valguallikas aina kasvava populatsiooni jaoks. Kui ookeanide elustik hukkub, siis hukkume ka meie.

Iga sekundiga hävib jalgpalliväljaku jagu vihmametsa

Ainus ökosüsteem, mida hävitatakse sama kiiresti kui ookeane, on vihmametsad. Vihmametsi nimetatakse maakera kopsudeks põhjusega – need toodavad hapnikku ja absorbeerivad süsihappegaasi. Kuid iga sekund langetatakse jalgpalliväljaku suurune ala vihmametsa ja selle peamiseks põhjuseks on loomafarmidele uute karjamaade loomine ja söödapõldudele ruumi tegemine. Selle käigus hukkub väga suur hulk taime- ja loomaliike. Üks suuremaid vihmametsade kaitsega tegelevaid organisatsioone Rainforest Action Network veab mitmeid kampaaniaid, et teavitada inimesi vihmametsade hävimise põhjustest. Üks selline on kampaania palmiõli kohta. Palmiistanduste loomiseks on hävitatud hinnanguliselt 10,5 miljonit hektarit vihmametsa. Loomakasvatuse jaoks on aga võetud maha hinnanguliselt 22 miljoni hektarit! Miks ei ole RAN ühe olulise teemana otsustanud kajastada loomakasvatuse mõju vihmametsadele?

Leila Salazar Lopez organisatsioonist Amazon Watch viitab ausalt, et üks peamisi vihmametsade hävitamise põhjuseid on loomakasvatus ja GMO-soja kasvatus. Ta tunnistab ka, et sellest ei räägita piisavalt ning vaikimise üks peamisi põhjusi vähemalt Brasiilias on see, et inimesed kardavad oma elu pärast. Liiga paljud, kes loomakasvatuse ja suurte agrokompaniide vastu välja astusid, on surma saanud. Üks tuntumaid inimesi, kes vihmametsi kaitstes hukkus, oli õde Dorothy Stang. Ta oli USA-s sündinud nunn, kes elas Brasiilias keset vihmametsa ning pühendas oma elu selle kaitsele. 2005. aastal sai ta koduteel surmavalt haavata palgamõrvari käe läbi. Viimase 20 aasta jooksul on Brasiilias hukkunud üle 1100 keskkonnaaktivisti.

Greenpeace keeldus korduvalt filmi “Cowspiracy” jaoks intervjuud andmast. Kuid üks endine Greenpeace’i liider Will Anderson selgitab, et mitmed suured keskkonnaorganisatsioonid ei toimi vastavalt tegelikele uurimustele ja teadlaste tööle ning ignoreerivad seda, mida keskkonna heaks reaalselt oleks vaja teha. Greenpeace ja teised keskkonnaorganisatsioonid keelduvad tunnistamast, et loomakasvatus on suur probleem. Loomakasvatus toodab 130 korda enam väljaheiteid kui terve inimeste populatsioon kokku. Ning sealjuures ei ole selle jaoks loodud peaaegu mitte mingeid puhastussüsteeme.

Kas mahefarmid on lahenduseks?

Markegardide perefarmis tegeletakse loomakasvatusega looduskeskkonnale säästlikul moel. Nende lehmade jaoks on ette nähtud 4–10 korda rohkem karjamaad kui suurtööstuste karjamaadel. Küsimusele, mida nad arvavad Brasiilias toimuvast vihmametsade hävitamisest karjakasvatuse kasuks, vastab farmi peremees otse, et kui sealne keskkond ei ole loodud karjakasvatuseks, ei peaks need inimesed liha sööma. Kuid hoolimata sellest, et nad püüavad oma tegevuses olla väga keskkonnasäästlikud, ei tunnista ka Markegardid, et karjakasvatuse puhul võiks tegemist olla ökoloogilist jalajälge suurendava tegevusega. Kuid tehes veidi arvutusi, võttes arvesse nende ärimudelit ja eeldades, et kõik ameeriklased söövad edaspidi vaid karjamaadel kasvanud loomade liha, oleks vaja karjamaadeks 1,2 miljardit hektarit.

