Aasta tagasi ilmus Eesti Päevalehes artikkel “Kas Eesti on kõige vähem usklik riik maailmas?”, kus viidatakse Eurobaromeetri 2005. aasta statistikale: “Ringo Ringvee kirjutas The Guardianis, et Eesti ja Tšehhi on Euroopa kõige vähemusklikud riigid ja seda uhkusega. Ringvee tõi välja Eurobaromeetri 2005. aasta statistika, kus vaid 16% eestlastest ütles, et on usklikud, mis asetas Eesti usklikkuse tabelis viimasele kohale. Samal ajal ütles 50% vastanutest, et usub mingis vormis kõrgema jõu olemasolusse. Ringvee tegi sealt järelduse, et tegelikult võiks öelda, et 70% eestlastest on usklikud.”

Üks väga põnev küsimus, mis tänapäeval pidevalt õhus on ja mis tekitab lõputult kõneainet, ongi see, et miks paljud inimesed läänes, sealhulgas Eestis, väidavad, et nad ei ole religioossed, küll aga spirituaalsed. Terviklik semiootika ehk märgiteadus aitab sellest väga lihtsalt ja põhjalikult aru saada. Põhjus on selles, et ei ole olemas ühte religiooni, ühte spirituaalsust ning ühte usku, ühte müstilist kogemust ja ühte jumalat (kui kasutada seda müütilist terminit, mis kirjeldab tänapäeva mõistes peamiselt meeleseisundeid). Sisuliselt on neid lõputult palju, igaüks loob endale ise oma spirituaalsuse ja jumala vastavalt sellele, millisele meelestruktuuri arenguastmele, meeleseisundi astmele ja eluveerandile ta peamiselt rõhku paneb ja kuhu oma “pilgu” suunab.

Näiteks, kui kaks inimest räägivad vaimsusest, kus üks peab silmas maagilist või vara-müütilist fundamentalismi ja teine globaalse transpersonaalse meelestruktuuri arenguastme loodusmüstitsismi, siis tegu on täiesti erinevate teemadega, need kaks on nagu öö ja päev. Kui kasutada tervikliku semiootika sõnavara, siis need kaks vaimsust asuvad erinevatel semiootilistel aadressidel, neil on erinevad tähendused. Lihtsustatult võiks kirjutada, et üks on vaimsus (maagiline) ja teine on vaimsus (transpersonaalne), kus üleval sulgudes on vaimsuse asukoht. Mõlemad on vaimsused, aga pärit erinevatelt meelestruktuuri arenguastmetelt ja omavad erinevaid semiootilisi aadresse. Terviklik semiootika aitab meil sellest semantilisest ehk tähenduslikust segadusest kenasti välja tulla, aitab meil sellest teadlik olla.

Meelestruktuuri arenguastmed

Vaatame esmalt meelestruktuuri arenguastmeid, mida on väga põhjalikult uurinud sellised arengupsühholoogid nagu näiteks Jean Piaget, Clare Graves, Don Beck, Jane Loevinger, Susanne Cook-Greuter, Jean Gebser ja James Fowler (vt allolevat joonist või klõpsa siia). Näiteks punane ehk maagiline jumal või vaim on kõikvõimas ja egotsentriline olend, kes poob, käsib ja laseb. See lihtsalt peegeldab inimese või inimgrupi enda meele ehk teadvuse arenguastet. Jumal on projektsioon inimmeelest väljapoole. Siit on pärit ka kõik spirituaalsuse või religiooni nimel sõdivad terroristid, ekstremistid ja fundamentalistid. Kui lugeda näiteks piibli varasemaid peatükke, siis jumal on see, kes käsib omaenda rahval tappa teisi rahvaid. See on ehe näide sellest meele arenguastmest.

Viimasest on välja kasvanud oranž ehk müütiline jumal (kristlikus traditsioonis koos Moosesega), kes on loomulikult jällegi inimese enda arengu peegelpilt. See on käskude ja reeglite jumal, etnotsentriline jumal, kes kuulutab ühte ja ainsat tõde, tavaliselt ühe väljavalitud jüngri (poja, tütre, õpetaja) kaudu. Peamiseks nõudeks on kuulekus ja usk ning suurimaks autasuks igavene elu pärast surma taevas. Kes ei ole kuulekas ja kes ei usu seda ühte jumalat ja tõde, läheb pärast surma igavesse põrgu.

