Täiendatud kordustrükina ilmunud Madleen Simsoni ja Egle Oja raamat “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele“ aitab otsida selgitusi kaasajal üha rohkemaid peresid puudutavatele vastuseta küsimustele: miks muutuvad meie lapsed üha hüperaktiivsemaks, sageneb autismi esinemine, miks laste areng ei suju või kulgeb läbi tagasilöökide, miks nad meditsiini tormilisest arengust hoolimata nii sageli haigestuvad. On seda protsessi mõjutamas geneetika? Või hoopis keskkond? Või hoopiski meie igapäevane toit ja see, mida toidus on liiga palju või liiga vähe? Avaldame koostöös kirjastusega Helios raamatust peatüki, mis räägib kaseiinist. Head lugemist!

Lehmapiimavalk kaseiin

Lehmapiim on meie toitumiskultuuri sama loomulik osa nagu teraviljadki. Enamik heaoluriikide inimestest ei kujuta elu ilma nendeta ettegi. Ometi on üha enam neid, kellele mõne terviseprobleemi tõttu nimetatud toiduained ei sobi. Just viimastel aastatel on ka lehmapiima kasulikkus tõusnud nii meedias kui teadusringkondades kirglike debattide objektiks. Ühtede väitel on piim hea, teiste väitel halb. Vastus võib aga peituda inimese individuaalsuses: sellele, kes on terve, kelle seedeensüümid töötavad tõhusalt ning kes tarbib piima mõõdukalt, ei pruugi ta probleeme tekitada. Samas kinnitavad aga väikelaste ja noorte seas nii laialt levinud ülitundlikkuse probleemid, et selliseid inimesi jääb aina vähemaks.

Ometi hoiame selle kõige valguses müütilise tervisetoote staatusesse tõusnud piimast kramplikult kinni. Joome külmetushaiguste korral kuuma piima meega, vaatamata sellele, et haigusseisundis organism peaks vältima igasugust magusat ja happelist toitu. Meil pole selliseks eneseraviks ühtegi teaduslikku alust ja ometi me järgime seda – sest nii on kombeks. Samas nõuame lihtsale loogikale põhinevalt argumendilt (looduse poolt on lehmapiim ette nähtud vaid vasika toitmiseks tema kiire kasvu faasis) teaduspõhisust! Seda vaatamata sellele, et aina enam uuringuid juhib tähelepanu, et liigne piimatoodete tarbimine võib põhjustada väikelastele (lisaks nahaprobleemidele ja astmaatilistele nähtudele) ka sagedasi kõrvapõletikke ja nohu.

Šveitsi meediast käis mõni aasta tagasi läbi huvitav võrdlus: tänapäeva 5-aastane laps tarbib aastas sama palju piimatooteid kui veel sada aastat tagasi (20. sajandi alguses) 80-aastaseks saanud mees terve elu jooksul! Tõepoolest, piimatoodete tarbimine mitu korda päevas on Lääne ühiskonnas üsna uus nähtus. Piimatööstuste areng ja massiline piimatoodete müük algas alles 1950ndatel. Nende tarbimise trend aina kasvab, levides üle kogu maailma. Näiteks on piimatooted omaks võtnud isegi hiinlased, kelle hulgas varasematel aegadel sellist traditsiooni polnud (Produit…, lisaks vt Kasutatud allikad).

Jaapan ja Kreeta on seevastu kaks piirkonda maailmas, kus inimeste eluiga on kõige kõrgem ja suremus kardiovaskulaarhaigustesse kõige väiksem. Kreetal juuakse juba 5000 aastat lehmapiima asemel utepiima ja Jaapanis pole 7000 aastat piimatooteid tarbitud. Viimases ei ole naised põdenud osteoporoosi, rinnanäärme vähki ega menopausiga seonduvaid häireid. Tänapäevase lääneliku toitumise omaksvõtmisega on hakanud need haigused ka seal levima (Kaplan 2005).

