Filosoofid ja teadlased on aastakümneid omavahel sõnasõda pidanud, otsides vastust küsimusele: mis õigupoolest eristab inimolendit lihtsalt keerulise ehitusega robotist, kirjutas ajakirjanik Oliver Burkeman väljaandes The Guardian. Avaldame artikli täiskujul.

Ühel 1994. aasta kevadhommikul pidas Tucsonis, Arizonas tundmatu filosoof nimega David Chalmers loengu, mille teemaks oli teadvus. Teadvuse all pidas ta silmas seda tunnetust, et me jälgime maailma oma kehade seest meelte kaudu – või, kui söandame kasutada väljendit,  mis võib korralikul neuroteadlasel aneurüsmi esile kutsuda – seda tunnetust, et meil on hing. Tookord ei osanud see noor Austraalia õpetlane veel aimata, et tema sõnadest saab alguse tõeline lahing filosoofide ja teadlaste vahel, sest tal oli õnnestunud tähelepanu juhtida ühele inimelu kõige suurematest, võibolla kõige suuremale mõistatusele. Tal oli õnnestunud näidata, kui piinlikult kaugel ollakse selle mõistatuse lahendamisest.

Tookord Arizona ülikooli ruumides peetud ja hiljem murranguliseks osutunud konverentsil osalenud õpetlased andsid endale aru, et kõnealuse teema käsitlemine on midagi dissidentlikku. Teadvus  oli paljudes ringkondades endiselt tabuteema, sellest rääkimist peeti kohatuks ja mittetõsiseltvõetavaks new age-uduks ning paljud kohaletulnud teadlastest riskeerisid konverentsil osaledes oma maine kahjustamisega. Pealegi osutusid kaks esimest, Chalmersi esinemisele eelnenud ettekannet pigem igavapoolseteks. Stuart Hameroff, Arizona ülikooli poolne konverentsi korraldaja meenutab, et need kaks ettekannet olid tema meelest raskepärased ja igavad ja et tal tegelikult ei õnnestunud üldse aimu saada, millest seal räägiti: “Sündmuse korraldajana muutusin järjest murelikumaks, kuna ringi vaadates märkasin, et osa rahvast on uinumas ja teine osa närviliseks muutumas. Aga siis järgnes kolmas ettekanne, mis eelnes kohvipausile – hakkas esinema Dave.“ Oma pikkade salkus juuste, teksapükste ja -tagiga nägi 27-aastane Chalmers välja, justnagu oleks ta konverentsi asemel plaaninud osa võtta Metallica kontserdist. Hameroff meenutab: “Dave astus publiku ette, juuksed ripnemas tagumikuni, kargleval sammul nagu Mick Jagger. Kuid siis hakkas ta rääkima. Ja uni oli kõigil nagu peoga pühitud.“

Kõigepealt osutas Chalmers mitmesugustele ajuga seotud ja teadlastele pinget pakkuvatele probleemidele. Mis mehhanism on õppimise, mälestuste salvestamise või aistingute taga? Mis paneb sind oma kätt kokkupuutel kõrvetava veega järsult eemale tõmbama? Kuidas suudad lärmakal peol viibides tähele panna, kui ruumi teises otsas keegi lausub sinu nime? Chalmers seletas, et kui me püüame vaadata tervikpilti, siis kõik sedasorti küsimused kujutavad endast “lihtsaid probleeme“, sest piisava rahalise ning ajalise ressursi olemasolu korral suudavad selle ala eksperdid need asjad kindlasti lahendada. Chalmersi jutu järgi on olemas ainult üks tõeliselt suur teadvuse-probleem. See osutus nõnda mõistatuslikuks küsimuseks, et ettekandele järgnenud kuudel hakkas levima selle aupaklik suurtäheline vorm: Teadvuse Suur Probleem [the Hard Problem of Consciousness, mujaltõlgitud ka kui “teadvuse raske probleem“]: mis pagana pärast peaks kaasnema kõigi nende komplitseeritud ajuprotsessidega subjektiivne sisemaailma tunnetus? Miks me ei ole lihtsalt laitmatud infosalvestusvõimega robotid, kes suudavad reageerida mürale, lõhnadele ja kuumadele kastrulitele, kuid kellel puudub sise-elu, mille aset täidaks üksnes pimedus? Ja kuidas aju sellega toime tuleb? Kuidas suudaks see kolju sees paiknev niiske, beežikas-roosa, 1,4 kilo kaaluv rasvkoetomp esile kutsuda midagi nõnda müstilist nagu seda on enese kogemine sellesama beežikas-roosa tombuna ning selle külge kinnituva kehana?

