Jätkame teise osaga arvamusartiklist, kus esindusdemokraatia müüdi harutab lahti matemaatik ja poliitika analüütik Jaanus Raim. Esimest osa saad lugeda siit.

No democracy without a random draw.

Etienne Chouard

Esindusdemokraatia müüdi sisuks on, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes tema huvisid kõige paremini teenivad.* Niikaua, kuni see müüt on elujõuline, eelistab suurem osa valijaid teha oma valiku saadikukandidaadi kapitali alusel, jättes kasutamata juhusliku, võrdsete võimalustega valiku võimaluse. Sellise valiku tagajärjeks on kapitaliomanike võim, mille olulisemaks tunnuseks on see, et poliitilise otsustusõiguse omandamiseks on vaja omada palju kapitali. Tulemus: esindusdemokraatia müüt on probleemiks nendele ühiskonnaliikmetele, kes ei saa oma kapitali vähesuse tõttu oma ühiskonna asjade otsustamises (ehk poliitikas) osaleda. Vaesemate ühiskonnaliikmete poliitilise impotentsuse tagavad salajane hääletamine koos sunniviisilise (sh tagasivõtmatu) volitusega.

Kuidas see probleem lahendada?

Lahenduseks saab olla vaid kapital ja veel kord kapital. On paradoksaalne, et ka eelmainitud, otseselt kapitali vähesusest põhjustatud probleemi saab praeguses ühiskonnas lahendada (või leevendada) vaid kapitali abil. Ilma kapitalita ei ole siin võimalik midagi teha ega isegi ellu jääda. Samas ei pruugi iga üksikisiku kapital olla erakordselt suur, kuna saatusekaaslased saavad oma kapitalid probleemi lahendamiseks ühendada. See tarvilik kapital võib olla ka küllaltki ebatavaline: tuntuse ja raha asemel koostöövõime ja nutikus. Üheks vajamineva intellektuaalse kapitali koostisosaks võib muude vajalike osade kõrval loodetavasti olla ka käesolevas kirjutises leiduv informatsioon.

Selleks, et saatusekaaslased saaksid oma kapitalid probleemi lahendamiseks ühendada, peavad nad tajuma üksteist kokkuvõttes võrdväärsetena. See võrdväärsus ei eelda küll tingimata suhteliste hierarhiate, küll aga inimese väärtust defineeriva absoluutse hierarhia puudumist. Võrdväärsed kodanikud tajuvad üksteist samavõrra väärtuslike inimeste ja ühiskonnaliikmetena, kuigi nende konkreetsete võimete ja isikuomaduste osas eksisteerivad olulised erinevused. Võime tajuda teisi, endast erinevaid ühiskonnaliikmeid endaga võrdväärsetena on praeguses ühiskonnas küllaltki haruldane kapitaliliik, mis on olulisimaks takistuseks kõikidele probleemi lahendamise tegevuskavadele. Selle empaatilise kapitali puudumisele tugineb ka esindusdemokraatia müüt.

Järgnevalt kirjeldangi probleemi lahendamise mõnda võimalike saatusekaaslastega (st teiste suurt kapitali mitteomavate ühiskonnaliikmetega) koostööd sisaldavat tegevuskava: 1) Liiskhääletamise Klubi, 2) valimisnimekirja asetuste otsustamine liisu alusel ja 3) alternatiivne imperatiivse mandaadiga ja liisu alusel koostatav esinduskogu – koos nende suurimate tugevuste ja nõrkuste, võimaluste ja ohtudega.

Liiskhääletamise Klubi

Liiskhääletamise Klubi on selline klubi, mille liikmed otsustavad loosiga, keda endi seast esinduskogusse valida. Liiskhääletamise sooviga valijad tulevad enne valimisi kokku ja loosivad endi seast ühiselt välja ühe inimese, kelle poolt nad pärast valimistel kõik hääletavad. Seega on eranditult igal klubi liikmel võimalik oma kaaslaste häältega esinduskogusse pääseda. Klubi omakorda on avatud eranditult kõigile valimisõiguslikele. Liiskhääletamise Klubi nimetatakse ka Hääleloteriiks.

