“Panama paberite rekordiline infoleke kiskus eesriide maailmas süveneva varandusliku ebavõrdsuse varjatud poolelt, näidates, kuidas eliit seadusi väänates varjab oma varandust ja hoidub maksudest – ehk kuidas rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed vaesemaks,“ kirjutab jätkuloona artiklile “Island, Panama paberid ja eliidi kriis“ vabakutseline ajakirjanik Askur Alas.

Enam selgemalt, kui on öelnud USA rikkuselt teine mees, Warren Buffet, öelda ei saa:

“Viimased 20 aastat on käinud klassivõitlus ja minu klass on võitnud. Meie saavutasime oma maksude vähendamise muljetavaldavas ulatuses.“[1]

Buffet on erand: ta on jonnakalt rääkinud, kuidas rikkad maksavad suhteliselt vähem makse kui vaesed.

Kelle käes on raha, saab mõjutada ka seadusi, ja lisaks veel valida, mil määral neid ise täita. Näiteks palgates väikse juristide ja raamatupidajate armee ja kasutades maksuparadiise. Panama paberid tõid päevavalgele selle, mida inimesed aimasid, aga millel puudus tõestus – et neid petetakse. Et maailma kõige rikkamad inimesed ja firmad asutavad suurpankade ja Mosseck Fonseca suguste firmade abil maksuparadiisidesse varifirmasid, mille abil saab salastada nii tegeliku omanikku kui vara hulga ja päritolu. Kui tulu on võimalik varjata, ei pea sellelt ka makse maksma.

Off-shore firmat on võimalik kasutada täiesti legaalselt, esitades sealjuures ka maksuametile vabatahtlikult – sest maksuamet ise neid andmeid kätte ei saa – firma tulud ja makstes sellelt makse. Aga kui paljud asutaksid firma kuhugi Kariibi mere saareriiki? 99% ei asutaks, sest neil pole selleks vajadust ja puudub ka mõte selle kaudu maksudest kõrvale hiilida, sest tippjuristide ja -raamatupidajate palkamise, off-shore firma asutamise ja ülalpidamise kulu oleks säästust suurem. 1%-l maailma rahvastikust on aga sellel mõte sees. Ning leke näitab, et paljud superrikkad, poliitikute, staaride ja kuritegeliku maailma eliit, kasutavad seda.

Seetõttu võib väita, et eliit ehk maailma kõige rikkamad inimesed maksavad vähem makse kui 99% ülejäänud maailma rahvastikust. Neil on võimalus maksude “optimeerimiseks“ ja neil on võimalus ka seadusi mõjutada.

USA president Barack Obama ütles Panama paberite lekke järel peetud kõnes maksuparadiiside firmadest rääkides: “Maksude vältimine on suur, globaalne probleem. Ausalt öeldes ei puuduta see ainult teisi riike, ka Ameerikas on inimesi, kes seda süsteemi ära kasutavad. Suur osa sellest on legaalne – kuid just selles ongi probleem.[2]“

See on üks põhjus, miks maailmas suureneb ebavõrdsus ja superrikkad lähevad aina rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Või kui mitte vaesemaks, siis mitte ka jõukaks. Mulluse OECD raporti kohaselt on arenenud riikides rikaste ja vaeste sissetulekute vahe kasvanud viimase kolme aastakümne rekordtasemele. Keskeltläbi teenib kõige rikkaim 10% elanikkonnast 9,6 korda rohkem kui kõige vaesem 10% (Eestis 9,7, USAs 18,8, Suurbritannias 10,5, Põhjamaades aga 5-6 korda[3]). 1980ndail oli vahe 7-kordne, 90ndail 8-kordne, 2000ndatel tõusis see 9-kordseks, mis näitab selget trendi (vt OECD raporti eestikeelset kokkuvõtet[4]).

