29. jaanuaril 2013 otsustasime, et aitab küll lihvimisest, täna avame! Ja sellest ajast peale ei ole vist küll möödunud ühtegi päeva, mil oleks igav. Ühelt poolt on huvitav raamatutes, saadetes ja internetiavarustes tuhnida ning teiselt poolt jälgida inimeste reaktsiooni erinevatele teemadele ja tunda rõõmu, kui meist on abi olnud diskussioonide tekitamisel, tabudest lahtilaskmisel, maailmapildi avardamisel ja loomulikult ka hea tuju loomisel. Alles hiljuti ütles üks seltskonnalõvist sõber, et viimase aja parim toimiv pick-up line on: “Kas sa oled kuulnud, et Maa on lame?”

Kolme aastaga oleme suutnud endale koguda olenevalt perioodist 10 000 kuni 25 000 stabiilset lugejat päevas, rekordiga 50 000 päevas; ligi 47 000 fänni Facebookis ning saavutada üsna unikaalse positsiooni ka teatud teemade määratlemises – ilmselt on juba enamik eestlasi kursis, kuidas mingi teema on väga telegramilik või “ah, see on mingi Telegrami jutt”; “ei päriselt ka, Telegramis kirjutati!” jne.

Eelmisel aastal alustasime ka Telegrami konverentsi pidamist, mis kordub ka sel kevadel – jätke 26. märts vabaks ;). Ja muidugi pakub meile meeldivat väljakutset möödunud suvel ilmavalgust näinud kvartaalne paberajakiri, mille kolmas number kohe, kohe trükki läheb.

Meid ennast on muidugi korduvalt naerma ajanud see, et meie kohta levitatakse igasuguseid kuulujutte ja vandenõuteooriaid. Küll oleme me Delfi poolt ära ostetud, siis Venemaa mõjuagendid, küll USA spioonid, küll Uue Maailmakorra elluviijate poolt kinni makstud jne. Üks teadis isegi rääkida, et oleme Rotschildide palgalised, sest Inglismaa The Telegraph pidavat samuti neile kuuluma. No tõesti :D.

Teisalt on mind pannud nii muigama kui ka pead raputama see, et meie arvates kõige olulisemad teemad jäävad nende “põnevamate” (nagu näiteks reptiiltulnukad) varju! Samas ei ole me mitte esimesed, kes on sel teemal sõna võtnud. Sattusin hiljuti lappama Eesti vanima järjepidevalt ilmuva üldpopulaarteadusliku ajakirja Horisont aasta 1993 juuni/juuli numbrit, kus TTÜ füüsikainstituudi vanemteadur ja lugupeetud astronoom Peep Kalv ütles: “Nüüd, mil järjekordne maailmalõpp tulemas, võin üles tunnistada: olen tulnukas, serpentiid, …” Seda, kas tema öeldu oli nali või mitte, võib igaüks artiklit lugedes ise otsustada (lk 1, lk 2).

Tõsi on aga see, et täna ei julge keegi eriti nalja teha, et “ma olen reptiiltulnukas”, kindlasti mitte teadlane ja veel teadusajakirjas – muidu kargavad skeptikud kohe talle turja kinni. Selles suhtes oli 1990-ndate vastselt võõrvõimu alt vabanenud ajakirjandus palju vabam. Niikuinii tuleb tänases kontrollühiskonnas reegleid ja keeldusid aina juurde. Lubagem siis vähemalt mõtlemisel (ja (alternatiiv)ajakirjandusel) vabaks jääda!

Mariann Joonas

Telegrami peatoimetaja