Foto: Kevin Carden / Adobe Stock

Meie ühiskonnas on meeste jaoks kehtestatud üsnagi selged ja kitsad piirid, milline lähedussuhe on aktsepteeritav ja milline mitte. Erinevalt naistest on sõprade kallistamine või muul moel platooniliselt puudutamine paljude meeste jaoks pea võimatu – seda nähakse näiteks läbi homofoobia hirmuprisma või “pehmo“ olemisena. Õnneks on see suhtumine vähemalt nooremal generatsioonil hakanud muutuma, kuid statistikat vaadates on naistevastane vägivald nii Eestis kui mujal siiski õõvastavalt suur. Meestel, kes on kasvanud inimliku läheduse ja puudutuste näljas, on suurem tõenäosus hakata seda lähedust nõudma vägivalla abil või tuimestama seda nälga sõltuvusega tööst, mõnuainetest vms. See aga võib tuua kaasa negatiivseid tagajärgi nii mehele endale, tema lähedastele, kui tervele ühiskonnale. Kuidas neid tagajärgi ennetada ja mehi paremini mõista, seda on analüüsinud mitmed tunnustatud psühholoogid ja nõustajad. Toome teieni veidi lühendatud tõlke Steve Bearmani artiklist, mis ilmus portaalis Elephantjournal.com.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt jaanuaris 2016.

Kas oled kunagi olnud silmitsi olukorraga, et sulle tutvustatakse beebit, ilma sugu mainimata. Ehk oled tuttav ebamugavustundega, teadmata kas sulle vaatab vastu väike poiss või tüdruk? Me ei märka sageli, kui erinevalt me poisse ja tüdrukuid kohtleme ja kui erinevad on meie ootused nende käitumisele. Meil puuduvad oskused ja kogemused, kuidas suhelda inimestega, ilma soopõhiste eelarvamusteta. Beebieas ei ole soopõhised käitumiserinevused oluliselt märgatavad ning selles vanuses kohtleme lapsi valdavalt võrdselt. Kõik beebid võivad nutta ja kõigile pakutakse lähedust. Mida suuremaks laps saab, seda enam hakkame nende identiteeti vormima vastavalt nende soole. Ning see, kuidas tänapäeval valdavalt poisse kasvatatakse, loob tahes-tahtmata eeldused meeste emotsionaalseks nälgimiseks täiskasvanueas.

Kalduvust isolatsiooniks luuakse varajasest lapsepõlvest alates. Poistele õpetatakse olema iseseisvad ja “tugevad“ – seda aga turvalise kiindumussuhte hinnaga. Kui neil on õnne kasvada mõistvate vanematega, kes julgustavad ka pehmemaid iseloomuomadusi, siis narritakse neid koolis “tüdrukuteks“ ja “tallaalusteks“. Lähedased suhted teiste poistega tähendavad alati riski, et neid narritakse omasooiharateks ning see võib isegi vägivalda kaasa tuua. Ühiskondlik homofoobia on nii tugev, et poisid ei julge oma sõpru kallistada, samas kui tüdrukute vahel on see täiesti normaalne, lubatud ja isegi julgustatud. Poiste omavahelised suhted on valdavalt võistlevad – spordis, sõpruskondades ning hiljem näiteks üliõpilasi koondavates seltsides on vertikaalne hierarhia ning teist meest või vastasmeeskonda tuleb võita iga hinna eest.

Sõjaväeteenistust läbides, kus “poistest saavad mehed“, õpetatakse meestele omavahelist kontakti looma läbi üheskoos vägivallale valmistumise. Sisuliselt on see võrreldav sellega, kuidas suhestuvad omavahel tänavajõukude liikmed. Range vertikaalne hierarhia ning inimliku puudutuse ja läheduse halvustamine. See vägivallal baseeruv kogukond võib täita mõningal määral vajadust sõpruskonna ja kontakti järele, kui midagi paremat käepärast pole. Samas pakub see solidaarsust läbi kellestki teisest luuakse vaenlase kujundi loomise. Samuti tugevdab see hirmu, nii vastase kui samas grupis minu positsiooni ihkava kaaslase ees. Pealtnäha ollakse osa grupist aga sisemine isolatsioon aina suureneb. See on väga erinev tõeliselt võrdsest ja toetavast sõprussuhtest.

Pidev ja süstemaatiline inimliku kontakti keelamine, narrimine, homofoobia, omavahel võistlemine ja vägivallaks treenimine jätab poisid üksinda. Üksildus on üks sotsiaalsete tingimuste tagajärg, mida poisid kannavad täiskasvanuikka. See ei pruugi tingimata olla iga poisi elu, kuid kahjuks on see liiga paljude meeste reaalsus. Üksildus on esimene tingimus, mis loob baasi sõltuvuste välja arendamiseks, sealhulgas seksisõltuvuse.