“Oleme jõudnud murdepunkti, kus OECD riikides on sissetulekute ebavõrdsus mõõdetud ajavahemiku kõrgeim,“ ütles OECD peasekretär Angel Gurria raportit kommenteerides. “Valitsustel on probleemiga tegelemiseks nii sotsiaalseid kui majanduslikke põhjusi, sest suur ebavõrdus pidurdab majanduskasvu. Seda mitte tehes kahjustavad valitsused nii oma riigi sotsiaalset struktuuri kui riigi pikemaajalist majanduskasvu,“ lisas ta.[5]

Raporti kohaselt on sissetulekute vahest veelgi hullem varanduslik lõhe. 2012. aastal omas (18 OECD riigis, kus andmed olid saadaval) elanikkonna vaeseim 40% vaid 3% kogu varast, samas kui rikkaim 10% omas 50% varast ja superrikkad ehk 1% omas 18% varast. Nüüdseks on see trend süvenenud.

Statistika: 1% omab kuni 50% varast

Vaatleme veel statistikat. Institute of Policy Studies (IPS) toob oma ülevaates[6] välja, et USAs teenib superrikaste 0,1% rahvastikust moodustav kiht 184 korda rohkem kui 90% elanikest. Võrreldes 20. sajandi keskpaigaga on rikaste 1% rahvastikust kahekordistanud oma osa rahva kogusissetulekutes. Kuid just superrikkad ehk 0,1% on rikastunud teiste rikastega võrreldes märksa kiiremini, kasvatades oma sissetulekuid 7,5 korda ajavahemikus 1973-2007.

Pew Research Center´i mullune analüüs[7] väidab, et globaalne vaesus on vähenenud, mis tähendab, et alla 2 USD päevas teenivate inimeste osakaal on võrreldes 2001. aastaga langenud ligi poole võrra ehk 15%-ni ja keskmist palka ehk 10-20 USD päevas teenijate osakaal on ligi kaks korda suurenenud, jõudes 13%-ni. Samas on tõeline globaalne keskklass siiski unistus, sest 56% maailma töötajatest teenib 2-10 dollarit päevas.

Credit Suisse Research Institute´i mullune analüüs[8] sedastab, et 71% maailma täiskasvanute majapidamiste vara suurus on alla 10 000 USD, kuid samas omab see 71% vaid 3% maailma varast. Kõige jõukam 0,7% osa inimestest, kelle varandus ületab 1 miljon dollarit, omab 45,2% maailma varast. Kui arvestada ülemist 1%, siis omab see 50% maailma majapidamiste varast, milleks 2015. aastal hinnati 250 triljonit USD. Ülemine 10% omab 87,7% varast.

Huvitav on siinjuures tõdeda, et kui enamiku meist, ehk 99% maailma elanike hulgas varanduslik vahe väheneb, ehk kõige vaesemad muutuvad vähem vaeseks (kuigi paljud selles rühmas suudavad vaevu ära elada), siis just ülemine 1% elab täiesti teises maailmas, mida isegi majandussurutis kuigivõrd ei puuduta, kirjutab Oxfordi Ülikooli teadur Danny Dorling raamatus “Inequality and the 1%“[9]. Ta nendib muuseas, et selle 1% sees valitseb veel suurem “ebavõrdsus“ kui 99% hulgas.

World Ultra Wealth Report 2014[10] andmeil on “ultra high net worth individuals” – termin, millega tähistatakse neid, kellel on üle 30 miljoni dollari – käes jahmatavalt ebavõrdne osa maailma varast. Neid on kõigest 0,004% maailma elanikest, ometigi on nende käes 12,8% varast[11].