USA lõunapoolsemate osariikide pindala on kokku 0,4 miljardit hektarit. Seega, ainuüksi jätkusuutlik karjakasvatus ei ole lahenduseks. Selleks, et jätkata liha söömist samas koguses, peaks kogu Ameerika Ühendriigid, pool Kanadat, Kesk-Ameerika ja pool Lõuna-Ameerika mandrit olema lihtsalt üks suur karjamaa. Lisaks kasutavad karjamaadel kasvanud loomad enam vett ja toodavad enam väljaheiteid, kuna neid kasvatatakse kaheksa kuud kauem enne tapamajja saatmist kui teravilja peal kasvatatavate suurtööstuste loomade puhul. Maailma praegusele lihatarbimisele ei ole olemas jätkusuutlikku lahendust.

Sama kehtib ka piimatoodete puhul. Üks USA suuremaid mahepiimatoodete tootjaid tunnistab, et on ebarealistlik loota, et kogu piimatööstus oleks mahe ning jätkusuutlik. Sama tööstuse jaoks piima tootvas farmis avanev pilt ei ole pilt oluliselt erinev teistes suurtööstustes toimuvast. Lehmade elutingimused on üsna nukrad ning farmeri sõnul on parim jätkusuutlikkuse määr kasum. Samuti tunnistab ta, et maakeral ei ole piisavalt pinda, mis võimaldaks kõiki piimatooteid toota jätkusuutlikul moel. Võttes arvesse, et 1 liitri piima tootmiseks kulub 1000 liitrit vett, on piimatoodete tarbimine väga suure ökoloogilise jalajäljega – olgu need mahetoodang või mitte.

Karjakasvatuse mõju looduslikele elukooslustele

Laialdane karjakasvatus toob endaga kaasa ka suurte alade kõrbestumise. Mitmetes piirkondades üle maailma on suured maa-alad intensiivkarjatamise tagajärjel muutunud viljatuks kõrbepinnaseks, mis erodeerub väga kergesti. Lisaks taimestikule mõjutab inimeste vajadus karja kasvatada väga tugevalt ka looduslikke loomakooslusi. Looduslikke veevarusid vajatakse karjakasvatuseks rohkem kui loodusliku elukeskkonna säilitamiseks. Looduses vabalt elavaid loomi hävitatakse, kuna need kas konkureerivad karjaloomadega ressurssidele või on neile potentsiaalselt ohtlikud röövloomad. USA-s on tänapäeval rohkem metsikuid hobuseid valitsuse hallatavates “koonduslaagrites” kui vabaduses. Sihikule on võetud hundid, koiotid, puumad ja ilvesed – nende jahtimiseks on spetsiaalsed õhusõidukid, mida farmer võib igal ajahetkel appi kutsuda. Sellise tegevuse jaoks on luba olemas kongressi tasemel ning riigimaadel toimub halastamatu jaht metsloomadele selleks, et tagada karjakasvatajate huvid.

Kirjanik ja jurist David Simon on kokku arvutanud karjakasvatuse varjatud kulud, mida tootjad arvesse ei võta. Need on kahjud, mida kannab ühiskond. Ta on jaganud need kategooriatesse – tervishoid, keskkonnakahju, subsideeringud, kalastuspiirkondadele tekitatud kahju ning isegi loomade julm kohtlemine. Tema sõnul ulatuvad need kulud kokku umbes 440 miljardi dollarile. Kui liha- ja piimatööstused peaksid ise neid kulusid kandma, oleks liha ja piimatoodete hinnad ülikõrged. Nende varjatud kulude probleem on see, et olenemata sellest, kas vaid liha ja piimatoodete tarbimise või mitte – maksumaksjana kannad osa nendest kulutustest.