Teadvuse arenguastmed

Kollase ehk ratsionaalse jumala või vaimuga tekib arusaam, et lunastuseks või pääsemiseks on palju erinevaid religioosseid või vaimseid teid, ükski neist ei ole teisest parem. Ratsionaalses teaduses ei nähta midagi halba ning räägitakse ja kuulutatakse armastust. Välja valitud jünger (nt Jeesus) on kui humanismi suur õpetaja. Näiteks, kui Ameerika oli oma arengus jõudnud kollasele arenguastmele, siis tollane president Thomas Jefferson (1743–1826, Ameerika Ühendriikide kolmas president) oli seisnud Valge Maja trepil ja kääridega piiblist kõik eelratsionaalsed (maagilised ja müütilised) peatükid välja lõiganud. Piibel on väga hea näide sellest, et sealt leiab igaüks endale sobiva jumala ja tõe, olenevalt oma arenguastmest. Kui arenguastmetest teadlik ei ole, siis võib lõputult vaielda ja arutada selle üle, kas see raamat on tänapäeval veel vajalik või mitte.

Järgmiseks areneb välja roheline ehk pluralistlik vaim ja näeb lõputuid variante selles kultuuriderohkes maailmas, kuidas rahulolematusest vabaneda. Viimasest kasvab välja sinine ehk terviklik (integraalne ja holistiline) versioon vaimust. Kui pluralism nägi vaid erinevusi kõigi maailma sprituaalsete traditsioonide vahel, siis terviklik maailmapilt hakkab nägema veel lisaks ka sarnasusi ja mustreid, mis neid ühendab. See teeb võimalikuks tõeliselt ülemaailmse spirituaalsuse, interspirituaalsuse ehk trans-traditsionaalse taipamise.

Üliterviklikel ehk transpersonaalsetel meelestruktuuri arenguastmetel nagu indigo-globaalmeel, violetne-metameel, ultravioletne-ülemeel ja valgus-ülimeel, saavad võimalikuks kõrgemad meeleseisundid. Need nimetused pärinevad Sri Aurobindolt, eelmise sajandi India ühelt väljapaistvamalt joogilt. Näiteks indigo arenguastme loodusmüstitsismis kogetakse ühtsust terve biofüüsilise maailmaga ehk jämemateeria ja -energiaga. Violetse arenguastme jumalikus müstitsismis (inglise keeles deity mysticism) kogetakse ühtsust terve peenmateeria ja -energiaga (siia kuuluvad emotsioonid, mentaalsus ja intellektuaalsus ehk loovus ehk intuitsioon). Ultravioletse arenguastme vormitus müstitsismis kogetakse täielikult põhjusliku meeleseisundi arenguastet (sinna on permanentne ligipääs). Valguse ehk ülimeele arenguastme mitteduaalses müstitsismis tekib jäädav ligipääs mitteduaalsele ehk ühtsuse meeleseisundile.

Ka nendelt arenguastmetelt leiab näiteid piiblist. Kui kasutada kristlikke termineid ning panna need terviklikku maailmakäsitlusse, siis enne, kui oli Aabraham, olin mina (tegelik Mina) ehk enne, kui Aabraham sündis, olin mina olemas (tegelik Mina oli olemas). Zen-budismis on selle meeleseisundi taipamiseks ja äratundmiseks algupärase näo koan: “Kuidas nägi su nägu välja enne seda, kui su vanemad sündisid?” Või siis: “Mis häält teeb lumehelbe langemine? Mis häält teeb rohulible kasvamine?”

Kokkuvõtvalt, üliterviklikel ehk transpersonaalsetel teadvuse arenguastmetel hakkavad meelestruktuuri arenguastmed kokku sulama meeleseisundite arenguastmetega. Nagu me näeme, siis me saame juba ainuüksi arenguastmetelt umbes 10 erinevat jumalat, religiooni või spirituaalsust, mis tänapäeval kõik koos eksisteerivad. Kas see pole mitte katastroof, et me need kõik ühte patta kokku paneme? Kas pole mitte ülim rumalus omavahel segi ajada terroristist jumal ja mitteduaalne kõike hõlmav ja kõike sisaldav jumal?