Isegi legendaarne Ameerika lastearst dr Benjamin Spock, kes oma esimestes raamatutes pidas lehmapiima rinnapiimale sobivaks alternatiiviks,  jõudis oma pikaajalise karjääri jooksul selle arusaama kritiseerimiseni. Veel 90-aastase teadlasena liitus ta nende arstidega, kes väidavad, et ainult rinnapiim on lapsele parim – ei imik ega väikelaps vaja loomset piima ja sellel põhinevaid tooteid. Ta toetus hulgale uuringutele, mis muudavad küsitavaks lehmapiima toitainelise väärtuse ja hoiatavad selle seose eest juveniilse diabeedi ja allergiatega. Oma viimases raamatus toob ta koos kaasautoriga välja, et peamised piimatalumatuse väljendused lastel on kroonilised kõrvapõletikud, hingamisprobleemid ja naha seisundi halvenemine (Spock & Parker 1999).

Seletamatu immuunsüsteeminõrkuse seletas ära menüümuutus

Nimi muudetud, juhtum Madleen Simsoni praktikast

Kristo (10) oli väikelapseeas sagedasti haige. Kahe lapse ema kirjeldab oma nooremat poega kui väga viiruse- ja külmatundlikku last, kellega beebieas talvel üle kolme päeva õues käia polnud võimalik – sellele järgnes alati bronhiidisümptomitega haigestumine. Viiendal elukuul loobus poiss rinnapiimast (mille põhjuseks peavad arstid aastaid hiljem avastatud keelekida). Seetõttu mindi üle toitesegule ja aastaselt juba poepiimale. Just sel ajal muutusid ka haigestumised sagedasemaks.

Kui Kristo 3-aastaselt lasteaeda läks, pidas ema viirushaigusi esialgu kollektiivse kohanemisega kaasas käivaks paratamatuseks. Ema sõnul olid need gripilaadsed haigestumised, nohud-palavikud, mis lõppesid alati köhaga. „Ta püüdis absoluutselt iga pisiku kinni,“ meenutab ema. „Köhad olid sellised, et meil käis isegi kiirabi kodus, kuna näis, et laps lämbub ära.“

Seletamatule immuunsüsteemi nõrkusele (kuigi perearsti vahendusel tehtud immuunpuudulikkuse vereproov näitas, et kõik on korras) lisandus ka tähelepanuväärne higistamine, mis algas 3-4. eluaastal ja oli nii tõsine, et isegi kasvatajad palusid sel teemal arstidega konsulteerida – lõunaunest ärgates oli laps läbimärg. Kimbutama hakkasid ka sagedased kõhuvalud, mida toidu süüks panna ei saanud. Pidevad arsti juures käimised selgust ei toonud. Tunnustatud kopsuarst ütles emale, et mõistab tema muret, kuid: „See laps ei ole minu patsient. Probleem on kusagil mujal.“ Sama arst vaatas muuhulgas ka lapse kurku ja palus emalgi avanenud vaatepildile pilk heita. „Ninaneelust voolas katkematult kollast mäda,“ mäletab ta. Hiljem selgus, et poisil oli siis juba põskkoopapõletik. Teisel lasteaia-aastal oli Kristo jõudnud jõulude saabumise ajaks kuus korda haige olla. Sellele, et poiss peab varsti kooli minema, ei julgenud ema mõeldagi: „Ta oli lihtsalt nii tohutult haige laps!“

Lasteaiaeas pidas ta ennast sageli ka üsna mõistetamatult ülal. „Teatud olukorras võis ta väga ootamatult reageerida, muutuda lärmakaks ja tigedaks,“ kirjeldab kahe poja ema. „Väljas liikumine oli pingeline ja stressitekitav, sest tema käitumine oli ettearvamatu. Näiteks võis ta rahvamassis ära kaduda või väga inetult öelda. Alguses panin ma tigeduse selle arvele, et ta ei saanud rääkida. Lõpuks avastati keelekida probleem, mida lõigati kolmandal eluaastal.“

Edasistel terviseotsingutel satuti juhuslikult massööri juurde, kes, olles tunnistajaks olukorrale, kus Kristo oli väga rahutu ja närviline, teatas külma dušina emale uue tõe: „Ma võin tema kanalid küll lahti teha, aga sellest pole tolku – uurige parem, kuidas ümber käia autistliku lapsega.“ Toona üks tunnustatumaid lastepsühholooge Reet Montonen oli teisel arvamusel: „Autismiga siin tegemist pole, kui, siis pigem Aspergeri sünd roomiga.“ Tema soovitaski konsulteerida Steliori toitumisspetsialistiga. Ema, kes on hariduselt keemik, oli ka varem vältinud kahtlasi lisaaineid ja uskus toidu mõjusse. „Olin märganud, et kui lasteaiast tulekuks oli isa ostnud teatud komme, oli poiss õhtul kodus eriti õel ja tülinoriv.“