Raha ja lobigruppide võim

Suured toiduainetööstused on niivõrd jõukad ja võimsad, et oma jõulise lobitöö kaudu dikteerivad nad toidu tootmist reguleerivaid seadusi. Loomakasvatajate ühenduse lobigrupi esindaja argumendid on needsamad, mida kordavad ikka ja jälle kõik suurtööstuste esindajad – ilma moodsa tehnoloogia ja GMO-taimedeta ei ole võimalik maailma ära toita ja see on meie kõigi heaoluks. Tema sõnul on suurfarmid hoopis vähendanud keskkonnamõju, parandanud loomade heaolu ja toidu turvalisust. Filmi tegijad esitavad ka küsimuse, kas liha- ja piimatootjad toetavad annetustega suuri keskkonnaorganisatsioone nagu näiteks Greenpeace. Lobigrupi esindaja tunneb ennast selle küsimuse osas ilmselgelt ebamugavalt ning keeldub otsesest vastusest, väites, et ta ei ole kursis ega soovi kommenteerida.

Endine karjakasvataja Howard Lyman tekitas 1996. aastal karjakasvatajatele palju pahameelt sellega, et paljastas Oprah Winfrey telešõus mõningaid karjakasvatuse eemaletõukavaid saladusi.

Olles olnud ise selles äris 45 aastat, teadis Lyman, millest räägib. Karjakasvatajad kaebasid Lymani ja Oprah kohutusse laimamise eest. Kuus aastat hiljem, kui kohtukulud olid jõudnud miljonitesse dollaritesse, kaotasid karjakasvatajad kohtuasja. Kuid tänapäevaste seaduste puhul oleks Lyman kindlasti süüdi mõistetud, sest toiduainetööstuste võim on oluliselt suurenenud. Raha võim ulatub kõikjale ning FBI potentsiaalsete siseterroristide nimekirja tipus troonivad loomaõiguslased ja keskkonnaaktivistid. Nende “süü” seisneb selles, et nad ähvardavad otseselt korporatiivset kasumit.

Toiduainetööstuse võim, raha ja võimalused enda huvide kaitsmisel on nii kõikjaleulatuvad, et igaüks, kes vähemal või rohkemal moel nende tegevusse sekkub ja inimesi harida püüab, riskib sõna otseses mõttes oma eluga.

Lõviosa maakera toidu- ja veeressurssidest kulub loomakasvatusele

Paljude arvates ei ole probleemiks mitte tööstused, vaid inimpopulatsiooni kasv. Aastal 1812 oli maailma inimeste hulk 1 miljard. Aastaks 2012 jõudis see 7 miljardini. Kuid võrdluseks – kariloomade hulk planeedil on 70 miljardit. Kogu inimpopulatsioon tarbib ühe päevaga hinnanguliselt ligi 20 miljardit liitrit vett ning vajab umbes 9,5 miljardit kilogrammi toitu. Kuid ainuüksi maailma 1,5 miljardit lehma joovad iga päev üle 170 miljardi liitri vett ja söövad 61 miljardit kilogrammi toitu. Probleem ei ole inimeste hulk planeedil, vaid liha söövate inimeste hulk.

Maakeral kasvatatakse piisavalt toitu, et sellest jätkuks umbes 12–15 miljardi inimese jaoks. Umbes miljard praegusest populatsioonist vaevleb alatoitumuses. Üle maailma läheb ligi pool kasvatatavast teraviljast ja kaunviljadest loomasöödaks. Mitmetes vähemarenenud riikides jäävad vaesemate perede lapsed nälga, samas kui riigis toodetud teravili söödetakse loomadele, kes lõpetavad elu jõukama ühiskonnakihi toidulaual. Vähendades liha- ja piimatoodete tarbimist, võiks suured alad, mis tänapäeval on GMO-monokultuuride kasvatamise all, muuta uuesti looduslikeks elukeskkondadeks.