Samuti saab väga selgeks ka see, et sõnad “religioon” ja “usk” tähistavad tänapäeval enamasti madalamate arenguastmete spirituaalsust ehk vaimsust. Sõnad “vaimsus” ja “spirituaalsus” aga tähistavad kõrgemate meelestruktuuri arenguastmete kogemusi ehk kogemuslikku usku (mitte pimedat usku). Terviklik semiootika aitab meil sellest semantilisest segadusest välja tulla, kus üks räägib lukust ja teine lukuaugust. Aitab meil infomüra vähendada, aitab infot paremini sorteerida. Tänu terviklikule semiootikale võime me kasutada mis tahes sõnu – religioon, vaimsus, spirituaalsus, müstitsism – kuna me saame neile lisada kosmilise aadressi. Näiteks võime rääkida religioonist (punane) või religioonist (sinine). Samuti võime rääkida vaimsusest (oranž) või vaimsusest (valgus). Terviklik semiootika on väga tänuväärne noor teadus, kuna aitab mõista sõnade tegelikku tähendust, aitab määrata tegeliku objekti asukoha meie alati arenevas kosmoses.

Enne kui me liigume edasi meeleseisundi arenguastmete juurde, mainin ma lühidalt, et meelestruktuuri arenguastmed sisaldavad tegelikkuses väga erinevaid arengujooni, mis on tuntud ka psühholoog Howard Gardneri multiintelligentsuse teooria nime all. Eelnevalt keskendusime küll usu ja maailmavaadete arengujoonte arenguastmetele, aga samas on meil igalühel ka näiteks matemaatiline, muusikaline, kehalis-kinesteetiline, suhtlemis- ehk interpersonaalne ja teised intelligentsused. Miks ma seda mainin ja seda oluliseks pean, on seetõttu, et inimene võib olla näiteks väga kõrgelt arenenud matemaatikas ja muusikas, aga samas väga kasina vaimse ja kehalis-kinesteetilise intelligentsusega. Kõik need erinevad arengujooned läbivad seda sama teadvusespektrit (punane, oraž, kollane jne), aga arenevad erineva kiirusega ning seepärast võivad asuda täiesti erinevatel arenguastmetel. Täiendavat infot leiab näiteks Ken Wilberi raamatust “Integraalne psühholoogia”.

Meeleseisundi arenguastmed

See on aga kõigest algus. Lisaks võivad need 10 erinevat jumalat või religiooni asuda veel neljal suurel erineval meeleseisundi arenguastmel. Nendeks on jäme, peen, põhjuslik ja mitteduaalne meeleseisund, millest kolm esimest on meile kõigile tuttavad ärkvelolek, unenägudega unefaas ja unenägudeta unefaas. Näiteks võime me leida oranžilt arenguastmelt Uni (oranž, S/pe) ja Uni (oranž, S/põ), kus esimene tähistab peenmateeria meeleseisundit – unenägudega unefaasi, ülevoolavat energiat – ja teine põhjuslikku meeleseisundit – unenägudeta unefaasi, lõputut vaikust ja tühjust.

See, milline on konkreetse unenäo sisu, sõltub oranži maailmapildiga inimese kultuuriruumi ja sotsiaalkeskkonna tüübist; sealt tulevad sümbolid ja arhetüübid. Kui ta näiteks näeb kirgast und või tegeleb mõne meelepraktikaga, siis ta võib kogeda emotsionaalseid, mentaalseid ja intellektuaalseid ehk loovaid peenenergiaid ning nimetada neid ingliks, haldjaks, maaemaks, taevaisaks, jumalaks, tondiks, vaimuks jne. Igas kultuuris on omad müüdid ja mütoloogiad, mis aitavad müütilise maailmapildiga inimesel peenetes ja vägagi kirgastes ning reaalsetes meeleseisundites orienteeruda. Seepärast võime me kirjutada näiteks nii: jumal (oranž, S/pe) ja jumal (oranž, S/põ).

Mõlemale jumalale aga antakse etnotsentriliselt müütiline tähendus, nii nagu me seda juba eelnevalt vaatasime. Mõte on aga selles, et isegi kui jumal on pärit samalt arenguastmelt, siis ta on erinev ja erinevused tekitavad sellel arenguastmel vastandumist ja arusaamatusi, lõputuid vaidlusi ja arutelusid, erinevaid teoloogiaid. Sedaviisi saame me läbi vaadata kõik kümme arenguastet ja kõik neli suuremat meeleseisundi astet, mille tulemuseks saame 40 väga erinevat jumalat ja religiooni (vt allolevat joonist).