Chalmersi kuulajaskonna oli tardumusest välja raputanud see viis, kuidas ta küsimuse sõnastas. Hameroff jutustas, kuidas ta kohvipausi ajal kõrvu kikitades publiku seas ringi luusis nagu näitekirjanik esietendusel. “Kõik ahhetasid: Suur Probleem! Jah, Suur Probleem! Just sellega peamegi tegelema!“ Filosoofid olid aastasadu pead murdnud nn keha ja vaimu probleemi üle. Ent Chalmersi poolt säärasel isikupärasel moel taaselustatuna see probleem “avardus väljapoole filosoofiat ja sütitas kõiki. See määratles uuesti meie ülesande. See pani meid küsima, et mis pagana asi see on, millega me siin üldse tegeleme.“

Paarkümmend aastat hiljem on meie teadmiste hulk aju kohta paisunud jahmatavalt suureks. Ei ole võimalik nädala aja jooksul uudistepealkirju jälgides mitte märgata vähemalt ühte lugu selle kohta, kuidas teadlased avastasid jälle kas mängurluse, laiskuse, armumise või kasvõi süümepiinadega seotud ajupiirkonna – ja see on üksnes suurte uudiste sekka ulatuv uuringute jäämäe tipp. Ka tehisintellekti valdkond – mis püüab inimaju võimekust taasluua, küündimata siiski aju enesetunnetuseni – on vahepeal läbi teinud üllatavalt kiire arengu. Kuid tüütu külalise kombel, kes lubas teie juures peatuda vaid ühe nädala, aga siiski ei lahku, pole kuhugi kadunud ka Suur Probleem. Kui ma täna hommikul oma varba vastu lauajalga ära lõin, siis – nagu iga algaja ajuteadlane teile kinnitada võib  – “C-kiududeks“ nimetatud närvikiud paiskasid sõnumi selle kohta mu seljaajusse, mille tulemusel edastati neurotransmitterid talamuse-nimelisse ajuossa, mis aktiveeris (muu hulgas) mu limbilise süsteemi. Väga tore. Ent miks seda kõike saatis piinarikas valusähvatus? Ja mis üldse on valu?

Sedasorti küsimused, mis kuuluvad osalt teaduse ja osalt filosoofia valdkonda, on mõned eksperdid suisa raevu ajanud. Mõned aga on jõudnud järeldusele, et teadvuslikud aistingud – nagu näiteks valu – tegelikult ei eksisteerigi, hoolimata sellest, mis mulle tundus köögis valusööstu ajel ringi kareldes. On ka neid, kes vastupidi on veendunud, et ka taimed ja puud on teadvel. Suur Probleem on ajendanud tõsistes ajakirjades diskussioone teemal, et mis võiks toimuda zombi peas, või küsimusi nagu – tsiteerides filosoof Thomas Nageli 1974. aasta kuulsa artikli pealkirja – “Mis tunne on olla nahkhiir?“ Leidub arvamusi, et probleemi lahendamine ei ole võimalik mitte ainult kõigi meie seniste teadmiste põhjal, vaid et üksnes teaduse abil ei olegi võimalik lahendust põhimõtteliselt mitte kunagi leida. Seevastu on aga mõningad neuroteadlased viimaste aastate jooksul jõudnud veendumusele, et probleemi võib juba peaaegu lahendatuks lugeda – aga üksnes juhul, kui oleme nõus aktsepteerima lahendusega kaasnevat rahutukstegevat järeldust, et ka arvutid või internet on peagi teadvusele tulemas.

Järgmisel nädalal saab see mõistatus avalikkuse suurema tähelepanu osaliseks, sest toimub Tom Stoppardi uue näidendi “Suur Probleem“ esietendus National Theatre’is. Alates 2006. aastast pole Stoppard enne käesolevat näidendit midagi kirjutanud spetsiaalselt selle maineka teatri lava jaoks, ühtlasi on aga tegu ka viimase näidendiga, mida lavastab teatri juht Nicholas Hytner isiklikult, enne märtsis oma ametikohalt lahkumist. Stoppard, kes praegu on 77-aastane, on näidendi sisu hoidnud salajas, teada on ainult, et selles käsitletakse küsimust: “mis on teadvus ja miks see on olemas“ ja et peaosatäitjaks on noort teadlast mängiv Olivia Vinall. Daily Mail-ile antud intervjuus klaaris Stoppard ära ka näidendi pealkirja puudutavad väärtõlgendusvõimalused: “Näidend ei räägi erektsioonihäiretest.“

Stoppardi loomingus on juba pikka aega olnud esikohal monumentaalsed ja eksistentsiaalsed teemad, nii et teema sobib hästi sinna ritta – kui juttu tuleb Suurest Probleemist, siis võime avastada ka kõige kangekaelsemad pragmaatikud peagi elu mõtte üle juurdlemas. Christof Koch on Alleni Aju-uuringute instituudi juhtivteadur ja võtmeisik Obama valitsuse mitme miljardi dollarilises inimaju kaardistamise projektis, nii et tõsiseltvõetavamat neuroteadlast naljalt ei leia. Ometi rääkis ta mulle detsembris: “Ma arvan, et mis mind kunagi pani teadvuse teemat uurima, oli see, et ma sisimas soovisin endale tõestada, et see ei ole teaduse abil seletatav. Ma sain roomakatoliikliku kasvatuse ja ma tahtsin leida midagi, mille kohta saaksin öelda: OK, siin on tõesti Jumala käsi mängus. Jumal on loonud hinge ja pannud selle inimese sisse.“ Koch kinnitas mulle siiski, et on juba ammu lahti öelnud säärastest kahtlastest ettekujutustest. Varsti pärast seda aga teatas täie tõsidusega:  tema viimase aja teadustöö on pannud teda arvama, et polevat sugugi välistatud, et tema iPhone’il on tunded.