Alternatiivid igapäevasele liha ja piima tarbimisele

Meie maakera ei ole piisavalt suur, et võimaldada liha ja piimatoodete tarbimist samal määral, nagu seda seni tehtud on. Kirjanik Michael Pollan leiab, et täielikult lihast loobumine ei ole suures mastaabis realistlik eesmärk. Kuid vähendades igapäevast liha- ja piimatoodete tarbimist korrale-paarile nädalas, on muutus juba väga suur kogu süsteemi jaoks – loomadele, keskkonnale ja süsteemi töötajatele. Suures mastaabis ei ole ka see muutus piisav, kuid see on vähemasti algus.

Tõeliselt jätkusuutlik ja keskkonnateadlik käitumine eeldab taimsete alternatiivide leidmist lihale, piimatoodetele ja ka munadele. Paljud toitumisteadlased on korduvalt tõestanud, et see on võimalik, vajalik ja tervislik. Michael A. Klaper kommenteerib, et ta ise on täielikult taimedel põhinevat toitumist järginud juba 42 aastat. Ta on sportlik, aktiivne, teeb pikki tööpäevi ja tunneb ennast sealjuures suurepäraselt. Tema patsiendid, kes on valinud vegan-elustiili, on terved ja suurepärases vormis. Tema patsientide hulgas on last ootavaid emasid, kes toovad ilmale terveid ja tugevaid lapsi, kellest kasvavad tugevad ja targad noorukid. Taimeriigis on olemas kõik meile vajalikud toitained – vaja on lihtsalt haridust selle kohta, kust ja kuidas neid leida. Klaper ei leia, et lehmapiim oleks inimesele toiduks vajalik – see on vajalik vasikale.

Selleks, et inimest ära toita vaid taimedel põhineva dieediga, on vaja umbes 700 ruutmeetri suurust maatükki. Kui lisada menüüsse munad ja piimatooted, kolmekordistub ühe inimese toitmiseks vajaliku maa-ala suurus. Tänapäevase tavalise lääne inimese liha- ja piimatoodeterikka toitumise jaoks on vaja 18 korda enam maad kui vegan-toitumise jaoks. Ning võrdlus ei piirdu vaid maakasutusega. Taimedel põhinev toitumine toodab poole vähem süsihappegaasi, 1/11 fossiilseid kütuseid ja 1/13 vett võrreldes segatoitlusega. Fossiilsetelt kütustelt tuule-, päikese- ja teiste taastootlike energialiikide poole pöördumine on kahtlemata vajalik ja väga hea. Kuid selle kasutegur võib hakata ilmnema alles 20 aasta pärast. Kahjuks ei ole meil enam võimalik oodata 20 aastat. Maa loodus vajab abi kohe praegu. Loomse toidu piiramine või sellest loobumine on kõige kiirem ja odavam viis panustada keskkonna heaks.

Mahetootmine on suur ja oluline samm keskkonna heaks, kuid on aeg astuda sellest veel samm edasi. Jättes inimese toidulaualt välja loomsed tooted, jääb kohe välja loomakasvatuse kasvuhoonegaaside küsimus, jäävad ära mitmed toiduohutusega seotud küsimused ja saab lahenduse ka toidunappuse küsimus maailmas. Kuid veel olulisem on see, mis selle asemele tuleb: oluliseks saavad meie tõelised sisemised väärtused – kaastunne, terviklikkus ja lahkus. Väärtused, mis on inimese jaoks loomuomased. Tuues need väärtused tagasi meie toidulauale, aitab see inimestel võtta aeg maha ja enne lihatüki või muna söömist küsida endalt, kas nad tõesti vajavad praegu seda toitu või ihkavad nad midagi enamat?

See muutus ei ole seotud vaid toidu maksumuse või keskkonna saastatusega. See on laiem muutus, mis hõlmab endas sammu uuele vaimsele tasandile, kus mõistame paremini, kes me tegelikult oleme ja kuidas me tõeliselt üksteisega kontakti suudame saavutada. Sa võid ja suudad maailma muuta oma igapäevaste valikutega.

Vaata ka filmi treilerit:

Allikas: “Cowspiracy: The Sustainability Secret” (2014)

Foto: eatdrinkbetter.com

Toimetas Katrin Suik