Alltoodud Wilber-Combsi võrestikus või maatriksis on näha, kuidas erinevate meelestruktuuridega inimesed kogevad nelja suurt meeleseisundit väga erinevalt. Näiteks, kui inimene kogeb kas juhuslikult, teadlikult mediteerides või und nähes peenemaid meeleseisundeid ja -energiaid (emotsionaalseid, mentaalseid ja intellektuaalseid), siis ta saab nendest aru ja omistab neile tähendusi vastavalt oma meelestruktuuri ja kultuurisfääri arenguastmele.

Wilber-Combsi võrestik

Selgituseks lisan siia, et eelnevat ei tohi segi ajada jumala ja religiooni tüüpidega, mida on sisuliselt lõputu arv. Iga suurem või väiksem kultuuriruum omab omaenda traditsioone ja kombeid, mis annavad nendele 40 religioonile oma lisavärvingu. Struktuuri arenguastmeid ja seisundi arenguastmeid peab vaatama tüüpidest eraldi. Tänapäeval pannakse enamasti teadmatusest muidugi kõik need ühte patta. Tüüpide all pean silmas näiteks neid 90 erinevat usuvoolu ja nende järgijaid, mis viimase rahvaloenduse andmetel Eestis on: õigeusklik, luterlane, maausuline, pagan, taoist, budist, gnostik, voodoo, panteist, tantrist, tulekummardaja jne. Kõik need erinevat tüüpi vaimsed traditsioonid võivad olla pärit mis tahes arenguastmelt ja kasutada oma praktikas mis tahes meeleseisundeid.

Eluveerandid

Kolmas väga oluline jaotus või elumõõde on eluveerandid. Siiani oleme vaadanud religiooni, spirituaalsust, jumalat ja vaimu kui esimese eluveerandi kogemust, individuaalset meelelist kogemust. Tegelikkuses võib nende asukoht olla aga kõigis neljas eluveerandis. Ameerika meeleteadlane Ken Wilber nimetab seda jaotust oma “Integral Semiotics” artiklis Vaimu 1-2-3. Esimene tähistab minu ehk meele eluveerandit, teine meie ehk kultuuri veerandit ja kolmas see ja need ehk keha ning öko- ja sotsiaalsüsteemide eluveerandit (vt allolevat joonist).

Viimased parempoolsed veerandid on pandud lihtsuse mõttes kokku, kuna tähistavad neid n-ö päris objekte, silma ja käega katsutavaid ning empiiriliselt mõõdetavaid mass-energiaid. Vaimsust kogetakse kui suurt eluvõrgustikku (web of life) või Gaiat. Gaia hüpotees väidab, et planeet Maa tervikuna funktsioneerib kui elav organism. Siia alla kuulub ka näiteks looduses ringijalutamine – seda lapselikku vaimustust ja südant puudutavat kogemust, kui me näeme enda ees seismas suurt ja võimast puud, mäeahelikku või türkiissinist paradiisiranda. Nüüd ma mõistan, miks mulle on alati meeldinud õhtuti pöörata pilk taeva suunas ja imetleda seda lõputut ja salapärast tähistaevast. Vaimsus ei tähendagi tihtipeale midagi keerukamat ja müstilisemat kui paljast vaimustust ja tähelepanu, seda, mida me enda ümber näeme ja katsume.

Terviklik kosmosekaart

Eluvõrgustikul on väga lihtne semiootiline või kosmiline aadress V/3 või V/4, olenevalt sellest, kas me imetleme ühte objekti/keha (eluveerand 3) või kehade süsteemi (eluveerand 4). See objekt võib olla ka inimese poolt loodud. Näiteks mõni praktiline ese või kunstiteos, linn või park. Selline vaimsus on loomulikult sama vana kui inimene ise, aga eriti on see hoogu saanud modernse teadusliku maailma avastuste ja saavutustega. Lisan siia ühe näite. Oletame, et meie meel on kollase ehk ratsionaalse struktuuriga ja meil on püsiv ligipääs peenele meeleseisundile. Me märkame oma emotsioone, mõtteid ja ideid, mis on orienteeritud neljandasse veerandisse. Ütleme, et me vaatame ja imetleme tähistaevast ning oleme sellest emotsionaalselt, mentaalselt ja intellektuaalselt vaimustuses, teisisõnu hingepõhjani puudutatud. Sellise vaimsuse aadress on: Tähistaevas (V/4, kollane, S/pe).