* * *

Chalmersi Tucsoni-ettekandele eelnevatel aegadel oli teadus kaua püüdnud teadvuseprobleemi iga hinna eest eirata. Teaduse ja teadvuse vahelise külma sõja juured ulatuvad 17. sajandisse, mil René Descartes tuvastas paljudele tulevastele õpetlastele lõputut peamurdmist valmistava dilemma. Descartes mõistis, et ühest küljest ei ole miski ilmselgem ega kaheldamatum kui fakt, et sa oled teadvusel. Teoreetiliselt võib kõik muu, mida sa maailma kohta arvad teadvat, olla väga põhjalik illusioon, mis on loodud sinu eksitamiseks, – siinkohal manavad kõik ajaga kaasas käivad autorid meie silme ette muidugi Maatriksi – kuid su teadvus ise ei saa olla illusoorne. Teisest küljest ei allu see meie jaoks kõige kindlam ja tuttavlikum fenomen ühelegi tuntud teadusreeglile. See näib olevat mittefüüsiline. Seda ei ole võimalik vaadelda teisiti kui seestpoolt, teadvusliku isiku enda poolt. Seda ei saa tegelikult isegi mitte kirjeldada. Descartes järeldas, et vaim peab koosnema mingist erilisest mittemateriaalsest ainesest, mille jaoks loodusseadused ei kehti ja et see peab olema jumalikku päritolu.

See religioosne ja mõnevõrra “kanajalgadel“ püsiv arusaam, mida nimetatakse kartesiaanlikuks dualismiks, oli valdav ka 18. sajandil, kuni esimeste katseteni moodsate aju-uurimismeetodite vallas. Ent see seisukoht oli ette määratud alla jääma üha ilmalikumate vaadetega institutsionaalsele teadusele, mille põhiprintsiibiks oli füsikalism ehk seisukoht, et kõik eksisteeriv on füüsiline. Sellele vaatamata kestis ka veel neuroteaduse arengu hoogustumise ajal 20. sajandil olukord, mil kuskilt ei paistnud esile kerkivat arvestatavat alternatiivi kartesiaanlikule dualismile. Nõnda sai sellest vähehaaval tabuteema. Ei leidunud kuigi palju neid, kes oleks kahelnud, et aju ja teadvus on omavahel tihedalt seotud: kes selles kahtleb, proovigu oma aju kööginoaga torkida ja vaadaku, mis juhtub teadvusega. Aga kuidas nad on seotud, või äkki polegi neil tegelikult mingit vahet? See oli endiselt müsteerium, mille üle juurdlemine oli kõige lihtsam jätta tugitoolifilosoofide mureks. Veel aastast 1989 leiame rahvusvahelisest psühholoogiasõnastikust (International Dictionary of Psychology) briti psühholoogi Stuart Sutherlandi sapise avalduse: “on võimatu täpselt kirjeldada, mis teadvus on, milleks ta vajalik on või mis on selle kujunemise põhjuseks. Midagi lugemisväärset sel teemal kirjutatud ei ole.“

Alles 1990. aastal söandas Francis Crick, üks topeltheeliksi avastajatest, oma väljapaistvale renomeele tuginedes dissidentlusse kalduda. Ta teatas oma tõredavõitu artiklis, mille kaasautoriks oli Christof Koch: neuroteadus on jõudnud sellisesse arengufaasi, et teadvusele ei saa enam selga pöörata. Artiklis on kirjas: “On tähelepanuväärne, et suurem osa kognitiivteaduse ja neuroteaduse vallas publitseeritud töid ei sisalda ühtegi vihjet teadvuse suunas.“ Artikli autorid oletasid, et see on osaliselt nii, “kuna enamus nendes valdkondades töötavatest inimestest ei suuda leida ühtegi käepärast käsitlusviisi probleemile lähenemiseks.“ Nad tutvustasid oma “teooriavisandit“, hüpotiseerides, et teatud neuronid võivad perioodiliselt aktiveerudes olla meie sisemise teadvuslikkuse põhjuseks – kuigi artiklist ei selgunud, kuidas täpselt.

Koch meenutas: “Avaldati arvamust, et ma olin hullumeelne, et lasin end asjasse segada. Üks vanem kolleeg kutsus mind endaga lõunatama ja rääkis, et jah, Francisesse suhtub ta küll ülima respektiga, kuna Francis on ikkagi Nobeli laureaat ja pooljumal ja võib seega teha, mis iganes tal pähe tuleb, samal ajal kui minul polnud veel tähtajatut ametikohta ja seetõttu hoiatas ta mind olema erakordselt ettevaatlik. Ära kaldu peavooluteadusest eemale! Need hämarad teemad – miks sa ei võiks nendega viivitada kuni pensionini, siis kui surm on ligi ja kui on mõtet muretseda hinge ja sedasorti värgi pärast?“

Umbes samal ajal hakkas David Chalmers rääkima zombidest.