Forbesi 2016. aasta miljardäride nimestiku[12] 10 rikkaima varandus on kokku 0,5 triljonit dollarit. Võrdluseks: see ületab Eesti 2016. aasta riigieelarve mahu (8,9 miljardit eurot) ümmarguselt 50 korda, mis naljaga pooleks tähendab, et nad võiksid kõik Balti riigid ära osta. Forbesi andmeil on miljardäride arv maailmas kasvanud 2009. aastaga võrreldes rohkem kui kaks korda ehk 793-lt 1810-le. Kokku on neil 1810-l isikul 6,5 triljonit dollarit – mis ligineb 7,4 triljoni dollari suurusele varandusele, mis Credit Suisse andmeil on koguvaraks 3,4 miljardil inimesel, kelle varandus jääb alla 10 000 dollari. Sealjuures on viimase rühma vara vähenenud 200 miljardi dollari võrra, olles aasta varem olnud 7,6 triljonilt.

Luxembourg Income Survey vanemteadur Branko Milanovic, kes on teinud maailma varandusliku ebavõrdsuse uurimiseks tähelepanuväärseid pingutusi, väidab oma raamatus “Global Inequality“[13] (2016), et inimeste varanduslik ebavõrdsus riikide siseselt on suurenenud, kuid vähenenud riikidevahelises võrdluses, sest India ja Hiina keskklass on vähendanud vahet arenenud riikide keskklassi stagneerunud sissetulekutega. Samas, ütleb ta, võib see olla illusioon, sest statistika alahindab süstemaatiliselt ülemise 1% sissetulekuid ja lisaks on hulk nende vara varjul maksuparadiisides.

Kui palju on varjatud vara?

Maksuparadiisidesse ladustatud vara hulka on kõige põhjalikumalt uurinud California Ülikooli majandusteadlane Gabriel Zucman, kelle hinnangul jääb superrikaste maksumahhinatsioonide tõttu aastas laekumata ligi 200 miljardit dollarit makse. Oma raamatus “The Hidden Wealth of Nations“[14] (2015) kirjutab Zucman, et lisaks sellele jääb ainuüksi USA-l oma suurkorporatsioonide maksuvarjamiste tõttu saamata 130 miljardit USD-i aastas (Euroopa ja Aasia kohta puuduvad andmed). Erinevate skeemide tõttu, mis Mossack Fonsecast lekkinud dokumendid paljastavad, jääb seega minimaalselt – ja Zucmani hinnanguid peetakse pragmaatilisteks – riikidel nende eelarvetesse laekumata kolmandik triljonit dollarit aastas, mille sisuliselt maksavad kinni tavalised inimesed, ülejäänud 99%, kes oma maksud korralikult tasuvad. Maksavad kinni kasvõi selle kaudu, et peavad taluma maanteeauke, lasteaiakohtade puudusi, kehva arstiabi jne, mis rahapuudusel tegemata jääb – sest superrikkad on leidnud viisi, kuidas ülejäänud elanikkonnast vähem makse maksta.

Näiteks: Panama paberite lekke andmeil üritas Heritage Oil and Gas Ltd vältida 404 miljoni dollari maksude maksmist Uganda valitsusele, kui firma müüs 50% oma osalusest Uganda naftaväljades 1,5 miljardi dollari eest. Selleks lõi see Mossack Fonseca abiga kiiresti Maurituse “paradiisisaarel“ maksuvaba firma ja viis oma peakorteri sinna üle[15]. Ugandal õnnestus tohutute pingutustega maksud siiski kätte saada, kuid enamikul juhtudel see nii ei lähe. See on tüüpiline rahvusvaheliste korporatsioonide käitumisviis arengumaades, mis proportsionaalselt kannatavad selliste skeemide pärast kõige rohkem, kuid ühtlasi mõjutab see vaesuse süvendamist kogu maailmas[16].

Zucman on raamatupidamisliku lähenemisega kalkuleerinud, et 2014. aasta seisuga on vähemalt 7,6 triljonit USD ehk ca 8% maailma finantsilisest koguvarast ehk 95,5 triljonist USD-st lihtsalt “puudu“. Ta selgitab seda nii: oletagem, et Briti kodanik ostab Google´i aktsiaid Šveitsi panga kaudu. USA registreerib selle korrektselt kohustusena, Šveits ei registreeri üldse, sest aktsiad ei ole Šveitsi kodanike vara ega kohustus, ning Suurbritannia teeb vea, jättes selle Briti kodaniku varana registreerimata[17]. Nii kaob vara off-shore firmade arvetele, ning seda toetavad pangad, eriti just kiivalt andmeid varjavad Šveitsi pangad.