Teine viis vaimsuse kogemiseks on Suur Teine, kus ollakse vaimu või jumalaga dialoogis. Me “räägime juttu” selle suure ja hoomamatu energiaga või tühjusega, sellega, kes lõi need mäed ja tähed. Madalamatel arenguastmetel nagu maagiline ja müütiline nähakse seda Teist kui lihtsat ja personaalset jumalat, kedagi, kes täidab meie lihtsaid soove. Nagu Janis Joplin laulis: “Oh Lord, won’t you buy me a Mercedes-Benz? My friends all drive Porsches, I must make amends.” (Oh Jumal, miks sa mulle Mercedes-Benzi ei osta? Kõik mu sõbrad sõidavad ringi Porschedega, mina pean aga tegema heategusid.) Kõrgematel arenguastmetel kogetakse aga seda Teist kui ülimat tarkust või lõputut intelligentsust, kellel on vastused meie kõigile küsimustele. Kokku moodustab see Mina ja Sina suhte ehk Meie elumõõtme. Sellise vaimu, jumala või üldisemalt vaimsuse semiootiline ehk kosmiline aadress on V/2. Täpsem jumala semiootiline aadress võiks välja näha näiteks järgmiselt: Jumal (V/2, oranž, S/pe). Mina-Sina vaimsuse versioon on teatavasti levinud lääne religioonides.

Lõpuks kujuta ette, et see ülim tarkus ja lõputu intelligentsus on sinu enda tegelik Mina või kõrgem Mina, mis praegu loeb siin seda teksti. See on vaim esimeses persoonis, esimeses veerandis, aadressiga V/1. See on sinu enda algne nägu, see nägu, mis oli olemas enne, kui su vanemad sündisid, enne, kui planeet Maa tekkis, enne, kui Suur Pauk aset leidis. See suur Mina võimaldab meie väikest, lõplikku, eraldiseisvat mina ehk ego neutraalselt vaadelda. Just praegu ja sellel hetkel saame me olla teadlikud oma väikesest minast, ilma et me sellega samastuks, ilma et me seda hukka mõistaks või sellele hinnanguid annaks. Tegelik Mina on paigal, lõputult suur, vaikne, tühi, sellel pole ühtegi liikuvat osa, mis saaks katki minna või haigeks jääda. Kui see koht endas üles leida, kui kogeda, et mina olengi jumal, mina olengi vaim, siis see ongi Valgustatus, Ülesärkamine, Lahtilaskmine ja Väljakasvamine. Sufid nimetavad seda Kõrgeimaks Identiteediks. Sedasorti religioon või vaimsus on peamiselt levinud idamaades ja üldiselt kõrgemalt arenenud spirituaalsetes traditsioonides.

Näiteks oletame, et ratsionaalne inimene, kellele meeldib kohutavalt taevasse vahtida (mis tekitab alati väga mõnusa tunde ja surina tema sees), satub hoopis ühte joogalaagrisse või läheb meditatsioonikursusele. Selle asemel, et vaadata taevasse, sulgeb ta silmad ja vaatab hoopis enda sisse. Vaatab hästi sügavalt ja pikalt ning imekombel tunneb väga sarnast rahulolu ja surinat, mida ta on vahetevahel tundnud öösiti tähistaevast vaadates. Kuidas seda mõista? Väga lihtne. See inimene uurib lihtsalt teist eluveerandit, täpsemalt öeldes neljanda veerandi asemel esimest, aga meeleseisund on sama ehk peen meeleseisund: Peen sisekosmos (V/1, kollane, S/pe)

Eelis on selles, et nüüd ei pea see inimene enam ööd ja selget tähistaevast ootama. Tal on võimalik iga hetk vaadata iseenda isiklikku tähistaevast, ta ei ole enam sõltuv välistest asjaoludest. Lisaks, ühel hetkel tunneb see inimene aga midagi sootuks uut. Ta tunneb sellist sügavat rahuolu ja vaikust, mida ta ei ole mitte kunagi varem kogenud. Kõik mured ja valud oleks justkui käega pühitud. Kuidas on see võimalik? Väga lihtne. See inimene on lihtsalt leidnud tasakaalu oma jäme- ja peenkehas/meeles ning ta kogeb ajutiselt põhjuslikku meeleseisundit. Selle semiootiline aadress on järgmine: Põhjuslik sisekosmos (V/1, kollane, S/põ).