Liiskhääletamise Klubi tugevuseks on, et hääletamine teiste liiskhääletajatega ühise loosimise alusel annab resonantsiga sarnaneva efekti abil liiskhääletamisele niivõrd tugeva võimenduse, et edu saavutamiseks on vaja kaasata vaid imeväike osa kogu valijaskonnast. Juba ca 500-liikmeline klubi võib tuua endi seast ühe suure kapitalita inimese riigikogusse või europarlamenti. Linnavolikogudesse ja suurimatessegi vallavolikogudesse võib saada 50 ja väiksematesse vallavolikogudesse isegi 10 liikmega. Seega piisab tavakodaniku esinduskogusse läkitamiseks kuhjaga sellest, kui Liiskhääletamise Klubisse organiseerub vaid 1% (europarlamendi valimiste ja mõne linnavolikogu valimiste puhul isegi 0,1%) valijaskonnast. Praegune valimissüsteem on nagu lukk, mille avamiseks on vaja üheaegselt kasutada kuni viitsadat võtit. Üks võti on taskus igal valijal.

Klubiliikmete minimaalset vajalikku arvu on küllaltki lihtne kindlaks määrata, kuna igas valimisringkonnas on olemas üks kindel murdepunkt, millest allapoole hakkab valituks osutumise tõenäosus üha kiirenevalt langema ja saab ruttu võrdseks nulliga. Näiteks riigikogu valimistel Ida-Virumaal on tõenäosus valituks (sh asendusliikmeks) osutuda 500 hääle puhul ca 50%, 450 hääle puhul 20% ja 400 hääle puhul 0%. Kohalikel valimistel Tartus on tõenäosus valituks osutuda 120 hääle puhul ca 80%, 80 hääle puhul 20% ja 40 hääle puhul 0%. Seda muidugi vaid mõistliku nimekirjavaliku puhul.

Oma suurimat nõrkust jagab Liiskhääletamise Klubi kõigi muudegi tegevuskavadega ning selleks on esindusdemokraatia müüdi elujõulisus. Valdav osa valijatest usub jätkuvalt, et saadikud on rahva teenrid või midagi selle sarnast ning jätkab saadikute valimist nende kapitali alusel. Neid väheseid, kes seda müüti ei usu, takistab koostööd tegemast suhtlus- ja infokanalite ning ühise keele puudulikkus. Meid iga päev ümbritsev inforuum ei soodusta kuidagi selle ühise alternatiivkeele arengut. Viimasele lisandub asjaolu, et olemasolev seadusandlus ei taga mingeid valijatevahelisi kokkuleppeid – kõik sellised kokkulepped saavad olla tagatud vaid osaliste hea tahtega. Liiskhääletamise Klubi nõrkuseks on ka see, et otsustusõigusest jäävad jätkuvalt ilma kõik valimisõiguseta ühiskonnaliikmed.

Liiskhääletamise Klubi võimalusteks on pikemas vaates esindusdemokraatia müüdi nõrgenemine ja lühemas vaates sellise alternatiivse inforuumi tekkimine, kus müüdi vastased saavad omavahel suhelda ja organiseeruda. Sellise alternatiivse inforuumi aluseks võiks saada näiteks meediaportaal Telegram. Seda võimalust jagab Liiskhääletamise Klubi kõigi muudegi tegevuskavadega.