Peale konsultatsiooni võeti poisi uriinist peptiduuria analüüs, mille kohaselt oli lapse organismis nii gluteeni- kui ka kaseiinivalgu lõhustumata jääke. Erimenüüle mindi üle sügisel, mil Kristo läks eelkooli. Sealt ei pidanud ta haiguse tõttu puuduma enam ühtegi korda. Juba umbes pool aastat hiljem peale gluteeni- ja kaseiinivabale menüüle üleminekut kadusid poisil ära kõhuvalud ja higistamisnähud. Ema s õnul oli perearsti reaktsioon väga vahva: „Mul ei ole ühtegi meditsiinilist alust seda väita, aga ärge te jumala eest pooleli jätke! Ta ju teadis, kui haige see laps oli olnud: nagu käsn, mis imes viirusi.“

Ka kiuslik käitumine ja tigedus leevenesid ajapikku. „Muutused käitumises ei tulnud küll nii kiiresti kui immuunsüsteemi tugevnemine, kuid selle põhjuseks on ilmselt see, et selles vanuses juhtub ikka, et süüakse salaja midagi keelatut. Vahele jääbki ta enamasti nii, et korjab külge mõne viiruse või kaebab kõhuvalu,“ muigab ema heatahtlikult, „siis ma juba tean, et ta on hiljaaegu söönud midagi, mida ei tohiks.“ Tähelepanuväärne on loo juures see, et perearsti suunamisel tehtud immuunsüsteemi puudulikkust näitav analüüs oli korras. Ka tsöliaakia- ja laktoositalumatuse testid ei näidanud midagi. „Laps on täiesti terve,“ mäletab ema arsti hinnangut neid analüüse vaadates.

Piima toksiline mõju on enamasti seotud laktoositalumatuse, allergiate, lehmapiimavalgu talumatuse või opioidsete peptiidide problemaatikaga. Laktoositalumatus on suhteliselt sageli esinev haigus, mille põhjuseks on laktaasi nimelise ensüümi puudulikkus, mis peaks lõhustama laktoosi ehk piimasuhkrut. Eristatakse primaarset laktoositalumatust, mida põhjustab geneetiline eelsoodumus, ja sekundaarset laktoositalumatust, mis on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võivad omakorda olla tekkinud alatoitumise, tsöliaakia, peensoolepõletiku, gastroenteriidi või teiste haiguste tagajärjel (Laktoositalumatus, www.toitumine.ee).

Lehmapiimaallergiat kohtame eriti neil lastel, kellel esineb atoopiat või teisi ülitundlikkuse nähte (ekseemid, nõgeslööve, astma), kuna lehmapiim võimendab neid. Atoopia puhul on tegemist geneetilise eelsoodumusega sünteesida IgE-tüüpi antikehasid. Atoopiliste dermatiitide põhjustajaks on tihti just toiduallergia. Allergoloog Malle Orn on välja toonud, et kõige sagedasemad toiduallergeenid imikutel ja väikelastel on lehmapiim, muna, kala, nisu ja soja. Abistavate uuringutena saab teha nahateste toiduallergeenidega ja määrata üksikute toiduallergeenide vastaseid antikehi veeniverest. Allergoloog on toonud välja, et nendest uuringutest ei ole abi, kui tegemist on toidutalumatusega. (Orn, www.allergialiit.ee) Steliori praktikas on leitud seoseid lehmapiimaallergia ja/või -talumatuse ja loomakarvaallergia, allergilise nohu ja astma vahel. Kui lapse menüüst jätta välja piimatooted, hakkab tema organism ka teisi allergeene taluma.

Tartu Ülikooli arst-õppejõud Kaja Julge on kirjutanud, et „allergiahaigused on väga ilmekas näide geeni ja keskkonna vastastikusest mõjust (Julge, www.meda.ee). Allergiahaiguste sagenemine alates 1960. aastatest kogu maailmas, eriti just kõrge arengutasemega riikides nagu Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, on elukeskkonna ja toitumistavade muutumise tagajärg.“

Umbes samal ajajärgul (1960ndatel) algas ka piimatööstuse hüppeline areng ja varasemast sagedasem piimatoodete tarbimine. Teades, et lehmapiim on inimorganismile raskesti seeditav ja temas sisalduv kaseiin päästab tundlikel inimestel valla antikehade tootmise, võib arvata, et piim on üks taustategureid (lisaks geneetilisele eelsoodumusele, keskkondlikele teguritele jms), mis sellise laiaulatusliku allergiate leviku on põhjustanud. Ilmselt teab täna igaüks oma tutvusringkonnas kedagi, kellel allergiaprobleemid. Lisaks võib näha ajalist seost ka Eestis – laste allergiate osakaal on suurenenud oluliselt just peale taasiseseisvumist, mis tõi kaasa uudsete piimatoodete külluse poelettidel ja ületarbimise paljudes kodudes.

