“Inimkonna võimsad visionäärid planeerivad maailmaruumi liikumist, innovaatilised teadlased ja ettevõtjad räägivad kosmose koloniseerimisest, ulmelisemad uurijad unistavad kosmiliste õdede ja vendadega suhtlemisest – aga kes on see Inimene, kes kosmoselaevalt Maa neid ekspansiivseid samme teha üritab,” küsib Ingrid Peek oma kolumnis, mis ilmus Telegrami ajakirja sügisnumbris.

Peale uudisteportaalide läbivaatust kosutan end vahel mõne südamliku loomavideoga. Need killukesed rõõmustavad ja aitavad meeles hoida, et oleme looduse osa – ilma looduseta pole meil elu, me sisaldume looduses – ja lisaks meile on siin planeedil veel väga palju erinevaid tajuvaid olendeid, kes samuti väärivad elu. Eriline lemmikteema on liikidevaheline sõprus: koos mängivad kass ja öökull, vares ja kutsikas, elevant ja koer, ahv ja tiiger, papagoi ja hiireke, karu ja lõvi jne. Võib ju öelda, et need sõprused pole tekkinud tavalises loomulikus looduslikus keskkonnas, aga milline on siis meie keskkond siin planeedil praegu?

Mida on vaja, et liikidevaheline sõprus saaks reaalselt eksisteerida?

Kas ebatavalisi tingimusi? Kas olukord, kus meile eluks hädavajalikud ressursid hakkavad vaikselt lõpukorrale tüürima ning planeedist on saamas hiiglaslik prügimägi, kvalifitseeruks ehk ebatavaliseks tingimuseks, mis võiks sundida meid, kes me näime olevat selle tasandi mängujuhid, arenguhüppeks? Kui jah, siis võikski ju algatuseks investeerida näiteks liigisisese sõpruse ja koostöö arendamisse: kui sõjatööstusesse investeeritav raha (mullu oli näiteks TOP10 riikide sõjaline eelarve kokku 1,25 triljonit (1 250 000 000 000) dollarit) suunataks rahu, koostöö ja elukeskkonna arendamisse, võiksime ehk isegi säilida ning siis mõelda ka planeedilt väljumise peale.

Inimsugu on uhke selle üle, et oleme arenenud koopainimestest homo virtualise eelkäijaks ja ehitanud kõrgtsivilisatsiooni! Inimkonna teaduslik-tehnoloogiline võimekus kasvab ülikiirelt, aga meie vaimne (eetilis-moraalne-empaatiline) areng ei jõua selle välise progressiga kaasa. Kosmoseteadlane Mart Noorma vastas tüüpilisele hädisemisele „aga tänu sõjatööstusele on meil internet ja raketid ja mikrouun!“, et kui inimkond oleks kohe need rahaliselt grandioossed ressursid suunanud meid edasiviivatesse teadussektoritesse, lendaksime juba ammu tähtede vahel ringi.

Kui sulle tundub absurdne taguda pappi musta auku, lootuses saada sealt vastu veel suurem nui, millega oma liigivendadele pähe peksta, et siis nende laipade kuhjade abil ise kõrgemale kullast torni ronida, siis üsna pea teevad lobbystid sulle propaganda abil selgeks, et see kõik on sinu enda turvalisuse huvides. Millise mulje jätab see meist väljastpoolt vaatlejatele? Vennatapusõda. Õelus. Hirm. Häving. Rumalus. Raiskamine. Ahnus. Vägivald. Hullus. Egoism. Ebaküpsus suhtlemaks teiste liikidega. Kurjuse viirus on varjutanud Maalaste südamed.

Miks peaks üldse keegi meiega suhelda tahtma?

Kui oletame, et on olemas kõrgemalt arenenud tsivilisatsioonid, kes Maad vaatlevad ja omavahel arutavad, et mis siin toimub, siis tundub väidetavalt alates tuumaajastu algusest meil peal olnud kosmiline embargo ehk kurjuse viirusega nakatanud kosmoselaeva karantiin täiesti loogiline. Iidsed mütoloogiad ja moodsad legendid jutustavad jumalatest, kes hoiavad inimesel silma peal ja püüavad meid kõrgema arengu teele suunata, et küpseksime väärikaks suhtluspartneriks neile, kes Kardashevi/Kaku skaala kohaselt 0 või 0,5-taseme tsivilisatsioonist juba edasi arenenud.

