“8. aprillil arreteeriti kanepiravi aktivist Janek Hiiet. Nägin Hiietit mõned päevad enne arreteerimist Telegrami festivalil. Ta istus laua taga, kanepiõli purk ees. Teda ümbritses kikkis kõrvadega inimeste hord, kellele ta sädeleva kirglikkusega kanepiravi saladusi jagas. Temalt sain kuulda, kust õli Eestisse toodi, kuidas kanep Eesti inimesi aidanud on ja milline on olnud Hiieti roll selles. Puhtsüdamlik, kuid ohtlik värk, kui arvestada kehtivaid seadusi. Miks ta ei karda? Mis mees too selline on, kes ei karda,” kirjutab Telegrami lugeja Joonas Sulg.

Esmapilgul asjasse mittepuutumatult, samal päeval Hiieti arreteerimisega, avaldas Postimees kultuuritegelase Olev Remsu arvamusloo “Kes vastutavad šarlatanide levitatava umbluu eest?“. Ahastuses Remsu sõnastas hirmu, mis osadel eestlastel mõnda aega meelel olnud on: korstna otsa lennanud umbluu-nõid on iga hetk sisenemas elutuppa, et lämmatada selge mõistus.

Eestit valitsevad müüdid eilsest päevast

“Selget mõistust“, mille jalgealust “umbluu“ õõnestab, ei pea kaugelt otsima. See elab müüdis nimega Esimene Eesti. Esimese Eesti elu on mõõdetav. Väärtusi ei pea tunnetama, aga nad peavad olema taandatavad numbriteks, statistikaks, maksudeks, rahaks, palgaks, käibeks, tuluks, intressiks, laenuks, teoreemiks – millele iganes mõõdulint külge hakkab. Mõõdetav, see tähendab ka mahamüüdav.

Esimese Eesti müüt vajab enesetõestuseks illuminaatlikke kultusprojekte – tuumajaama, fosforiidikaevandust, Eesti Rahva Muuseumi, metsade lageraiet, Rail Balticut, Eesti-Soome tunnelit, Saaremaa silda, tanke, pilvelõhkujatesse istutatud ministeeriume, suurpankasid ja kaubanduskeskusi. Valitseb usk, et tee paradiisi rajatakse materjalist. Rahva õnn ehitatakse betoonist, rahulolu luuakse suurinvesteeringutega ning kõik mured lahendab peagi IT. See müüt on kuulutanud ennast Eesti ainuvalitsejaks ja tolereerib kõike muud tingimuslikult.

Ja siis on olemas Teise Eesti müüt, esimese tume varjupool. Seda Eestit ametlikult ei eksisteeri, sest inimeste kannatust on ebamugav otse tunnistada. Aga kuna katkised viinapudelid ja konid vedelevad igal nurgal, siis tuleb selle olemasolu möönda, tinglikult. Teist Eestit toidab show ja glamuur – Eurovisioon, superstaarid ja gladiaatorsport – elu on ilus, ära mõtle, ära tunneta, orja edasi. Nad on olelusvõitlusest räsitud marionetid, ohvrid mängus nimega moodne ühiskond.

Teise Eesti kultus on sissetulek, ühetahuline number, mille nimel loobuda kõigest, mis annab meile väärikuse – ajast, jaksust, tervisest ja loovusest. Selgest pilgust ja vabast rinnast.

Nendel kahel Eestil jääb öelda viimane sõna, mis on reaalne. Sa kas allud ühele või teisele või oled umbluu ehk “reaalsuses“ sind ei eksisteeri.

Hiieti arreteerimine kui sümboolne akt

Mõni päev pärast Hiieti arreteerimist hakkas mulle koitma, miks Hiiet ei karda. Ta ei karda, sest tal ei ole midagi karta. Hirm on kõigest ettekujutus. Mittekartmisega sümboliseerib Hiieti suhtumine uut pead tõstvat müüti Eestis. Selles müüdis inimesed julgevad. Julgevad tunnistada, mida nad vajavad, julgevad mitte alluda, kui pole vaja, julgevad tunda ennast elusana, kui ümberringi valitseb tuimus.

Uues Loos tõrjub sissetuleku kultuse vajadus tervenemise järele. Tervenemine masinlikust kohusetundest, arutust tarbimisest, sügavale juurdunud tuimusest ja fantoomhirmudest. Raha kuhjamise asendab loovuse taasavastamine. Kontrolli ja seadused lükkab kõrvale usaldus, mõõtmisest saab uudisretk mõõdetamatusse.