Kui tegemist on toidutalumatusega, tekib veres kaseiinivalgu suhtes tsütotoksiline reaktsioon (valgeliblede rünne) ja/või IgG immunoglobuliinid ehk antikehad. Selline pikaajaline „lahingutegevus“ kurnab nii immuunsüsteemi kui ka organismi tervikuna, mille tagajärjeks võivad olla erinevad haigused, sest iga konkreetne organism annab järele sealt, kus ta on kõige nõrgem. Veel võivad piimaga seonduvaid terviseprobleeme põhjustada kaseiinivalgu ebanormaalse lõhustumise tagajärjel tekkivad opioidsed peptiidid ehk kasomorfiinid. Need on seotud eelkõige just käitumis- ja psüühikahäiretega ning närvisüsteemiga üldisemalt. Nendest rääkisime pikemalt opioidsete peptiidide peatükis.

Milliseid terviseprobleeme võib piim põhjustada?

Palju on räägitud sellest, et piim on raskesti seeditav. Üheks põhjuseks on asjaolu, et inimese magu, erinevalt näiteks vasika omast, ei sisalda laapa, mis paneb viimase maos piima hapnema. Inimese peensool peab selleks tootma suures koguses laktaasi või ootama, et piim hakkaks aegamööda soojuse mõjul ise hapnema ja algaks selle seedumine. Seetõttu on levinud just jogurtite ja juustude tootminetarbimine – sellisel eelseeditud kujul on piim veidi kergemini seeduv. Juustu muudab aga raskesti seeditavaks suur kogus loomseid rasvu. Seda eriti neil, kelle maksa-sapipõie süsteem ei ole kõige paremas vormis. Kehtib sama vastunäidustus, mis rasvase liha ja lihatoodete puhul.

Lehmapiima on kritiseeritud ka selles sisalduvate veisehormoonide tõttu, mis kannavad vasika hüpofüüsile suunatud informatsiooni (Laroche-Walter 1997). Selle informatsiooni eesmärk on kasvatada 50- kilosest vasikast kuuendaks elukuuks 300…600 kg kaaluv veis. Needsamad hormoonid ei ole muidugi piisavalt tõhusad, et põhjustada sarnase proportsiooniga kaalutõusu imikul, kuid nad on piisavalt toimivad, et häirida beebi hormonaalsüsteemi, mida kontrollib hüpofüüs! Nii segab lehmapiimas sisalduv informatsioon kogu eluks mõningaid funktsioone, kas hormonaalseid või hormoon-sõltuvaid. Ja kuna tegu on olulise informatsiooniga, siis piima hulk omab vähest tähtsust – isegi väga väikesed kogused kannavad ja kordavad seda sõnumit.

Veel üks põhjus, miks piim võib tundlikele inimestele probleeme tekitada, on selle koostis. Kui see ei pärine mahepõllumajandusest, võib ta sisaldada selliseid toksilisi ühendeid nagu taimeväetisi, pestitsiide, veterinaarravimite jääke jms, mis ladestuvad lehmade rasvarakkudesse ja mõjutavad selliselt ka piima koostist. Kui vanasti andsid lehmad ühel lüpsikorral piima umbes 4 liitrit päevas, siis tänapäeval mitmete riikide suurfarmides tänu antibiootikumidele ja kasvuhormoonidele isegi kuni 20 liitrit. Näiteks Monsanto rahvusvaheline kontsern töötas välja hormooni, mille eesmärgiks oli just lehmade piimatootluse suurendamine. Kuna toode tõotas suuri kasumeid, lubasid nii poliitikud kui ka tervishoiu järelvalveinstantsid selle turule tuua. Farmiomanikud said endale lehmad, kes andsid piima keskmiselt kuni 50 liitrit päevas (varasema 15 liitri asemel). Sellise ekspluateerimise tagajärjel tekkis aga loomadel järjest enam erinevate kudede põletikke, mille tõttu suurenes ka antibiootikumide kasutamine.