Juhul kui duaalsuse printsiip väljub ka meie mänguväljakult ning laieneb üle kogu Universumi, siis muidugi jõuame taas hea ja kurja võitluseni ning võime mõnda aega lahutada/kurvastada oma meelt teooriatega sellest, kuidas samasuguste ahnete ambitsioonidega tulnukad on leidnud sarnaselt meelestatud maised vennad ning ajavad koos suursõjarditega oma vallutusplaane. Mäletame ka tippfüüsik Stephen Hawkingi hoiatust, et kui tulnukad helistavad, siis võibolla ei tasugi telefoni vastu võtma tõtata. Või seekordse Telegrami ajakirja kaanepersooni David Icke’i jutte sellest, kuidas õõvamaailma tulnuksaadikud õgivad end jämedaks inimkonna himuenergiast. Kuna aga selle kohta ametlikud asitõendid avalikkuse ees veel puuduvad, siis liigume tagasi meile praegu hoomatavamate ja eksistentsiaalselt oluliste filosoofiliste radade poole.

Kas said mu kirja?

1950. aastal küsis füüsik Enrico Fermi: „Kas te pole kunagi mõelnud, kus nad kõik on?“. Seda küsimust tuntakse ka Fermi paradoksina. 60ndatel võttis astronoom Frank Drake esimest korda ajaloos maaväliste intelligentsete signaalide kuulamiseks kasutusele raadioteleskoobi. 1961. aastal loodi organisatsioon SETI (Search For ExtraTerrestrial Intelligence), mis hakkas otsima tõendeid maavälisest intelligentsest elust kosmosest tulevate raadiosignaalide tuvastamise kaudu. 1965. aastal loodi CETI (Communication with ExtraTerrestrial Intelligence), mis keskendus kommunikatsioonile maaväliste intelligentsete olenditega, saates kosmosesse kodeeritud signaale. 1971. ja 1972. aastal lennutati välja Pioneer 10 ja 11 kosmosesondid, mõlemad kandsid tahvleid, millele olid graveeritud sõnumid tulnukatele. 1974. saatsid Frank Drake ja Carl Sagan raadiolainetega kosmosesse binaarkoodiga Arecibo sõnumi. Ja nii edasi.

Need olid esimesed pioneerid, kes püüdsid suhelda piltide, sümbolite, matemaatika, raadiolainete keeles. Seda loetelu võiks jätkata pikalt läbi ajaloo tänase kõrgtehnoloogiani välja, aga tulemus on (ametlikult) endine: kuskil maailmaruumis hõljub inimkonna veel vastamata küsimus „Hallo! On siin veel keegi?“

Rääkisin sinuga tuhandes keeles ja meeles

Biosemiootik Jakob von Uexküll kritiseerib SETI deterministlikku eeldust, et teistel planeetidel olevad humanoidid on lisaks muudele tajuorganitele varustatud ka spetsiaalsete auditiivseid signaale tabavate vastuvõtjatega, nagu inimeste kõrvad. Selleks, et inimkond suudaks suhelda maaväliste liikidega, on meil vaja omada mingisugustki teadmist sellest, kuidas toimub maaväliste olendite kommunikatsioon – selleks aga on meil vaja mingitki alginfot nende kohta, muidu tulistame tühjalt edasi, lootuses, et äkki näkkab.

Eksopoliitika eksperdi Michael Salla sõnul on tänaseks teada juba vähemalt 60 ja enamgi Maad külastanud tulnukarassi, mida käsitletakse vastavas kirjanduses, erinevates allikates, raportites jne. Juhul kui sellest killukenegi tõele vastab, tekib küsimus, et kuidas ja millal me oma antropotsentrilist enesekeskset vaatenurka avardama hakkame?

