Ei ole just palju inimesi, kes suhtuks tänavaesinemistesse sama tõsiselt kui austraallane Dan Renwick. Ta suhtub sellesse lausa nii tõsiselt, et on võtnud Eesti tänavaesinemiste kultuuri parandamise enda südameasjaks.

Selle aasta juunis korraldasid sa Eesti esimese tänavaesinejate festivali “Tadaa!” Kuidas läks?

See läks superhästi! Ilmselgelt tekib sellistel üritustel alati jooksvaid probleeme ning “luksatusi”, kuid need on osa sellest maailmast ja kõiki asju arvesse võttes saab selle ürituse hästi õnnestunuks lugeda. Ja tegelikult ei õnnestunud festival ainult minu vaatepunktist, vaid ka artistid ning festivalikülastajad kiitsid ja olid äärmiselt rahul.

Enamiku festivalikülastajate jaoks oli selline asi ju esmakordne. Paljud ei olnud sellist asja Eestis varem näinud.

Ühest küljest oli vast omamoodi kentsakas, et kaks festivali samal ajal ja samas kohas toimusid, kuid teisalt ei kujuta ma seda nüüd muudmoodi ettegi: tänavatoit ning tänavaesinemised käivadki koos. Sünergiat oli hästi palju.

Seega, kogu ettevõtmine läks libedalt?

Kaugel sellest! (Naerab) Festival ise läks libedalt, sest sai tehtud väga palju eeltööd. Eeltöö on alati kõige olulisem, sest selleks hetkeks, kui festival ise algas ja külastajad ootusärevalt kohal olid, ei saanud enam miskit palju teha. Enamik sõltus ikka eeltööst.

Üks suuremaid probleeme oli leida endale mõttekaaslasi ning seda nii korraldusliku, kui ka rahalise poole pealt. Korraldusliku poole pealt oli raske inimestele selgeks teha, mida tänavaesinejate festival endast kujutama peaks, sest reeglina kujutab Eesti inimene tänavaesinejana üht inimest viiulikastiga tänaval nukrat viisikest mängimas. Tegelikult on tänavaesineja amet midagi palju enamat.

Siinkohal tänan südamest Tallinna Tänavatoidufestivali meeskonda, kes ideega kohe algusest peale kaasa tuli ning seda teoks teha aitas (tänavaesinejate festival toimus koos tänavatoidufestivaliga – toim).

Väga suur küsimärk oli kogu ettevõtmise eelarve. Ilmselgelt pidi iga artist oma raha “mütsi” abil ise teenima, aga kuna rahvusvaheliste esinejate jaoks oli tegemist üksjagu tundmatu turu ja publikuga, oli teatav rahaline motivatsioon möödapääsmatu. Vaatamata kõikidele minu pingutustele öeldi mulle mitmest kohast, sealhulgas Kultuurkapitalist ära. Miks ära öeldi… Ega ma täpselt teagi, kuid arvan, et nende jaoks oli tegemist tundmatu ettevõtmisega, mis tähendab suuremat riski. Ja seepärast keelduti. Aga noh, nüüd on meil vähemasti midagi ette näidata, kui uuesti sama tee jalge alla võtma peaksime.

Nii et plaanid festivali korrata?

Kindlasti!

Sa esined ka ise?

Jah, olen seda teinud nüüdseks üle kümne aasta. Lisaks tänaval esinemistele käin ka festivalidel, esinen erinevatel siseüritustel ja laevadel. Olen üles astunud enamikus kohtades Euroopas ning ka Venemaal. Eestis olen esinenud nii Tallinnas kui ka Tartus. Üks mu järgmisi esinemisi ongi planeeritud 12. detsembril Vabal Laval. Tulge ja vaadake, mida ma silmas pean.

Kas sa esined klounina?

Jah ja ei. Minu esinemise žanr on tõepoolest klounaad, kuid see pole selline klounaad, mis nimme lastele mõeldud on. Jah, lapsed on teretulnud seda vaatama, s.o midagi valgustkartvat seal pole, kuid ennekõike on minu etteaste mõeldud täiskasvanutele.