Viimaste sisaldused piimas on täna sada korda kõrgemad kui veel mõned aastad tagasi. Kuid Ameerika tervishoiu järelvalveasutused on seepeale vaid lubatud piirnorme suurendanud. Nõnda tekib järjest uusi antibiootikumidele resistentseid baktereid, mis on aga omakorda suureks probleemiks inimeste tervisele (Le lait… 2010).

Sama allika kinnitusel on teadusuuringud näidanud, et kõnealune (piimatoodangut suurendav) kasvuhormoon stimuleerib inimesel lümfivähki.

Maailma Terviseorganisatsioon eelistab silmad kinni pigistada, kuna esiplaanil on majanduslikud huvid. Alates 1994. aastast, kui sama kasvuhormooni najal toodetud Monsanto GMO-piim turule lubati, on Ameerikas vallandunud tõeline lümfivähi epideemia! Mitmed viimase aja uuringud näitavad, et imiku toitmine lehmapiimaga põhjustab talle tõelise orgaanilise trauma. Esialgu väljendub see mitmesuguste kergemate või raskemate tervisehädadega perioodis, mille vältel püüab imiku organism talle mitte sobivast ja mitte omastatavast toiduainest vabaneda: oksendamised, vahel ka kõhulahtisus ja nahaallergiad (näiteks karedad ja/või punased põsed), rahutu uni. Loodusravi põhimõtete järgi on need reaktsioonid seda tugevamad, mida tugevam on lapses elujõud. Lõpuks tekib üks näilise kohanemise periood, mil esimesed ohusignaalid vaibuvad, kuid see ajajärk peidab endas mitmeid funktsionaalse tasakaalu häireid, mis võivad kesta terve elu.

Järgmised ohusignaalid tekivad väikelapse eas erinevate põletikuliste haiguste näol (kõrva- ja põskkoopapõletikud, köhad, nohud), mis juhul, kui põhjus pole kõrvaldatud, tekitavad hilisemas elus juba tõsisemaid haigusi (bronhiidid, larüngiidid, kurgumandlite põletikud, kopsupõletikud). Täiskasvanutel pole kahjustused (luude demineralisatsioon, kudede saastumine, jämesoole- ja põiepõletikud jms) enam nii nähtavad ja piimatalumatusega sama selgesti seostatavad. Piima on seostatud ka akne, atoopia, ateroskleroosi ja vähiga, mis kõik on Lääne ühiskonnas laialt esinevad kroonilised haigused.

Teismelisel, kelle organism peab hakkama saama ka hormonaalsete 123 muutustega, väljendub piimatalumatus juveniilses aknes – jällegi püüab organism mittesobilikust toidust vabaneda. On leitud, et see noorukite seas nii levinud nahaprobleem kerkib esile piimavalk kaseiini tarbimise tagajärel tekkinud hormonaalsete muutuste tõttu, milles mängivad rolli insuliin, kasvuhormoon ja IGF-1 (insulin-like growth factor-1). Nimelt soodustab piim IGF-1 eritumist, kuid teismeeas on selle hormooni tase niigi kõrge (Melnik 2009). Selles tundlikus eas võib akne põhjustada ka madalat enesehinnangut, mis omakorda mängib tema saatuse kujunemisel igal juhul olulist rolli ja võib võimendada depressiivset seisundit.

Antibiootikumide ja teiste ravimite tarvitamise ning vale toitumise ja eluviiside tagajärjel sulguvad ja muutuvad ebatõhusaks ka meie väljutusorganid. See võib lõppeda ka healoomuliste kasvajate või hullemal juhul vähiga. Siinkohal on oluline haiguse täielikuks peatamiseks lisaks tagajärgede ravimisele tegeleda ka põhjusega – talumatusega ühe spetsiifilise toiduaine suhtes.

Kasvajarakkude juures mängib rolli seesama piimas sisalduv kasvufaktor, millest eespool juttu oli – lehmavasikas peab kiiresti kaalus juurde võtma. See võib seletada, miks on piim vastunäidustatud kasvajate puhul üldiselt, kuid eriti rinnanäärme-, munasarja-, jämesoole- ja eesnäärmekasvajate ning leukeemia puhul. Tänapäeval soovitavad juba ka mõned onkoloogid vähihaigetel piimatoodete tarbimist oluliselt piirata või nendest hoopis loobuda.