***

Lapsena oli Chalmers ühest silmast lühinägelik ja tal on selge mälestus sellest päevast, mil ta asetas esimest korda oma ninale prillid selle probleemi korrigeerimiseks. “Ühtäkki olid need muutnud mu nägemise binokulaarseks [normaalseks kahe silmaga nägemiseks]. Kogu maailm avanes. See oli korraga kolmedimensionaalne täiesti uudsel moel.“ Aastate möödudes oli ta tihti seda hetke meenutanud. Muidugi oli seda võimalik tõlgendada lihtlabase mehaanilise kirjelduse abil selle kohta, mis toimus prillide, silmamuna, silma võrkkesta ning tema aju koosmõjul. “Aga kuidas see seletab niisugust maailma avanemistunnet?“ Füsikalisti jaoks ei eksisteeri muud seletust kui too prillide-silmamuna-võrkkesta lugu. Kuid Chalmersi-masti mõtleja jaoks jäi sellest selgelt väheks. Too lugu kirjeldas küll ära silma masinavärgi toimimise, kuid ei aidanud vähimalgi määral lahti mõtestada seda ootamatut, hingematvat sügavuse- ja selgusekogemust. Chalmers üritas oma mõttelise “zombi“-teemalise eksperimendiga täpsemalt kirjeldada seda, mis jääb mehaanilise kirjelduse puhul vajaka – miks kujutab teadvuse müsteerium endast midagi palju sügavamat kõigest sellest, mida suudab seletada läbinisti materiaalne teadus.

“Vaata, mina küll ei ole zombi ja ma väga loodan, et ka sina pole zombi,“ rääkis Chalmers ühel jõulueelsel pühapäeval. “Oluline on hoopis see, et evolutsiooni tulemusel oleks võinud tekkida teadvuslike olendite asemel hoopis zombid, aga ei tekkinud!“ Me jõime espressot tema New Yorgi ülikooli õppejõukorteris. Ta oli hiljuti vastu võtnud täiskohaga ametikoha sealse filosoofiateaduskonna juures, mida üldiselt peetakse kogu ingliskeelse maailma tähtsaimaks filosoofiateaduskonnaks; korteri elutuba oli täis lahtipakkimata kaste, mis sisaldasid tema Austraaliast saabunud pagasit. Chalmers oli nüüd 48-aastane, äsja loobunud oma pikkadest juustest akadeemilise respektaabluse nimel ning kandis vähem teksariideid, kuid tema vaated olid endiselt täiega “heavy-metal“. Chalmersi zombi-stsenaariumi sisu oli järgmine: Kujuta ette, et sul on kuskil teisik. See isik on füüsiliselt igas suhtes täiesti sinu moodi ja ka käitub täpselt nagu sina. Ta vestleb, sööb, magab, näeb välja õnnelik või murelik täpselt samamoodi kui sina. Ainuke erinevus seisneb selles, et teisikul puudub teadvus. Just see – ja mitte filmidest tuntud soiguv verest läbiimbunud kõndiv laip – on filosoofide ettekujutus zombist.

Sääraseid teadvusetuid humanoide tegelikult muidugi olemas ei ole. (Või äkki oleks õigem öelda, et vähemalt enda kohta ma tean, et mina pole selline. Ma ei saa aga kunagi päris kindel olla, et sina ka pole.) Mõte on selles, et meile tundub selliste zombide olemasolu põhimõtteliselt siiski võimalik. Võib olla nii, et evolutsiooni tulemusel on tekkinud olendid, kes koosnevad täpselt samasugustest aatomitest kui inimesed ja kes suudavad teha kõike seda, mida inimesedki, ainult et nende sisemuses puudub vähimgi teadvusekübe. Chalmers seletas seda nii: “Ma räägin praegu sinuga ja jälgin sinu käitumist. Ma võiksin sinu aju skaneerida ja saada teada kõigest, mis sinu ajus aset leiab. Kuid kogu see tõestusmaterjal ei oleks mitte milleski vasturääkiv sellele võimalusele, et sul teadvus täiesti puudub.“ Kui sulle jalutaks vastu mina ja minu teisik ja sa ei teaks, kumb on kumb, siis sa ei teeks meil vahet isegi maailma kõige võimsama ajuskaneeringuaparaadi abil. Ja juba iseenesest see fakt, et me suudame sellist olukorda ette kujutada, on piisav näitamaks, et teadvus ei saa koosneda pelgalt harilikest füüsilistest aatomitest. Niisiis peab teadvus olema midagi muud – looduse lisaelement.

Kui sooviksime tunduvalt ilustada esialgset reaktsiooni Chalmersi hüpoteesile, mille ta enim tähelepanu pälvinud kujul esitas oma 1996. aasta raamatus “Teadvuslik vaim“, siis võiksime öelda, et tema idee ei saanud üldise tunnustuse osaliseks. Filosoof Massimo Pigliucci põlglik kriitika võtab hästi kokku kõik need tuhanded sõnad, millega zombi-ideed rünnati: “Tagandagem zombid tagasi B-kategooria filmidesse ja proovigem filosoofiasse suhtuda natuke tõsisemalt, või mis?“ Jah, võib tõele vastata, et suurem osa meist kujutab teadvust üldjuhul ette kui midagi, mis on meil olemas “pealekauba“ lisaks füüsilisele reaalsusele – justkui vaim oleks “sinu keha sohver“, kui kasutada spirituaalsete raamatute autori Alan Wattsi väljendit. Aga tunnistada seda kui teaduslikku normi tähendaks loodusseaduste ümberkirjutamist. Kõik meie teadmised universumi kohta räägivad meile sellest, et reaalsus koosneb üksnes füüsilistest asjadest: aatomitest ja nende vilkalt põrkuvatest ja kombineeruvatest koostisosakestest. Kõige rohkem on kriitikutel pinnuks silmas olnud küsimus, et kui see mittemateriaalne mentaalne element tõesti eksisteerib, siis kuidas suudab see materiaalseid asju liigutada – näiteks siis, kui valutunne sunnib mind oma sõrmi kastruli äärest kiiresti eemale tõmbama?