Eelnevalt olime me leidnud juba 40 väga erineva näoga jumalat ja religiooni. Nüüd lisandus veel kümnele astmele ja neljale seisundile kolm eluveerandit (võib ka neli, aga lihtsuse ja ülevaatlikkuse mõttes on kolm parem). Tulemuseks on 10 x 4 x 3 = 120 väga erinevat religiooni ja seal asuvat jumalat. Kas see pole mitte uskumatu? Kas see pole mitte naljakas ja kurb samal ajal, et me nimetame tänapäeval kõiki neid vägagi erinevaid religioone lihtsalt religiooniks, lihtsalt vaimsuseks või lihtsalt usuks?! Väga levinud on arusaam, et kuna religioon on seotud terrorismiga (madalamad arenguastmed), siis järelikult kogu religioon ja vaimsus on halb ning kasutu (isegi kõrgemal arenguastmel olevad). Või et kuna osa arvab, et jumal on see halli habemega vanamees, kes istub pilveääre peal, siis järelikult on religioon ja vaimsus midagi lapsikut ja naeruväärset. See on ju puhas katastroof, harimatus, teadmatus ja lollus. Aga paraku see nii veel enamasti on selles evolutsiooni arenguetapis, kus me hetkel oleme. Siinkohal meenuvad Lõuna-Aafrika Vabariigi endise presidendi Nelson Mandela kuldsed sõnad: “Haridus on kõige võimsam relv, mida saab maailma muutmiseks kasutada.” Siia võiks täpsustuseks lisada, et ka iseenda muutmiseks, kuna kõik saab alguse ikka meist endist ja alles siis laieneb maailmale.

Selle väikese artikli peamiseks eesmärgiks vast ongi seda tühimikku täita. Pikemalt peatusin sellel teemal oma värskes raamatus “Terviklik semiootika”. Teadmatusest on lõputult sõdu peetud. Mitte ainult füüsilisi, vaid ka emotsionaalseid ja mentaalseid. Sisuliselt on vaieldud selle üle, et millisel kosmilisel ehk semiootilisel aadressil jumal või mõni teine oluline objekt asub. Kas maagilisel, müütilisel või ratsionaalsel? Kas jämedal, peenel, põhjuslikul või mitteduaalsel meeleseisundi astmel? Kas esimeses, teises, kolmandas või neljandas eluveerandis? Kui me aga oleme teadlikud elu veeranditest, astmetest, seisunditest ja ka tüüpidest, mis võimaldab meil luua “Suure tervikliku semiootika sõnaraamatu”, siis me näeme, et erinevaid jumalaid ja religioone on väga palju. Aga milline neist on õige? Loomulikult kõik! Lihtsalt mõned on “rohkem õiged” kui teised, sisaldavad endas rohkem, omavad kõrgemat arenguastet, embavad suuremat kosmilist ala kui teised. Seega, järgmine kord, kui kellegagi sellel teemal vestled, siis küsi endalt ja selgita välja, milliselt astmelt on see spirituaalsuse tüüp pärit. Milliseid seisundeid seal kasutatakse? Ja millisele veerandile rõhku pannakse?

Illimar Kaasiku

Vaata ka Illimari blogi.

Joonised on pärit Ken Wilberi raamatust “Integral Spirituality: A Startling New Role for Religion in the Modern and Postmodern World”. Tõlkinud Illimar Kaasiku.

Illimar Kaasiku on Eestist pärit meeleteadlane, kes elab praegu Saksamaal. Ta on viimased kolm aastat tudeerinud ja praktiseerinud budistlikku meditatsiooni ja tegelenud ühe aasta aštanga joogaga. Tema suuremateks juhendajateks ja suunajateks on olnud Atchan Suphan (vipassana õpetaja Tai Kuningriigist), Marco Schlindwein (aštanga jooga õpetaja Saksamaalt) ja Ken Wilber (ameerika filosoof ja meeleteadlane). Illimari viimase aja kireks on olnud erinevate eluvaldkondade ja distsipliinide terviklikkuse loomine. Samuti meeldib talle reisimine, muusika, fotograafia, filmindus, lugemine ja kirjutamine. Tema varasemate kirjatööde hulka kuuluvad näiteks järgmised teosed: “Lootusetult loomulik loodus” (2012), “Kase Vitsa seiklused Mercedesemaal” (2013), “Elu kui peitusemäng” (2013), “Elulainete spekter: Kes olen, kust tulen ja kuhu lähen?” (2013), “Universaalne reisikaart” (2013), “Seksuaalsuhete ja toitumise evolutsioon” (2014), “Muinasjutud ja kultuuri evolutsioon” (2014), “Kolm aastat iseendaga: Sissejuhatus meeleteadusesse” (2014), “Terviklik semiootika” (2014).

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.