Lemmikloomaomanikud teavad hästi, et loomadel on väga nüansirikas ja laialdane “sõnavara“ meiega suhtlemiseks. Sageli me lihtsalt ei mõista seda või ei võta aega, et seda jälgida ja tundma õppida. Üks loom aga tõestas tervele maailmale, et õigetes tingimustes ning hoolimise ja armastuse keskel üles kasvades on võimalik ka loomale õpetada inimestele mõistetavat suhtluslaadi.

Šimpans Washoe omandas ligikaudu 350 viipekeele žesti ning õpetas neid ka oma kasulapsele Loulisele. Washoe sündis Lääne-Aafrikas vabaduses, kuid ta püüti kinni eesmärgil kasutada teda USA õhujõudude kosmoseprogrammis katseloomana. Selle asemel aga adopteerisid ta teadlased Allen and Beatrix Gardner. Gardnerid teadsid, et varasemad katsed šimpansidele inimkeelt õpetada olid läbi kukkunud. Nende arvates ei olnud selle põhjuseks šimpanside ebapiisav intelligentsus, vaid asjaolu, et šimpansidel puudub füüsiline võimekus inimkõneks vajalikke helisid kuuldavale tuua. Selleks, et oma hüpoteesi tõestada, otsustasid nad õpetada Washoele viipekeelt.

Washoe elas esimesed viis eluaastat koos Gardneritega nagu laps. Tal oli oma sisustatud eluruum, ta kandis sageli rõivaid ning istus “kasuvanematega“ koos õhtusöögilauas. Sarnaselt inimlastega oli tal oma päevakava, millest ei puudunud koduste tööde juures abistamine, õues mängimine ja väljasõitudel käimine. Gardnerid jälgisid hoolikalt, et kasutavad Washoega suhtlemiseks ainult viipekeelt, mitte kõnet, et teda mitte segadusse ajada.

Treenimise asemel lihtsalt suhtlemine

Nad leidsid, et tüüpilise treenimise asemel, mille puhul pakutakse ülesande sooritamisel tasu, toob suhtluskeele omandamisel palju paremaid tulemusi see, kui võimaldada šimpansil jälgida nende oma igapäevast suhtlust viipekeeles. Näiteks kui nad pesid hambaid ja kasutasid viibet “hambahari“, siis ei näidanud Washoe vähimatki märki, et ta on selle viipe omandanud. Hiljem aga kasutas ta ise spontaanselt seda viibet. Võib paralleeli tuua laste kõnelema õpetamisega – ka last me ei treeni preemiate abil kõnelema, vaid lihtsalt räägime temaga. Washoe puhul oli selge, et ta mitte lihtsalt ei matki, vaid mõistab viipekeele sisu ja tähendust. Harvardi psühholoog Roger Brown on kommenteerinud, et nähes, kuidas Washoe viipleb “vesi“ ja “lind“, nähes luike, oli justkui SOS-signaali saamine avakosmosest.

Empaatiavõime ei ole vaid inimeste privileeg

Kui Washoe oli viieaastane, kolis ta Oklahoma ülikooli, kus tema eest hakkasid hoolitsema Roger ja Deborah Fouts ning paljud teised abilised. Kõige liigutavam seik Washoe elust on üks sõnade poolest lühike, kuid tähendusrikas vestlus ühe oma hooldajaga. Washoe näitas sageli välja pahameelt, kui mõni tema hooldaja liiga pikalt ära oli. Nii juhtus ka Katiga, kes oli peale nurisünnitust töölt eemal mitmeid nädalaid. Kat vabandas Washoe ees ning otsustas talle selgitada, miks ta oli töölt puudunud, viibeldes “mu beebi suri“. Washoe vaatas talle otsa, suunas pilgu maha, mõtles veidi ja siis vastas Katile, näidates näpuga pisarajälge põsel (šimpansid ise ei nuta). Kat on hiljem kommenteerinud, et see üks liigutus ütles talle Washoe ja tema vaimsete võimete kohta palju enam kui mistahes pikem ja grammatiliselt korrektsem lause.

Washoe ise kaotas kaks beebit. Üks suri sünnijärgselt südamerikke tõttu ning teine kahe kuu vanusena infektsiooni tõttu. Teadlased otsustasid tuua Washoele adopteerimiseks mõne šimpansibeebi. Kui nad seda Washoele teada andsid, olid ta väga elevil, viibeldes korduvalt “beebi“ ning siis “minu beebi“. Nähes, et toodud 10-kuune Loulis ei ole aga see sama beebi, kes kahe kuu vanusena suri, oli Washoe äärmiselt pettunud. Juba järgmisel päeval aga lõi ta Loulisega kontakti ning oli sellest peale väga pühendunud ema. Mis veelgi huvitavam, ta õpetas ka Loulise viipekeeles suhtlema samal kombel, nagu inimesed õpetavad oma lapsi.

Hooliv keskkond on võtmetähtsusega

Washoe edu on püütud hiljem korrata. Columbia ülikoolis läbi viidud Nim Chimpsky nimelise projekti käigus püüti samuti šimpansile viipekeelt õpetada, kuid tulemused ei olnud Washoe saavutustega võrreldavad. Selle põhjuseks on toodud asjaolu, et Nim elas terve elu isoleeritud steriilses laboratooriumis, sageli puuris. Teda püüti õpetada viipekeelt kasutama olukorras, kus viibete ja nende sisu vahel ei tekkinud loogilist seost. Sellistes elutingimustes ei saanud Nim samal tasemel hoolitsust ja lähedust nagu Washoe ning paljud leiavad, et see pidurdas tema kognitiivset arengut samal moel, nagu see juhtuks inimlaste puhul.

Washoe lugu meenutab meile, et mitte kunagi ei tasu loomade intelligentsust alahinnata. Ja mis veelgi olulisem – see näitab, kui oluline on üksteisest hoolimine. Tuhanded šimpansid elavad nukrat elu laboratooriumides või ekspluateeritakse neid meelelahutuse eesmärgil. Washoe lugu näitab, et igaüks neist oleks võimeline õigete tingimuste korral õppima inimkeeles suhtlema. Töö tema ja paljude teiste inimahvidega on inspireerinud rahvusvahelise organisatsiooni The Great Ape Project loomist, mille eesmärk on tagada suurtele inimahvidele inimestega sarnane legaalne staatus, mis tagaks, et neid ei käsitleta eraomandina, vaid “isikuna“. Washoe hilisemad kasuvanemad Deborah ja Roger Fouts on sõnanud, et mitte miski – ka kõige imelisem ja suurem puur – ei saa asendada šimpansidele oma pere keskel vabas looduses elamist.

Loe lisaks: Deborah ja Roger Foutsi kogemused Washoega

Allikad: Nonhuman Rights Project, Life Buzz, Wikipedia

Foto: lifebuzz.com

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.