Liiskhääletamise Klubi võimaluseks on ka see, et kui õnnestub saada esinduskogusse esimene suure kapitalita saadik, võib saadud edukogemuse tõttu hakata iseenesest nõrgenema ka esindusdemokraatia müüt. Inimesed näevad, et saatusekaaslasi vastastikku toetades saab edukas olla ka ilma suure kapitalita ja lakkavad seda müüti ratsionaliseerimast, mis seni on toimunud stiilis à la “kuna mul ei ole võimalust oma otsustusõigust mitte loovutada, siis kinnitan endale, et loovutan otsustusõiguse kõige sobivamale inimesele“. See tähendab, et nüüd ei ole seda häirivat asjaolu – poliitilise otsustusõiguse sundloovutamist – enam tarvis enda jaoks ümber mõelda, vaid seda saab enda tegudega muuta. Viimane tooks omakorda kaasa hüppelise Liiskhääletamise Klubide populaarsuse kasvu. Seda võimalust jagab Liiskhääletamise Klubi ka nimekirjaasetuste loosimisega.

Liiskhääletamise Klubi suurimaks ohuks on tema liikmete reetlikkus, see võimalus, et piisavalt suur osa liikmetest ei pea kinni aumeeste kokkuleppest hääletada ühiselt väljaloositud liikme poolt. Kuna kokkuleppe ainsaks garantiiks on osaliste hea tahe, siis saab ohuks selle tahte kõikumalöömine. Viimane võib toimuda esindusdemokraatia müüdi mõjul aga ka näiteks inimese ootamatu rikastumise läbi. Reetlikkuse risk on seda suurem, mida vähem ületab klubiliikmete arv valituksosutumiseks vajalikku häälte arvu.

Valimisnimekirja asetuste otsustamine liisu alusel

Paljudes erakondades on grupil erakonna lihtliikmetel võimalik panna üle-erakonnalisele või piirkondlikule hääletusele oma ettepanekuid erakonna või selle piirkonna tegevuse korraldamiseks. Nii on võimalik üles seada ka otsuse-eelnõu erakonna valimisnimekirja kõigi või osade asetuste määramiseks liisu alusel: see tähendab, et kõigil erakonna liikmetel oleks võrdne tõenäosus pääseda valimisnimekirja etteotsa. Viimane tähendab suure tõenäosusega ka esinduskogusse pääsemist, kuna suur hulk valijaid tavatseb hääletada nimekirja esinumbri (esinumbrite) poolt. Valijad peavad eriti tähtsaks just ringkondade esinumbrit (esinumbreid) ning pööravad riigikogu valimistel üleriigilise nimekirja esinumbritele mõnevõrra vähem tähelepanu. Kuid ka üleriigilise nimekirja nimekirjaasetused on valituks osutumise seisukohast väga olulised, kuna tulenevalt valimisseadusest on erakonna üleriigilise nimekirja tipus asuvate kandidaatide jaoks valituks osutumise nõuded märgatavalt leebemad: nad peavad koguma vaid 5% ringkonna lihtkvoodist (ehk 200–300 häält). Seega on asukoht nimekirja eesotsas juba iseenesest oluline poliitiline kapital. Eelnev kehtib ka valimisliitude kohta.

Nimekirjaasetuste loosimise tugevuseks on see, et kui vastav otsus on erakonnas või valimisliidus juba enamushääletusel vastu võetud, siis toetab seda ka olemasolev seadusandlus, see tähendab, et väljaloositud esinumbrid pääsevad esinduskogusse ka siis, kui mõned loosimise esialgsetest toetajatest peaksid oma otsust pärast loosimist muutma. Erinevalt liiskhääletamisest ei ole nimekirjaasetuste loosimine vaid aumeeste kokkulepe. Oluliseks tugevuseks on ka mastaabiefekt: kui loosimist asub toetama enamus erakonna või valimisliidu liikmeskonnast, siis võib selle toel saada esinduskogusse tunduvalt rohkem kui vaid ühe ilma suure kapitalita saadiku. Esindajate ja nende toetajate suhteks võib riigikogu valimistel kujuneda ca 1 : 100 (paarikümne riigikogu koha saavutamiseks võib piisata juba paarist tuhandest erakonnaliikmest), kohalikel valimistel aga isegi alla 1 : 10 (paari vallavolikogu koha saavutamiseks piisab kümmekonnast valimisliidu või erakonna kohaliku osakonna liikmest).