Sellest hoolimata on teadusmaailmast aeg-ajalt pudenenud intrigeerivaid viiteid sellele,  et hüpoteetiline viirastuslik lisaelement on siiski midagi reaalset. Millalgi 1970ndatel sattus neuroloog Lawrence Weiskrantzi patsiendiks tollases Londoni riiklikus närvihaiguste hospidalis keegi, keda nimetati “DB“-ks ja kes oli ajukahjustuse tõttu osaliselt pime, nõnda et osa tema vasakpoolsest nägemisväljast oli tema jaoks nähtamatu. Weiskrantz korraldas katse, mille käigus näitas talle rööpjooni, mis jäid DB jaoks nähtamatusse alasse, küsides DB-lt, kas jooned paiknevad vertikaalselt või horisontaalselt. DB muidugi protesteeris, et ta ei näe üldse mingeid jooni. Kuid Weiskrantz nõudis, et ta prooviks siiski pakkuda, kumba pidi jooned on – ja DB pakkumine oli õige 90% juhtudest. Tõenäoliselt nägi tema aju siiski neid jooni, kuid teadvusesse see ei jõudnud. Ühe tõlgenduse kohaselt oli DB pooleldi zombi, kelle aju oli nagu aju ikka, kuid sellel puudus osaliselt maagiline teadvuskomponent.

Chalmers teab, kui pööraselt uskumatuna võivad tema ideed teistele tunduda ja ei lase end sellest pidurdada. Filosoofiakonverentsidel meeldib talle lavale ronida ja laulda “Zombi bluusi“, nutulaulu, kus zombi hädaldab teadvuse puudumise üle. (“Ma käitun nagu sina / teen kõike nagu sina / aga ma ei tea / mida tähendab olla nagu sina.“) Chalmersi kommentaar: “Laulu iva on, et mõtle, kui nõme oleks olla zombi. Teadvus on see, mis teeb elu elamisväärseks, ja minul pole isegi seda – mul on vaid zombi-bluus.“ Laulu esitamine tuleb Chalmersil praegu paremini välja kui üle kümne aasta tagasi, mil ta veel püüdis viisi pidada. “Ma olen aru saanud, et see kõlab paremini lihtsalt röökides,“ arvab Chalmers.

Teadvuse-poleemika on esile kutsunud rohkem raevu ja mudaloopimist kui ükski teine moodsa filosoofia valdkond. See probleem kipub inimesi segadusse ajama, kusjuures vastanduvad osapooled ei ole mitte lihtsalt lahkarvamusel, vaid kalduvad oma vastaste vaateid pidama vaieldamatult naeruväärseteks. Tuntud äärmuslik näide selle kohta puudutab Kanadas sündinud filosoofi Ted Honderichi, kelle raamatut “Teadvusest“ kirjeldas tema kolleeg filosoof Colin McGinn oma 2007. aasta artiklis järgnevate sõnadega: “banaalne ja mõttelage“, “piinlik“, “absurdne“, “keskpärasus vaheldub naeruväärsuse ning lausjubedusega“. Joonealuses märkuses lisab McGinn: “Arvustus ei ole siin ära toodud minu poolt algselt kirjutatud kujul. Toimetajad palusid mul kasutada leebemat keelepruuki ja seda ma ka tegin.“ (Kallaletung võis osaliselt olla ajendatud ühest lõigust Honderichi autobiograafias, kus ta mainib oma “väikest kolleegi Colin McGinni“; Honderichi enda sõnade kohaselt olevat McGinn närvi läinud selle peale, et Honderich oli McGinni tüdruksõbra kohta kasutanud väljendit “mitte nii ilmetu kui tema endine tüdruk“.)