Zucman arvestab 7,6 triljonist maha ca 20%, mis tema hinnangul deklareeritakse vabatahtlikult maksuametites. Järele jääb 6,1 triljonit dollarit, mille intresside ja dividendide pealt peaks globaalselt makstama 190 miljardit dollarit makse. Ning see on ainult üks maksudest pääsemise vorm, arvestatud pole teisi võimalusi, “maksude optimeerimist“, mis võib või võib ka mitte olla seaduslik või asuda “hallil alal“.

Superrikaste ja suurkorporatsioonide maksudest kõrvalehiilimine läheb kõige rohkem maksma Venemaa, Ladina-Ameerika ja Aafrika kodanikele, sest seal läheb protsentuaalselt kõige rohkem raha sel moel riigist välja (vt tabel).

Mida teha?

Zucmani sõnul on maksuparadiisid üks peamisi tegureid, mis aitab rikastel muutuda veel rikkamaks, jättes korralikult makse maksvad vaesed ühiskonna arveid tasuma. Selleks, et üha kasvavat globaalset varanduslikku ebavõrdsust vähendada – mis pikemas perspektiivis on kasulik ka rikastele endile – tuleks Zucmani sõnul oluliselt piirata maksumanipulatsiooni võimalusi off-shore firmade kaudu.

Seadusandlikult on asjad liikumas paremuse poole, USA sunnib välismaised finantsasutused oma maksuametile automaatselt aru andma oma kodanike varast ja teised riigid võtavad siit malli, ütleb Zucman. Maksuparadiisidega võitlemiseks soovitab ta rakendada jõulisi sanktsioone riikide vastu, kes võimaldavad kuritegeliku off-shore äri olemasolu: “Peaksime ütleme, et sanktsioonid jäävad kehtima, kuni te olete identifitseerinud tegelikud omanikud kõikides firmades, mis asuvad teie territooriumil“.[18]

Zucmani sõnul hädavajalik kasutada tänapäevaseid läbipaistvust tagavaid vahendeid, täpsemalt kehtestada ülemaailmne digitaalne finants- ja äriregister.

Prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty bestseller “Capital in the Twenty-First Century“[19] vallutas mõned aastad tagasi maailma, ajakiri The Economist hüüdis teda “meie aja Marxiks“[20] ja teised “rockstar-majandusteadlaseks“[21]. Piketty analüüsis kümne aasta jooksul tohutu hulga andmeid (Zucman kuulus tema meeskonda) varade ja sissetulekute kohta alates tööstusrevolutsioonist ja leidis, et üldreeglina ületab vara suurenemine majanduskasvu, mis tingib vara kontsentreerumise väheste kätte. Kiire majanduskasv vähendab seda protsessi, aeglane suurendab. Vara kontsentreerumise vastu pole mingeid muid tegureid kui äkilised arengupuhangud, nagu näiteks internetirevolutsioon, või demograafilised muutused, näiteks sõjad või ränded, kuid kõik need on varalõhet vaid ajutiselt tasandanud.

Ebavõrdsuse süvenemine on kapitalismi eriomadus, mitte juhus, väidab Piketty, ning seetõttu koondub paratamatult lõviosa maailma varast käputäie inimeste kätte. See aga toob kaasa majandusliku ja sotsiaalne ebastabiilsuse, aeglustab majanduskasvu, viib ebavõrdsete võimaluste tekkeni ning ohustab lõppkokkuvõttes demokraatia alustalasid (loe ka OECD raportit[22]). Piketty järeldab, et valitsused üle maailma peaks sekkuma ja kehtestama globaalse progressiivse tulumaksu (mis ulatub kuni 80%-ni) ja varamaksu (aastas 2%). Piketty pakutud lahendus ei ole realistlik ja seda on palju kritiseeritud, kuid tema andmeanalüüsi on raske alahinnata.