Meie liigisisenegi suhtlus jätab tugevalt soovida. Ja ka meie suhtlus teiste meile teadaolevate liikidega koduplaneedil on samuti üsna kehv. On pakutud, et planeedi suurim elusorganism on vesi, aga veel tänagi teame me ookeanist vähem, kui meie kosmilise kaaslase Kuu pinnast, mida on rohkem uuritud kui maailmamere sügavaid saladusi. Meenutagem Stanislav Lemi märgilist ulmeromaani „Solaris“ ja mõelgem korra, kas oleme püüdnud oma planeedi suurima olendiga (kes eksisteerib kõiges elavas, ka meis) tegelikult ja tõeliselt kontakti saada.

Liikidevahelise mõistusliku suhtlemise uurimine võib takerduda juba küsimusse, mida me üldse mõistame keelena. Kui vaadata planeet Maad, siis kõige enam tõenäoliseks võib pidada millegi meie mõistes mõistusliku olemasolu vaalaliste sugukonna esindajatel. Ka saates “Hallo, Kosmos!“ esinenud muusik ja filosoof David Rothenberg on näiteks edukalt musitseerinud koos vaaladega. Neist mereimetajatest kõige enam on uuritud delfiine. Tuntud Ameerika teadlane John Lilly kirjeldab oma raamatus “Inimene ja delfiin“ uurimisteekonda, mis algas avastusest, et delfiini aju on inimese omast suurem ja samuti keeruka ehitusega kuni isikliku ookeanaariumi sisseseadmise ning tunnistajaks olemiseni, et delfiinide omavaheline suhtlus peab sisaldama keerulisi kontseptuaalseid komponente ning kohati täheldas Lilly, et hoopis delfiin teeb temaga eksperimente. Selle küsimusega on lähenetud ka ahvidele, keda on püütud inimestega suhtlema õpetada, mis on õnnestunud vaid teatava piirini, ehkki nende oskus tööriistu kasutada on selge; tööriistu kasutavad ka mõningad linnud, eriti intelligentseks peetakse uurimistööde tulemusel vareslasi. On leitud, et inimahvidel ja delfiinidel esineb keelekasutust ja paljudel teistel loomadel emotsioone, mida nad väljendavad. Lemmikloomaga südamlikus kontaktis olijatel on välja kujunenud oma suhtlemisviis ning mingil tasandil toimubki teineteisemõistmine.

Inimeselooma loomus ja omailm

Probleemid, millega põrkume maist liikidevahelist suhtlust uurides, on aga rasked, ning johtuvad liikide kaugustest: erinevatest elukeskkondadest, erinevast psüühikast, meeltetajust ja kehalisusest, mis kõik meie liike eraldavad. Kui siia tuua juurde veel kosmiline mõõtskaala, kus enamus faktoreid on tundmatud, siis oleme omadega üsna ummikus – antropotsentrism võib meid piirata paradigmaatiliselt viisil, mida me täielikult ette kujutada ja teadvustada ei suudagi. Otsime ju ka maavälist elu läbi meile tuttava elu kriteeriumite, ehkki elu võib ilmneda meile täiesti tundmatute ja hoomamatute vormidena.

Iga pikaaegne loomaomanik või näiteks legendaarse loodusemehe Gerald Durelli raamatute lugeja teab, et igal loomal on ainukordne ja maailma suhtes adekvaatne psüühika ning et meid ühendab loomadega palju enam, kui sageli tunnistada soovime. Asi on vaid selles, et me ei mõista loomi. Või veel hullem – selles, et arvame pea täiesti mõistvat. Me ei mõista ka iseend ja oma liigikaaslasi – ilmselt on lugeja teadlik, kui kohutavalt suured kontrastid valitsevad meie tsivilisatsiooni arengus eri paikades ja sotsiaalsetes kihtides siin planeedil. Sama ettekujutus, et äkki me ikkagi mõistame neid, võib kehtida ka maavälise elu suunal.

Kosmoseteadlane Neil DeGrasse Tyson on öelnud, et tulnukate puhul huvitab teda enim see, millised on nende meeled ning mis (ja kuidas) neile naudingut pakub, püüdes seeläbi mõista nende olemuslikku toimimist, kuna meie elame ju meelelises maailmas. Samuti on ta avaldanud arvamust, et võimalik, et tulnukad on käinud planeedil Maa, aga pole leidnud märke intelligentsest elust, viidates eelpool käsitletud probleemile inimkonna hävitavast ebaküpsusest.