Algse Loo taasleidmine

Remsu kirjutab: “Inimene on jutustav loom ega saa eksisteerida ilma lugudeta.“ Tal on õigus. Kuid need lood, mida oleme viimased paarsada aastat rääkinud, on lõplikult ära väsitanud. Kuidas oleks, kui kaaluksime taasleida Lugu, mida rääkisid aborigeenid, kelle kultuur on püsinud kümneid tuhandeid aastaid jätkusuutlikuna, lõhkumata nende kodu ökosüsteemi ja surumata teineteist töölisorjadeks. Tuletan meelde, et neil ei olnud kasutada ei demokraatiat ega tehnoloogiat, isegi mitte mõõdulinti. Seal, kus Remsu näeb umbluud, näen mina ürgset soovi taasühineda Algse, toimiva Looga.

Me ei ole isegi oma põhirituaali – valimiste – ajal võimelised mainima armastust, tervenemist ega hoolimist. Miks? Sest need väärtused ei tundu reaalsed. Nad ei ole mõõdetavad. Nad ei too pappi sisse. Mis ühiskond me selline oleme? “Selge mõistus ei ole statistiline suurus,“ ütleb peategelane G. Orwelli romaanis “1984“. Ehk oleks aeg lubada endile selle tähenduse mõistmist.

Mingil moel on uus tärkav müüt, Kolmas Eesti, vanem kui Esimene ja Teine. Ta on kogu aeg olemas olnud inimeste näol, kes tunnetavad õigsust selgemini kui enamik. Nad on need naised ja mehed, kes pole iialgi usaldanud rääkivaid robotipäid õhtustes “AK” uudistes. Nad esindavad retsessiivset meemi, mis tõusis peavoolu näiteks 80-ndate lõpus koos iseseisvuspüüdlustega. Sel ajal lõid inimesed sidemeid, mis olid keelatud ja rääkisid asjadest, mis olid tabud. Just nagu on toimumas praegu.

Uus Eesti tuleb peale, kuid Vana ei taha lahkuda

Hiieti arreteerimine on sümboolse tähendusega, sest see akt näitas, et konflikt uue ja vana vahel on muutumas jõuliseks, lausa veriseks, kui arvestada inimesi, kes on jäänud kultuuride erimeelsuse rataste vahele – kanepiravist ilma jäänud vähihaiged näiteks. (Kanepi roll Esimese Eesti müüdis on etendada keelatud „narkootikumi“, mille väärtus on negatiivne ja mõõdetav „narkomaanide“ arvu järgi. Kogemus, mis “narkootikumi“ tarvitamisel saadakse, on “umbluu“.)

Kummatigi langes Hiieti arreteerimisega kokku veel üks sündmus. Vaid päev varem teatas TV3 lahkumisest vabalevist. “Viimasel neljal aastal pole Eesti telejaamad nina vee peale saanud ehk oleme kõik juba aastaid kahjumis,“ kommenteerib kanali lahkumist TV3 juht Priit Leito. Olenemata põhjusest, miks telekanaleid siiski veel üleval hoitakse, on televisiooni taandumine ettearvatav. TV3 lahkumine on luigelaul televisioonile kui meelsuse haldamiseks rajatud ideoloogilisele tööriistale.

Kogu too kevadisest energiast pakatav sündmusteahel sai hoo sisse Telegrami konverentsiga. Ruumid täis sadu noori inimesi, keda Vana Maailma väärtused karvavõrdki ei eruta. Lavalt kostsid radikaalsed sõnumid, mida publik täiel rinnal nautis. Tolle pöörise vahel käis ringi Esimese Eesti raud-fossiil Urmas Sõõrumaa, kelle otsaees seisis justkui kiri “Vaadake siia, olen pragu Vana Maailma jäämäes ja mul on ükskõik“.

Jah, Olev Remsu. Asi on niikaugel, et “posijad“ on tõepoolest kõikjal. Minnes mõnda Tallinna kesklinna alternatiiv-kohvikusse või vaadates netis ringi, näeme, et kõik kohad on posijate flaikusid täis. Ja mitte midagi ei saa teha, et nende ravitsejate, teadjate, praktikute, hoolijate, märkajate, tunnetajate, aitajate ja vaimsuse teele juhatajate juurdevoolu peatada. Miks? Sest nende aeg on tulnud.

Vana Maailma rusudest virguvana on nemad uue, intuitiivse, sissepoole vaatava ühiskonna kevadekuulutajad. Nemad on need, kelle poole pöördume lõpuks kõik, mõistes, kui katkine on ühiskond, mis ei oska kuulata südame häält.

Maailm muutub, Olev Remsu. Lepi sellega. Hakka vahelduseks taimetoitlaseks või tee spliff kanepit kevadises pargis. Las päike paistab nüüd meie aianurgas mõnda aega. Ja pealegi, mida sul karta on?

Joonas Sulg

Joonase blogi leiad siit.

Foto: theweedbusiness.com