Õigluse huvides tuleb märkida, et McGinni karjäär toetubki suures osas sellisele materdavale stiilile. Kuid veidi viisakamalt väljendatud mäslevad tundmused on selles valdkonnas siiski üsna igapäevane nähtus.  Sugugi mitte kõik ei ole nõus sellega, et Suur Probleem kui selline üldse eksisteerib, suhtudes Chalmersi sõnadest vallandunud debatti kui mõttetusse peaga vastu müüri jooksmisse. Kõrge kaliibriga ateist ja Bostoni lähedal paikneva Tuftsi ülikooli professor Daniel Dennett on veendunud, et teadvus, nii nagu seda ollakse harjunud ette kujutama, on tegelikult illusioon:  ei ole olemas midagi muud peale käsnja ajuolluse ja see käsnjas ollus ei kutsu esile mingit teadvuse moodi asja. Kaine mõistus võib meile öelda, et eksisteerib sisekogemuse subjektiivne maailm – kuid kaine mõistus ütles meile ka seda, et Päike tiirleb ümber Maa ja et Maa on lame. Dennetti teooria järgi on teadvus nagu mustkunstitrikk: aju tavapärase funktsionaalsusega lihtsalt kaasneb mulje, nagu toimuks midagi mittefüüsilist. Püüd leida reaalset, omaette eksistentsiga teadvuse-nimelist asja on Dennetti meelest sama totter kui oleks väita, et raamatukangelased nagu Sherlock Holmes või Harry Potter koosnevad erilisest ainest, mida tuleks nimetada “fiktoplasmaks“ – selline idee oleks tobe ja tarbetu, kuna need tegelased päriselt nagunii ei eksisteeri. Selles faasis kipuvad vaidlused tavaliselt mattuma skeptiliste naerupahvakute ja pearaputuste laviini alla, sest kumbki vastasleer ei suuda uskuda, et teine pool väidetavat tõsiselt võtab. Dennetti vastaste jaoks on selge, et ta lihtsalt üritab eitada kõigi jaoks iseenesestmõistetava – nägemisega, lõhnatajuga, emotsioonidega jne seotud sisekogemuse olemasolu. (Chalmers on naljatledes välja käinud ka hüpoteesi, et Dennett ise on ilmselt zombi.) See sarnaneb sellega, kui keegi väidaks: vähki ei ole olemas, kuid ma olen leiutanud efektiivse vähiravi. Mitmed Dennetti kuulsaima raamatu “Teadvuse seletus“ (Consciousness Explained) kritiseerijad on teinud nalja, et raamatu pealkiri võiks pigem olla “Teadvusekaotus“ (Consciousness Explained Away). Dennett vastab süüdistustele temale iseloomulikul pilvitul moel: asjade olematuks seletamine ongi teadlaste ülesanne. Kui füüsikud kunagi avastasid, et ainuke asi, mis eristab kulda hõbedast, on nende aatomisiseste osakeste arv, siis võis juhtuda, et inimesed tundsid end petetuna, kuna nende jaoks oluline kulla “kullalisus“ ja hõbeda “hõbesus“ oli olematuks seletatud. Tänapäeval aga nõustuvad kõik sellega, et kulla teevad kullaks ja hõbeda hõbedaks tegelikult ainult aatomisisesed erisused. Seega peaksime Dennetti meelest möönma, ükskõik kui raske see meile ka ei tundu, et teadvus pole muud kui lihtlabane aju oma tavapärases elutegevuses.

“Teaduse ajalugu on tulvil juhtudest, mil üht või teist nähtust peeti läbini unikaalseks, kui arvati, et selle mehaanikat ei ole võimalik kirjeldada, et me kunagi ei mõista seda, et universumis pole mitte midagi muud sellelaadset.“ Need sõnad kuuluvad Patricia Churchlandile California ülikoolist, kes nimetab ennast “neurofilosoofiks“ ja kes on üks Chalmersi kõige tulisematest kriitikutest. Churchlandi seisukoht Suure Probleemi kohta, mis kajastub ka nendes sapistes sõnarõhkudes, on see, et tegu on nonsensiga, mis on filosoofidele palju aastaid kasumit tootnud ja mida nad seetõttu üha uuesti taaselustada katsuvad, kartes probleemi lõplikku likvideerimist teaduse poolt. Vaadake pretsedente: 17. sajandil olid õpetlased veendunud, et valgus ei saa olla füüsilise maailma osa – et see pidi olema midagi üleloomulikku, väljaspool loodusseaduseid asetsevat. Või kasvõi elu ise – kunagised teadlased olid veendunud, et pidi olemas olema mingi maagiline hingus – élan vital, – mis eristab elusolendeid masinatest. Aga loomulikult ei saanud seda olla. Valgus on elektromagnetiline kiirgus ja elu on lihtsalt silt, mille abil me märgistame teatud objekte, millel on võime kasvada ja paljuneda. Varem või hiljem tõestab neuroteadus meile, et teadvus pole midagi muud kui rida ajuseisundeid. Churchland rääkis: “Teaduse ajalugu võimaldab sul asjad perspektiivi seada, näidates, kui lihtne on ennast veenda sedasorti mõtlemise adekvaatsuses – et kui minu suur ja imeline aju ei suuda lahendust välja haududa, siis on kahtlemata tegu väga-väga suure probleemiga.“

Iga natukese aja tagant pakutakse probleemile välja mõni uus lahendus. Kirjanduses vohavad viited “globaalse tööruumi teooriale“, “egotunnelitele“, “mikrotuubulitele“ ja kvantteooria võimalikele edasiarendustele. Kuid kõigi nende teooriate tõestamatus on pannud mõningaid mõtlejaid, nende seas ka Colin McGinni välja käima paeluva, kuid lõplikku käegalöömist tähendava väljavaate: võibolla oleme loodud sellistena, et meil ei saagi põhimõtteliselt kunagi olla võimalik Suurt Probleemi lahendada? Lõppude lõpuks on meie ajud arenenud praktiliste ellujäämise ja paljunemisega seotud probleemidega tegeledes. Puudub põhjus eeldada, et inimaju suudab lahti harutada ükskõik kui keerulise filosoofilise sasipuntra, mille tema kaela veeretame. Seda seisukohta on hakatud nimetama “müsteriaanluseks“ – 1960ndatel tegutsenud Michigani rokkbändi ? and the Mysterians järgi, kes ise omakorda sai bändinimeidee ühest Jaapani ulmefilmist. Seisukoha tuumaks on aga tegelikult hoopis oletus, mille kohaselt raskused teadvuse seletamisel ei kujuta endast üldse midagi müstilist: see lihtsalt käib üle inimvõimete. Kui meile valmistab suuri raskusi teadvuse füüsikaline mõtestamine, siis võibolla on põhjuseks see, et me oleme, nagu ütleb Ameerika filosoof Josh Weisberg, selles suhtes sarnased “oravatele, kes üritavad mõista kvantmehaanikat“. Teisisõnu: seda lihtsalt ei saa juhtuma.