Kui ma näiteks räägin inimestele klounaadist, siis nad kujutavad kohe ette, et tegemist on punaste ninade, tortide näkkuloopimise ja muu sellisega. Kuid see pole nii! Klounaadi saab teha lastele, kuid saab teha väga edukalt ka täiskasvanutele. Minu etteaste eesmärk on lahutada just täiskasvanute meelt.

Sa teed siis täiskasvanutele klouni?

Nagu ma enne mainisin, siis kui eestlasele öelda “kloun”, kangastub talle sellega punane nina, Ronald McDonald. Aga see ei ole alati see. Klounaadi alla käib terve hulk erinevaid alažanre, mis kõik on meelelahutuslikud, kuid ei eelda sellist labast, tort näkku, lapsikut nalja. Ma olen tõsine kloun. (Naerab)

Kas sa hakkasid ühel hetkel lihtsalt esinema või on sul ka erialane haridus?

Mõnes mõttes on mul erialane haridus. Ma olen nimelt diplomeeritud tsirkuseartist. Mul on diplom sellistest koolidest nagu Zippo’s Academy of Circus Arts ning Annie Stainer School of Physical Theatre. Lisaks osalen aeg-ajalt erinevatel workshop’idel, et “vormis” püsida. Aga see on pigem eelduseks, sest tänavaks ei valmista sind mitte miski ette. Tänaval esinemine on väga omanäoline. See on täiesti omaette esinemispaik, mida on koolis keeruline õpetada.

Kuidas sa Eestisse jõudsid?

Noh, mingi hetk ma otsustasin, et tahan tugevaks meheks saada ja olin kuulnud, et Eestis on palju tugevaid mehi. Nii ma otsustasingi tulla.

Sa teed nalja?

Jah! (Naerab)

Aga päriselt?

Eesti on huvitav riik. Ühelt poolt on Eesti Ida-Euroopa, endine Venemaa osa, millest välisriikides palju ei teata. Ka Euroopas, kuigi asjad on minu meelest aastatega paranenud. Eestis kohapeal olles on aga pilt hoopis teine: Eesti on täiesti Euroopa tiitli vääriline ning annab paljuski viimasele silmad ette. Siin on oluliselt rahulikum elutempo kui teistes riikides. Natuke ajaloolist hõngu. Palju tekstuuri. Siia on tore tagasi tulla.

Ma reisin äärmiselt palju ning naljalt paigale ei jää. Eesti aga tundus selline, kuhu võiks jääda. Siiani olen rahul. Inimesed on hästi sõbralikud.

Mida sa tulevikus teha plaanid?

Kui asjad lähevad nii, nagu nad siiani on läinud, soovin “Tadaa!” ringreisile viia – tänavad on ka teistes Eesti linnades, kas pole? Ja miks mitte ka midagi ekstreemset. Näiteks Vormsil esineda. Kas see juhtub sel aastal või järgmisel, seda ma veel ei oska öelda, kuid ma näen, et see, mida ma pakun nii tänavaartistina kui ka festivalikorraldajana on midagi, mis kohalikule publikule peale läheb. Tänavaesinemised on mu hing. See pakub mulle rõõmu ja ma tahan seda rõõmu ka teistega jagada. Lisaks sellele jätkan ka tänavaesinemiste propageerimist.

Mida sa soovitaksid inimestele, kes soovivad end tänaval proovile panna?

Minge tänavale ja pange end proovile. (Naerab) Ega muudmoodi teada ei saa, kas see sobib või mitte. Oskusi saab alati lihvida. Tänaval on see imepärane omadus olla vahetu. See, kas sa vaatajatele meeldid või mitte, on kohe näha. See on suurepärane kool ja distsiplineerija, sest kui saad tänaval hakkama, saad hakkama igal pool.

Eestis on praegu äärmiselt kuum teema pagulased ja immigrandid. Kas oled ka oma nahal midagi sellist tunda saanud?

Immigratsioon on kuum teema kõikides Euroopa riikides, Eesti ei erine siin suurt millegi poolest. Mis minusse puutub, siis mina ei ole küll tundnud, et mind siia ei taheta. Eks see on ikka inimeses kinni, mitte niiväga päritolus, ma usun.

Küsitles George Zhordania

Lisainfo: Vabalava