Nimekirjaasetuste loosimise nõrkuseks on vajaliku toetajate arvu suurus. Ettepanekut toetavate erakonnaliikmete arv peab riigikogu ja europarlamendi valimiste puhul ulatuma suuremates erakondades tuhandetesse. Väiksemates erakondades võib küll piisata paaristsajast toetajast, kuid neil on ka reeglina väike või olematu tõenäosus üleriigilise 5% künnise ületamiseks. Kohalike valimiste puhul ei pruugi osaliste arv küll olla tingimata suurem Liiskhääletamise Klubi vajalikust liikmete arvust, kuid seda ainult sel juhul, kui nimekirjas kandideerib ka tõeliselt suure kapitaliga kandidaat(e) või on tegemist mõne suurerakonna nimekirjaga – tänu esindusdemokraatia müüdi elujõulisusele on vaid sellistel lootust koguda piisav kogus valijahääli 5% künnise ületamiseks.

Nimekirjaasetuste loosimise läbiviimiseks vajalikku toetajate arvu on raskem kokku saada ka seetõttu, et paljud potentsiaalsed osalised ei taha vastavasse erakonda astumisega “oma mainet kahjustada“. Ka selle tegevusplaani nõrkuseks on, et otsustusõigusest jäävad jätkuvalt ilma kõik valimisõigusetud ühiskonnaliikmed ja võimalik, et isegi osa valimisõiguslikest (need, keda ei võeta vastu erakonna liikmeks).

Nimekirjaasetuste loosimise tegevuskava suurimaks võimaluseks on, et selle toetajad suudavad jõuda kokkuleppele erakonna juhtidega selles, et loosimise alusel otsustatakse osa kõrgematest nimekirjaasetustest. Sel juhul ei pea tegevusplaani toetajad moodustama erakonnaliikmete absoluutset enamust ja on mõeldav näiteks variant, et saja toetaja olemasolust piisab kümnendiku kõrgemate nimekirjaasetuste loosimiseks.

Nimekirjaasetuste loosimise ohuks on, et nimekirjaasetuse loosimise tulemusena väheneb erakonna poolt hääletajate kogusumma. Samuti see, et paljud suure kapitaliga häältemagnetid võivad selle tegevusplaani rakendumise tulemusena selles erakonnas kandideerimisest loobuda.

Alternatiivne imperatiivse mandaadiga ja liisu alusel koostatav esinduskogu

Inimesed, kes saavad aru, et olemasolev esinduskogu ei esinda nende huve, tulevad kokku ja moodustavad alternatiivse esinduskogu nende demokraatia põhimõtete alusel, mis olid kasutusel juba Vana-Kreekas. Vana-Kreeka nägemuse kohaselt on esindaja põhiolemuseks mitte peremees ja valitseja nagu praegu, vaid agent ja abimees. Esindajaid on vaja nende tegevuste jaoks, mille tarvis on kodanike üldkogu oma suuruse tõttu ebaefektiivne. Esindajapositsiooniga kaasnev võim on piiratud ja sellelegi piiratud võimule on liisuheitmise kaudu võrdne võimalus ligi pääseda igal kodanikul*, 30 : 38. Seoses teatud sarnasusega 25 aasta taguse Kodanike Komiteede liikumisega nimetatakse alternatiivset esinduskogu taotlevat liikumist ka Kodanike Komiteed 2-ks, alternatiivset esinduskogu ennast aga Eesti Kongress 2-ks.