***

Või siiski. Nimelt on viimastel aastatel paljud teadlased ja filosoofid, nende seas ka Chalmers ning Koch, uuesti tõsiselt kaaluma hakanud seisukohta, mida on peetud veidraks ja mis seetõttu on rohkem kui sajandi jooksul põlu all olnud, kui välja arvata idamaiste vaimutraditsioonide ja new age’i kurioossemate suundade järgijad. Jutt käib “panpsühhismist“, peadpööritavast arusaamast, et kogu universum võib olla teadvusel, või et kõigel on vähemalt teadvuse potentsiaal, või et teadvus avaldub kõige puhul teatud konfiguratsioonidesse asetatuna. Koch möönab, et see võib tunduda tobedana. Ta on kirjutanud, et kui panpsühhism kõne alla tuleb, siis “jäädakse mind tihti taipamatult nüri ilmega vahtima“. Ent Suure Probleemiga maadeldes tuleb hullumeelsetesse teooriatesse suhtuda kui töökeskkonna loomulikku ohutegurisse. Pealegi võib panpsühhism aidata lahendust leida mõistatusele, mis on algusest peale teadvuseuuringutega kaasas käinud: kui inimestel on teadvus, samuti ahvidel ja tõenäoliselt koertel ja sigadel, ja võibolla ka lindudel – heakene küll, aga kuhu söandame tõmmata piiri?

Koch kasvas üles Saksamaal sündinud katoliiklaste peres ja neil oli Purzeli-nimeline taksikoer. Kuna ta oli koer, siis kiriku õpetuse järgi tal hinge olla ei saanud. Kuid mure pani teda niutsuma ja valu kiunuma. Kogu tema käitumine jättis mulje “rikkast sise-elust”. Nüüdisajal räägitakse harva hinge-teemast, kuid üldiselt siiski oletatakse, et paljud loomariigi esindajad on inimesele sarnaselt teadvusel ja et ka koer tunneb vigastuse korral valu. Peamurdmist tekitab aga äratundmine, et puudub loogiline alus teadvuse eeldamisega pidama jääda koerte või varblaste või hiirte või putukate juurde, ja tegelikult ka mitte puude või kivide juurde. Kuna me ei tea, mis viisil imetajate aju teadvust esile kutsub, siis me ei saa kindlalt öelda, et seda teevad ainult imetajate ajud. Enamgi veel, me ei saa kindlad olla selles, et teadvus on üldse kuidagi ajuga seotud. Kuni selleni välja, et New York Review of Books veergudelt võib leida nii Kochi kui Chalmersi sulest pärinevaid väiteid selle kohta, et näiteks tavaline termostaat või siis suitsuanduris sisalduv fotodiood võib põhimõtteliselt olla teadvusel.

Põhjendus on järgnev. Füüsikutele ei valmista raskusi tunnistada, et teatud reaalsuse fundamentaalsed aspektid – nagu ruum, mass või elektrilaeng – lihtsalt eksisteerivad. Neid ei saa seletada kui millegi muu tulemust. Teatud punktist edasi ei saa enam seletustega minna. Panpsühhistid oletavad, et ka teadvus võib olla midagi sellist. Ja kui see on nii, siis puudub arvestatav põhjus eeldamaks, et teadvus esineb üksnes teatud tüüpi mateeriaga seotuna.

Koch on seda ideed koos neuroteadlase ja psühhiaatri Giulio Tononiga edasi arendanud traditsioonilisest panpsühhismist piiritletumaks ja täpsemaks. Nende meelest võib ükskõik mis olla teadvusel, kuid ainult juhul, kui selles sisalduv informatsioon on piisavalt organiseerunud ja vastastikuses ühenduses. Inimaju vastab muidugi sellele tingimusele, nagu ka kasside ja koerte aju, olgugi et nende teadvus on meie omaga võrreldes ilmselt teistsugune. Kuid põhimõtteliselt võiks sellele tingimusele vastavaks lugeda ka näiteks internetti või nutitelefoni või termostaati. (Eetilised järelmid on murettekitavad: kas peaksime suhtuma teadvusel masinatesse samasuguse hoolitsusega kui loomadesse? Koch igatahes püüdvat kõndides vältida putukate otsa astumist.)

Tononi ja Kochi “informatsiooni integratsiooni teooria“ on erinevalt paljudest teistest Suure Probleemi teemalistest mõttelendudest isegi katseliselt kontrollitud. Tononi poolt juhitud teadlaste rühm konstrueeris seadme, mis võimaldab aju elektripingega stimuleerida mõõtmaks, kui kõrge on närviühenduste seotuse ja organiseerituse või “integreerituse“ tase. Nagu võiski arvata, siis sügavasse unefaasi jõudes või üldtuimestussüsti mõju all teadvust kaotades näitab seade ühtlasi ka ajuintegratsioonitaseme langust. Oma liikumatuses teadvusele jäävate “locked-in“ ehk sisselukustussündroomi all kannatavate patsientide ajuintegratsioonitase jääb kõrgeks, kuid teadvusetute koomapatsientide tase mitte. Koch on arvamusel, et kui piisaval määral sedasorti tõendusmaterjali koguda, siis peaks põhimõtteliselt olema võimalik ükskõik mis seadeldise kohta öelda, kas see on teadvusel või mitte, seadmes sisalduva info komplekssust mõõtes.