Me ei väida siinjuures, et kasvuhormoone sisaldav piim tekitab kõigile selle tarbijaile kasvajaid, vaid juhime tähelepanu, et mitmed teadlased on tuginedes uurimustulemustele ses osas murelikud. Näiteks on täheldatud, et neil, kelle vereplasmas on IGF-1 kasvuhormooni tasemed kõrgemad, on ka 3…4 korda suurem oht haigestuda vähki. Pole veel teada, kas pastöriseerimine hävitab selle hormooni või mitte, kuid seda on leitud piima tarbivate inimeste verest. Veel ei teata täpselt ka seda, kas vähioht saab alguse juba nooruses tarbitud piimast või suureneb see kogu eluea vältel järk-järgult. Seega, kuna hüpoteesina on õhus mõlemad võimalused, peaksime igas eas olema piimatoodete tarbimisega ettevaatlikud (Cadogan jt 1997; Heaney jt 1999; Ma jt 2001; Holmes jt 2002; Hoppe jt 2004a, 2004b; Morimoto jt 2005; Purup jt 2006; Rogers jt 2006).

Näiteks prof Walter Willett, maailma kõige suurema toitumisalase uurimisrühma eestvedaja Harvardi Ülikoolis, on väitnud, „et tänapäevaste teadmiste taseme juures on vastutustundetu õhutada piimatoodete tarbimist“.

Piimatoodete oletatava kasu inimese tervisele on seadnud kahtluse alla mitmed arstid. Prantsuse onkoloog Henri Joyeux soovitab tarbida vähem piima, kuna rohkem kui pool rahvastikust ei seedi lehmapiima hästi ja ka allergia selle valkude suhtes on kõige enam levinud. Neuroloog Bernard Aranda on täheldanud, et 80% tema patsientidest, kellel esinesid peavalud ja migreenihood, on nendest vabanenud või saanud probleemile olulise leevenduse juba kuu aega peale lehmapiimatoodete välistamist menüüst. Piima juhtum on keeruline, kuna selle valdkonna majanduslikud huvid on väga suured, kuid nagu iga toiduaine puhul, peaks siingi olulisemaks saama küsimus, kas selle kasutegur inimese organismile on suurem kui kahjulikud tagajärjed (Belot & Santi 2010a).

Viimane väga oluline põhjus, miks ei tohiks lehmapiima kasutada imikute ( ja ka väikelaste) toidus, on laktoosivaesus võrreldes rinnapiimaga. Nimelt on lehmapiima joomine imiku soolestiku mittetasakaalustatud mikrofloora tekkimise üheks tõenäoliseks põhjuseks ja võib põhjustada tõsist patogeensete mikroobide vastase kaitsevõime langust. Rinnapiima laktoseerumi valgud sisaldavad paljusid imikule hädavajalikke antikehi, sest tal pole veel väljakujunenud immuunsüsteemi.

Kui last toita lehmapiimaga või lehmapiima baasil valmistatud rinnapiimasegudega, võivad teda ohustada terviseprobleemid. Soolestiku mikrofloora häirumine võib põhjustada tõsiseid tagajärgi, mis sõltuvalt individuaalsest taluvusest võivad olla kergemad või raskemad – viimasel juhul mõjutada kogu hilisema elu tervislikku seisundit.

Soolestiku seisukohast on veel oluline teada, et lehmapiimavalk kaseiin on samuti kleepjas aine, mida kasutatakse liimide ja värvide valmistamisel sidusainena. Seda teades võib igaüks ette kujutada, millise kleepuva massi see traditsiooniline toiduaine liigtarbimise korral koos samaväärselt kleepuva ja igapäevase gluteeniga soolestiku seintele jätab ning kui sobiv on selline pinnas halbade bakterite arenguks. See teadmine seab kahtluse alla ka levinud rahvameditsiini võtte, mille järgi tuleks külmetushaiguste korral juua kuuma piima meega. Ägeda infektsiooni (gripp, angiin, põskkoopapõletik jms) ajal ei tohiks üldse piimatooteid ja magusat tarbida, sest need soodustavad limaerituse suurenemist ja haigust tekitavate bakterite kasvu.

