Foto: David Mark / Pixabay 

Pärast seda, kui USA mereväelane Sean McCrary astus üles raadiosaates “Strange world” ja rääkis sellest, et tema arvates on Maa lame, võttis saatega ühendust teinegi USA mereväelane. Tänaseks erruläinud mees, kes soovis jääda anonüümseks, kirjutas: “Olen endine USA mereväelane ja elektrotehnika ohvitser ning oma 20-aastase karjääri jooksul aastatel 1988–2008 teeninud aega viiel tuumaenergial liikuval allveelaeval. Ma olen sõitnud praktiliselt igat tüüpi allveelaevadega, mis USA-l on. Mu elu oli lihtne, kuni minuni jõudis info lamedast Maast. Kuulasin intervjuud Sean McCraryga ja hakkasin mõtlema, et meie allveelaevad ei saa ju mitte kuidagi toimida kerakujulise Maa peal. Miks? Sest me ei ole kunagi võtnud arvesse Maa kumerust ega gravitatsiooni, samamoodi nagu seda ei tee ka lennukid ja piloodid.“ Artikkel põhineb saate “Strange world” 23. osal, mille leiad Youtube’ist ja Truth Frequency Radio arhiivist ning ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas.

Mu reaktsioon oli algul täpselt samasugune nagu enamusel, et mis kuradi lollus see lameda Maa teooria nüüd on, aga miski pani mind seda ikkagi uurima ja siin ma nüüd olen. Ma üritasin seda teooriat ümber lükata, aga see ei õnnestunud. Pärast seda, kui sain teada, et 9/11 oli sisetöö, ei usu ma enam mitte midagi, mida valitsus mulle räägib ja seetõttu olen avatud igasugusele uuele infole.

Pärast intervjuud USA mereväelase Sean McCraryga hakkasin mõtlema, kuidas me allveelaevadega sõidame vee all. Võib ju mõelda, et allveelaevade puhul pole mitte mingit vahet, milline on Maa kuju, sest meie sõidame ju vee all ning ainsaks määravaks teguriks on sügavus. Aga peavooluteadus ütleb, et veepind on kaardus koos Maa kujuga, see aga peaks tähendama, et meie laev peaks otse sõites kogu aeg jõudma veepinnale välja, sest kusagil on väidetav Maa kumerus.

Allveelaevad on piltlikult öeldes 115–180 meetri pikkused torud, mida peab pidevalt mõne tunni tagant timmima, sest raskus laevas on jaotatud igas suunas; inimesed liiguvad mööda laeva ringi ja me peame liigutama tasakaalupaakides vett ringi nii, et laev oleks vesiloodis. Me timmime laeva samamoodi, nagu lennukeid otse hoitakse; meil on esitiib, tagumised stabilisaatorid jne. Seega, me timmime allveelaeva, nagu lennuki piloot sätib õhumasina horisondiga tasa. Allveelaevade puhul on mull nullis. Seega, me rihime laeva nii, et kõik oleks nullis ja säilitame samal ajal sügavuse. Vahel on seda raske saavutada, teinekord lihtsam, nõndaviisi ei saa sõita tunde järjest, sest inimesed liiguvad laevas ringi, seega peame kohe liigutama ka vett teise kohta.

Vee all sõitmine on ka selles mõttes sarnane lennukiga lendamisega, et ka vees on erinevad kihid, erinevad veetemperatuurid ja sellest sõltuvalt on ujuvus erinev, laeva kaal on raskem või kergem. Nagu lennukiga lennates tabame turbulentsi, võime laevaga siseneda taskusse, kus temperatuur on erinev, aga laeva puhul on see sujuvam kui lennukiga. Oletame, et sõidad allveelaevaga 60 meetri sügavuses ja navigatsiooniseadmed näitavad, et mull on nullis, siis ei läheks väga kaua aega, kui sa sõidad sügavusest välja, sest laev liigub otse, aga kusagil peaks mängu tulema Maa kumerus. Sel pole mingit pistmist ookeani põhjaga. Peavooluteadus ütleb, et veepinnal peab tulema kumerus, seega peaks allveelaev üsna pea jõudma veepinnale, sest allveelaev liigub ju otse läbi vee. Aga nii ei juhtu, meie laev püsib edasi vee all.

Samamoodi peaks ka lennuk otse horisondil lennates tõusma üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni lendama avakosmosesse välja, juhul kui me oleksime kera peal. Lennukiga lennates saab lukustada elevaatorid, et säilitada kõrgust. Lennukiga lennates peaks kogu aeg kallutama nina alla, et olla gloobusega samal kõrgusel ja mitte lennata ära kosmosesse. Nüüd, kui ma olen lamedat Maad hakanud uurima, olen küsinud väga paljudelt pilootidelt, kuidas nad kompenseerivad gravitatsiooni või Maa kumerust, kui nad lendavad – ja nad ei oska sellele küsimusele vastata, sest keegi pole seda neilt kunagi küsinud. Ma ei ole kohanud veel ühtegi pilooti, kes oskaks nendele küsimustele vastata. Tegu on väidetavalt maailma suurima jõuga, mille tulemusena on tekkinud ka meie planeet, aga mitte ükski piloot ega allveelaeva juht, kes peab säilitama sõiduki kõrgust/sügavust, ei arvesta oma töö käigus mitte kunagi gravitatsiooniga. Kui see on niivõrd võimas jõud, siis miks kõik seda ignoreerivad?

Olen kuulnud, kuidas mõned (mitte piloodid ise) üritavad seda välja vabandada, öeldes, et lennukit ei pea Maa kumerusega allapoole rihtima, kuna gravitatsioon teeb selle töö nende eest juba ise ära. Aga see tähendaks, et piloot peaks pidevalt lennukit ülespoole rihtima, et kompenseerida gravitatsiooni jõudu. Nad peaksid rihtima kas alla või üles, aga nad ei tee kumbagi. See on täielik fantaasia, kui hakata selle peale mõtlema; see, mida nad väidavad, et gravitatsioon suudab teha galaktilises mõttes; kuidas kõik planeedid on elliptilistel orbiitidel, kuidas mõnel planeedil on kaasas kuud ja nad kõik liiguvad ümber Päikese ja seda kõike põhjustab gravitatsioon; ja gravitatsiooni tõttu ei põrka mitte ükski neist omavahel ka kokku – see on täiesti ajuvaba. Aga mida minusugune vend ikka teab, ma olen ainult allveelaeva ohvitser!