Igasuguse demokraatia koostisosadeks on loosimine ja imperatiivne mandaat. Loosimine ehk liisuheitmine tähendab seda, esindajad loositakse võrdsete võimalustega loosimisel välja kõigi ringkonna kodanike seast. Tulemuseks on, et esindajapositsiooni on võrdne tõenäosus saavutada igal kodanikul, sõltumata tema kapitalist. Imperatiivne mandaat tähendab seda, et esindajad on sõltuvad esindatavate tahtest: iga saadik on aruandekohustuslik oma ringkonna kodanike ees, samuti kannab ta nende ees vastutust ametiperioodi lõppedes ning kodanikel on võimalus teda vastavalt töötulemustele kas premeerida või karistada. Ametiperiood ei kesta üle ühe aasta ning kodanikud saavad teda tõsise eksimuse puhul ka enne ametiperioodi lõppu tagasi kutsuda. Kõik see piirab esindajale osakslangeva võimu suurust. Imperatiivse mandaadi korral on määravaks esindatava, mitte esindaja tahe.

Alternatiivse esinduskogu tugevuseks on võimalus edu korral ellu rakendada kogu demokraatia kontseptsioon, mitte üksnes selle üks element (loosimine), nagu Liiskhääletamise Klubi ja nimekirjaasetuste loosimise kui üleminekuperioodi nähtuste puhul. Kõik kodanikud saavad oma ühiskonna asjade otsustamises osaleda, mitte ainult tõenäosusliku võimaluse selleks. Alternatiivse esinduskogu tugevuseks on ka see, et selle läbi omandavad poliitilise otsustusõiguse kõik ühiskonnaliikmed – ka need, kellel enne ei olnud valimisõigust.

Selle tegevuskava nõrkuseks on iseäranis suured nõuded osalejate arvule. Olulise poliitilise mõju omandamiseks (sh demokraatliku põhiseaduse algatamiseks) peaks see pikemas vaates lähenema valimas käijate arvule, st mitmesajale tuhandele. Esimene esindajate loosimine võib siiski toimuda juba mõne tuhande osaleja baasilt.

Alternatiivse esinduskogu suurimaks võimaluseks on mingi niisugune sündmus, mida ei saa maha vaikida ka peavoolu meedia ja mis avab esindusdemokraatia müüdi olemuse puust ja punaselt väga paljude inimeste jaoks (teema käsitlemisest vaid alternatiivses inforuumis selle tegevuskava lõppeesmärgi täitmiseks ei piisa – küll võib sellest piisata tegevuskava alustamiseks). Äärmiselt soodne oleks mõne praeguse süsteemi insaideri ületulek.

Alternatiivse esinduskogu ohuks on absoluutselt igasuguse väljundi puudumine laiemas ühiskonnas – sh kajastuse puudumine peavoolumeedias –, mis takistab liikmete kriitilise massi saavutamist ning võib viia ka olemasolevate liikmete entusiasmi langusele.

Kokkuvõte

Kõigi kirjeldatud tegevuskavade ühisosaks on see, et nad vajavad võimeid, teadmisi ja oskusi saatusekaaslaste (st suurt kapitali mitteomavate ühiskonnaliikmete) omavahelise koostöö organiseerimiseks ehk spetsiifilist sotsiaalse ja intellektuaalse kapitali kombinatsiooni, kus kesksel kohal on võime tajuda kaaslasi endaga võrdväärsetena. Oluline on kõigi koostööd tegeva grupi liikmete valduses oleva kapitali kogusumma, mille raamides võib mõne liikme suurem kapital teatava piirini asendada teiste liikmete väiksemat kapitali.

See kapitali asendatavus eristabki kõiki eelkirjeldatud, saatusekaaslastega koostööd sisaldavaid tegevuskavu nendest, kus tuleb end poliitilise otsustusõiguseni välja võidelda vaid oma isikliku kapitali toel, kuigi see-eest ei tule võidelda esindusdemokraatia müüdiga.

Jaanus Raim

* Etienne Chouard’i avalik loeng “Sortition as a sustainable protection against oligarhy“. Marseille, 23. aprill 2011

Pildid: erakogu, sadhillnews.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.