Biosemiootik Jakob von Uexküll toob oma uuringutes mängu põhimõiste Umwelt – omailm. Umwelt on konkreetse elusolendi subjektiivne universum, antud olendi jaoks ainus võimalik maailm. See maailm on märgiline ning sisaldab tähenduskandjaid ehk objekte, mis omavad selle olendi jaoks kindlaid tähendusi. Kas me mõistame, milline on inimeselooma omailm? Kas tajume, milline on planeet Maa kui tervikorganismi, kui Gaia süsteemi, mille osa me oleme, omailm? Kas oleme valmis korraks panema kõrvale inimest kõige keskpunktiks asetava antropotsentrismi ja vaatlema elu näiteks Robert Lanza poolt kirjeldatud biotsentristlikkust vaatevinklist? Oleme me selliseks vaatevinkli, paradigma ja teadvuse nihkeks oma praeguses konfiguratsioonis üldse võimelised, või eeldab see ümberlülitumist uutmoodi ühendusele superserveriga? Kui me ei ole küpsed tajuma end inimkonna kui tervikuna, kas oleme siis küpsed ja valmis siit õppeasutusest edasi liikuma ja teistega suhtlema?

Mis on meie sõnum?

Mängime korra mõttemängu ja oletame, et kõik need ulmelisena tunduvad jutud tulnukatest siin planeedil ongi tõsi. Oletame, et nad on korduvalt siin käinud ja toimetanud ning tulid taas möödunud sajandi keskel, tegid meie maailma salavalitsejatega diili ja ajavad oma agendat. Ühed noolivad meie energiat, teised aitavad meil arendada, kolmandad kaevavad kulda ja neljandad teevad midagi, millest me niikuinii aru ei saa. Oletame, et Steven Greeri Disclosure Project’i sajad tunnistused ongi tõesed. Oletame, et seekordse ajakirja kaanestaari veerandsajandi pikkune uurimistöö polegi fantaasia. Oletame, et Vatikangi valmistub teema avalikustamiseks. Oletame, et Corey Goode pole mitte salaluure poolt kavalalt infovälja istutatud desinformaator, vaid vilepuhuja ja väidetav sfääriolendite agent ning paika peavad ka tema hämmastad jutud sellest, kuidas Kuu taga toimunud Maaga seotud kosmoseolendite koosolekul arutati, et mis meist edasi saab – kes saab mis sektori oma võimu alla, kellele kehtestatakse embargo, kas ja millal ja kuidas rakendub täielikult inimkonda orjastav transhumanism, kas eliidi patud tulevad päevavalgele või saab seda teatud tasu eest veel veidi varjata, millal muutuvad olendid tavasilmale nähtavaks jne. Oletame, et ühel päeval ootab meid imeline ulmeline kosmosetransport, mis teleporteerib meid Kosmilise Föderatsiooni aastakoosoleku ooteruumi. Kaunis ingellik roheka hiilgusega olend torkab meile läbi kõrva ajju Douglas Adamsi galaktika-pöidlaküüdi raamatutest tuntud kõikide Unversumi keelte tõlkemehhanismi Babelfishi ning meil on jäänud loetud minutid, et astuda kosmilistest õdedest ja vendadest koosneva auditooriumi ette.

Aga mida on meil öelda? Kes on see Inimene – kosmosejaam Maa kapten, helesinise pärli looduse kroon, kõrgeltarenenud mõistuslik, südamlik, teadvuslik, intelligentne olend? Millised on need väärtused, mida me ilmaruumiga jagame? Mida on meil omalt poolt Multiversumile pakkuda? Kas armastusest, muusikast ja huumorist piisab, et peita prügimägi ja vägivaldne häving? Milline on see Inimene, suure algustähega? Inimene, kes läheb kosmosesse ja esindab meid kõiki?

Frankfurdi loomaaias oli üks suur puur, mis oli tühi, aga milles oli peegel. Selles nägi inimene iseennast. Mida ta seal siis mõelda võis…? Kõigepealt peame õppima läbi saama iseendaga.

Ingrid Peek, Raadio 2 saate “Hallo, Kosmos!” juht ja Alkeemia.ee toimetaja

Foto: Riina Varol

Artikkel ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas, mis on veel viimast nädalat müügil poodides ja kioskites üle Eesti.