Varasemad teooriad on väitnud, et rikkuse kogunemine väheste kätte pole halb, sest see “tilgub“ tagasi kogu ühiskonnale. Panama paberid paljastavad, et see pole nii, sest superrikkad ei anna maksude näol ühiskonnale tagasi nii palju, kui nad seadusega võlgnevad. Nad üritavad “tilgutada“ nii vähe, kui võimalik, varjates oma vara maksuparadiisides ja vältides makse. MTÜ Tax Justice Network juht John Christensen nimetab seda inimõiguste rikkumiseks, mille ohvriteks on sisuliselt kõik mittemiljonärid[23].

Mosseck Fonseca näitab ainult jäämäe tippu, sest tegu on suuruselt neljanda off-shore äri kontserniga. Ometi on loota, et see avab 99% inimeste silmad sellele, kuidas 1% tegelikult nende arvelt toimetab.

Askur Alas, askur@sisulabor.ee 

Allikad:

[1] https://www.washingtonpost.com/blogs/plum-line/post/theres-been-class-warfare-for-the-last-20-years-and-my-class-has-won/2011/03/03/gIQApaFbAL_blog.html

[2] https://www.whitehouse.gov/the-press-office/2016/04/05/remarks-president-economy-0

[3] https://arileht.delfi.ee/news/uudised/sissetulekute-ebavordsuse-tabel-kus-paikneb-eesti?id=71919487

[4] https://www.keepeek.com/Digital-Asset-Management/oecd/employment/in-it-together-why-less-inequality-benefits-all/summary/estonian_b2c88050-et#page1

[5] https://www.oecd.org/social/publication-launch-in-it-together-why-less-inequality-benefits-all.htm

[6] https://inequality.org/income-inequality/

[7] https://www.pewglobal.org/2015/07/08/a-global-middle-class-is-more-promise-than-reality/

[8] https://publications.credit-suisse.com/tasks/render/file/?fileID=F2425415-DCA7-80B8-EAD989AF9341D47E

[9] https://www.dannydorling.org/books/onepercent/Material_files/iatopc_chapter1.pdf

[10] https://www.worldultrawealthreport.com/home.php

[11] https://inequality.org/global-inequality/

[12] https://www.forbes.com/billionaires/list/#version:static

[13] https://www.hup.harvard.edu/catalog.php?isbn=9780674737136

[14] https://www.press.uchicago.edu/ucp/books/book/chicago/H/bo20159822.html

[15] https://www.timeslive.co.za/africa/2016/04/04/Panama-Papers-Leaked-emails-expose-Heritage-plot-to-dodge-Uganda-tax  7

[16] https://beaveronline.co.uk/how-tax-evasion-perpetuates-world-poverty/

[17] https://theintercept.com/2016/04/05/heres-the-price-countries-pay-for-tax-evasion-exposed-in-panama-papers/

[18] https://www.vox.com/2016/4/8/11371712/panama-papers-tax-haven-zucman

[19] https://www.amazon.com/Capital-Twenty-First-Century-Thomas-Piketty/dp/1491534656

[20] https://www.economist.com/blogs/economist-explains/2014/05/economist-explains

[21] https://www.macat.com/blog/panama-papers-karl-marx-thomas-piketty/

[22] https://www.oecd-ilibrary.org/sites/b2c88050-et/index.html?itemId=/content/summary/b2c88050-et&mimeType=text/html&_csp_=5d5f5e5e9077ced0d2b72b78f0aece50

[23] https://europe.newsweek.com/panama-papers-who-are-real-victims-tax-avoidance-and-evasion-444144

Foto: shutterstock.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.