Aastal 2004 kirjutasid kaheksa neuroteadlast raamatus „Inimese aju funktsioon“ järgmist: „Meil ei ole vähimatki aimu, kuidas aju füüsilisest aktiivsusest tekib teadvelolek ja me ei tea, kas teadvelolek saab tekkida ka mitte-bioloogilistel süsteemidel nagu näiteks arvutid.“

Sellest ajast saadik ei ole olukord palju muutunud, kuid on palju hüpoteese, mis püüavad seletada aju tööd teadveloleku tekkega.

Ameerika neuroteadlane Christof Koch defineerib teadvelolekut järgmise nelja definitsiooni põhjal:

– Teadvus on sisemine vaimne elu, mille me kaotame igal öösel, kui jääme unenägudeta unne;

– Seda saab mõõta Glasgow koomaskaala abil, millega hinnatakse patsientide reaktsiooni;

– Inimestel on teadvuse jaoks vajalik aktiivne ajukoore-taalamuse kompleks;

– Filosoofiliselt sõnastatuna on teadvus see, mis tähendab midagi tunda.

Enam kui lihtsalt füsioloogiline nähtus

Kuid selles on palju enamat. Paljud on küsinud, kas inimesel on ka hing ja vaim? Ning võib-olla ei ole teadvuse eksisteerimiseks üldse aju vaja? Samuti on teadusel raske seletada teadvuse muutunud seisundeid ning unenägude psühholoogilist seisundit. Unenägudel näib olevat inimese elus oluline tähtsus, mõjutades nii keha kui ka meelt. Ka alateadvus näib omavat väga olulist rolli inimese käitumise juhtimisel, suur osa inimese kognitiivsest tööst on alateadlik.

Carl Jung ning teised on uurinud inimkonna kollektiivset teadvust, mis omaks suurt mõju nii terve inimkonna käitumisele kui ka üksikisikule. Selle kohaselt juhib paljude oluliste otsuste tegemisel meid vaimumaailm.

Võib kindlalt väita, et inimese vaimsuse selgitamine on moodsa teaduse üks suuremaid dilemmasid. Võiks isegi küsida, kas inimeste olemasolu on võimalik rahuldaval moel selgitada ilma kindla ja mõistliku selgituseta teadvelolemisele. Ilma selleta on teaduslik maailmakäsitlus ilma kindla pinnaseta. Kui me ei suuda selgitada isegi seda, mis me oleme ja kust me tuleme, kuidas saame me selgitada teisi fenomene loodusteadustes. Teadvuse selgitamine peaks olema teaduse ja elu peamine eesmärk.

Teaduses on avaldatud palju publikatsioone, mis püüavad selgitada teadvust ning kvantmõistust. Roger Penrose ja Stuart Hameroff esitasid enda mudeli kvantmõistusest juba ligi 20 aastat tagasi. 2012 avaldas Hameroff koos Deepak Chopraga artikli kvanthingest.

Nende seisukoht on, et inimlik teadvus on vastastikku seotud elavate olendite ja universumi vahel. Sellel on kontakt kosmilise tarkusega ning see on võimeline eksisteerima sügavamatel tasanditel, mis ei sõltu bioloogiast (võib-olla väljaspool ruumi ja aega). Nende oletuse kohaselt on hingel ilmalik teaduslik seletus, mis sobib religioonide ning praeguse teadusega. Ning nende mudel loob silla teaduse ja vaimsuse vahele.

Surematu hinge idee

Hameroff ja Chopra leiavad, et on piisavalt teaduslikku tõestusmaterjali, mis toetab surematu hinge olemasolu. Surematu hinge idee on iidne ning omane kõigile maailma kultuuridele. Kui teadus suudaks seda selgitada, siis tähendaks see lõppu skeptitsismile. Kuidas teadus seda uuriks? Kas see on üldse võimalik? Mis on surmajärgne eksistents?

Nendele küsimustele on palju selgitusi, millest ükski ei pruugi olla tõele lähedal. New Age liikumises on palju neid, kes väidavad teadvat vastust. Ufoloogias on palju neid, kes räägivad kehavälisest kontaktist kosmosetulnukatega, tihti näitavad tulnukad ennast vaimsete olenditena. Mõned inimesed on näinud vaime ja poltergeisti fenomeni. Kõik need lood räägivad aktiivsest vaimumaailmast meie ümber. Maailmast, mida saab puudutada ainult palve või meditatsiooni kaudu.

Allikas: Rise Earth

Toimetas Katrin Suik