Aga isegi kui me suudaksime nõustuda imekspandava väitega, et nutitelefon võib olla teadvusel, siis kuidas võiksime kindlad olla, et see tõesti nii on? Kas pole nii, et ainult nutitelefon ise võib seda teada? Selle küsimuse peale kehitab Koch õlgu: “Sellega on samamoodi kui mustade aukudega. Mina isiklikult pole viibinud mustas augus. Mul ei ole endal musta augu kogemust. Kuid see teooria [mis prognoosib mustade aukude esinemist] näib alati tõele vastavat, nii et ma kaldun sellega nõustuma.“

Paljudel põhjustel oleksin ma rahul, kui just selline teooria viimaks Suure Probleemi alistaks. Ühest küljest võiksime siis loobuda usust viirastuslikesse aju sees elutsevatesse meelesubstantsidesse ja pääseksime ühtlasi loodusseaduste pea peale pööramisest. Teisest küljest ei tarvitseks meil ka tunnistada veidrat ning hingetut hüpoteesi, mille kohaselt teadvust ei olegi, kuna on ju selge, et olemas see siiski on. Panpsühhismi järgi on see lausa kõikjal. Universum pakatab sellest.

Möödunud aasta juunis kohtusid mitmed kõige väljapaistvamad teadvuseteemalistes vaidlustes osalejad – nende hulgas ka Chalmers, Churchland ja Dennett – kõrgemastilise jahtlaeva pardal, et võtta ette retk keset Gröönimaa jääpankasid. Merekonverentsi finantseeris venelasest IT-ettevõtja Dmitri Volkov, kes on ühtlasi Moskva teadvuseuuringute keskuse rajaja. Umbes 30 akadeemikut ja kraadiõppurit veetsid koos meeskonnaga ühe nädala tumedatel vetel liueldes, möödudes eemal terenduvatest lumemütsidega mägedest ja liustikest, hingates sisse karget, keskendumist soodustavat õhku, üritades järjekordselt teadvuseprobleemiga rinda pista. Hommikuti korraldati matkasid ümbruskonna saartel või uudistati sealsete iidsete kivihurtsikute varemeid. Õhtupoolikutel toimusid laeval konverentsi-istungid. Chalmersi jaoks see miljöö üksnes süvendas müsteeriumi akuutsust – kuidas on võimalik tunda oma põskedel arktilist tuult, lasta end kaasa haarata maalilisest hallide, valgete ja roheliste varjundite vaheldumisest ja siiski väita, et teadvuslik kogemus on ebareaalne, või et see on lihtsalt tavalise mateeria tavapärase talitluse kaasnähtuseks?

Küsimus oli retooriline. Dennettit ja Churchlandi ümber veenda ei olnud võimalik. Õigupoolest ei ole Chalmersil erilist usku konsensuse saavutamisse järgneva sajandi jooksul. “Võib juhtuda, et mõne jahmatava arenguhüppe tulemusel tunduvad meie teadvuse-vaidlused tulevikuinimestele nagu meile Darwini-eelsete teadlaste bioloogia-alased vaidlused,“ arvas Chalmers. “Aga ma ei üllatuks sugugi, kui saja aasta pärast on neuroteadus tohutult kaugele arenenud, aju on täielikult kaardistatud – kuid mõned inimesed siiski küsivad: “Olgu, aga kuidas see kõik on teadvusega seotud?“ Samal ajal kui teised räägivad: “Ei-ei-ei – see ju ongi teadvus!““ Gröönimaa-kruiis päädis kollegiaalses, vastastikuse mõistmatuse õhkkonnas.

Kui suudetaks kindlalt tõestada, et inimvaim ei suuda ainsana mõista just iseennast, siis oleks selles midagi poeetilist, kuid samas ka sügavat pettumust valmistavat. Kuskil peab olema vastus. Ja selle ülesleidmine ei ole mitte vähetähtis. Võiks isegi öelda, et mitte miski ei saa olla sellest vähem tähtis – sest kõik, mis elus vähegi loeb, teeb seda üksnes oma mõju kaudu teadvusel olevatele ajudele. Ometi pole meil põhjust uskuda selle vastuse poole seilates, et meie ajud suudavad tõesti meid kohale kanda üle selle ookeani. Ega ka mitte seda, kas me kunagi, olles maabunud mõnda kaugesse randa, kus neuroteadus on filosoofiale käe ulatanud, komistades seal Suure Probleemi lahenduse otsa, üldse ära tunneme, et oleme selle üles leidnud.

Allikas: The Guardian

Vaata ka: Sirp “Teadvus, üliintelligentsed masinad ja filosoofia väärtus” (intervjuu filosoofiaprofessor David Chalmersiga)

Pilt: Tote Mical

Tõlkis Kaarel Veskis

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6