Toorpiim versus pastöriseeritud piim

Kui rääkida toidutalumatuse kontekstis, ei ole neil kahel mingit sisulist vahet – loomne piim on loomne piim ning seda tuleks nii tsütotoksilise reaktsiooni kui opioidsete peptiidide olemasolul kindlasti vältida. Kuumtöötlemine või hügieenilised tingimused ei ole seejuures omadused, mis teeks piima vähemal või rohkemal määral talutavamaks. Küll aga muudavad erinevad töötlemisviisid (pastöriseerimine, homogeniseerimine, steriliseerimine, maitsestamine jms) piimavalgu struktuuri, mis võib omakorda koormata seedeorganeid, raskendada toitainete omastamist ning häirida soolestiku mikrofloorat.

Kui rääkida aga piimast kui piimhappebakterite allikast, siis nende parima tasakaalu tagab vaid kvaliteetse toorpiima hapendamine. Pastöriseeritud piim ei hapne – pigem võib seda protsessi nimetada roiskumiseks. Ka kunstlikult hapendatud tooted sisaldavad probiootikume üldjuhul mittesobivas vahekorras. Kuna hapendatud piimatoodetes sisalduv piimavalk on seedesüsteemis kergemini lõhustatav, peaks ka need, kellele loomne piim toidutalumatust ei põhjusta, igal juhul eelistama hapendatud piimatooteid täispiimapõhistele.

Piim – usaldusväärne kaltsiumiallikas. Kas ikka on?

Üks järjest enam vaidlusi tekitav probleem seoses lehmapiimaga on tema kaltsiumisisaldus, täpsemalt kaltsiumi omastamine sellest. Piima kritiseerijad väidavad vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et inimesele ei ole selles leiduv kaltsium kuigi kättesaadav, eriti peale pastöriseerimist. Kuid ka toorpiima suhtes tuuakse välja mitmed arvestatavad põhjused. Kõige lihtsam on alustada osseiinist. See on luu koostises olev orgaaniline aine, mis annab luukoele vetruvuse ja vastupidavuse. Kaltsiumi sisaldavad nii lehmapiim kui ka inimese rinnapiim. Lehmapiimas on kaltsiumi tase vastav lehmavasika ja rinnapiimas vastav inimese beebi vajadusele, mis on väga erinevad. Lehmapiima kaltsium pole inimesele hästi omastatav, kuna sisaldab ka spetsiifilisi valke, mille ülesandeks on edastada vajalik informatsioon osseiini tootmiseks (Le Berre & Queinnec 2000). See võõra liigi info hakkab aga häirima inimese enda osseiinitootmist. Selle tulemusena on lehmapiimast toituva lapse kehas vähe osseiini, mistõttu ei seostu mineraalained ning tulemuseks on hilisemad nõrgad luud.

Mitmete uurijate tähelepanekuid arvestades on selle põhjuseks asjaolu, et organism tahab küll vabaneda liigsest kaltsiumist, mis on lehmapiimatoodetega jõudnud vereringesse, kuid osseiini puuduse tõttu ei ladestu see mitte luudesse, vaid hoopis keha kudedesse ja organitesse. Täiskasvanul koed ja organid enam ei kasva, mistõttu piimaga manustatav kaltsium ladestub veresoontesse, aidates kaasa viimaste lupjumisele. Piimavalgud – ükskõik millise liigi omad – edastavad kindlat informatsiooni, et tagada luukoe normaalset arengut ehk teisisõnu: luude võimet mineraalaineid kinni hoida. On ju ilmselge, et lehmapiimalt saadud informatsioon ei ole sobilik inimesele. Lehmapiimaga toidetud beebi saab osseiini tootmiseks valeinfot, mistõttu ei saa ta ka oma luustikku õigesti kasvatada. Tänu „jooksvale“ osseiinivaegusele elimineerib laps (hiljem ka täiskasvanuna) liigselt veres olevaid mineraalaineid, mis ladestuvad kudedesse, moodustades kivisid, tsüste ja muid paksendeid. See protsess on üks võimalik põhjus, miks on kõrge piimatarbimisega riikides kõrge ka osteoporoosi haigestumine.

Kahtlemata on loomne toorpiim kaltsiumirikas, kuid selle liig muudab ta inimesele teistpidi ka ohuallikaks. Nimelt pärsib kaltsium peaaegu täielikult magneesiumi toime, mis aga omakorda nõrgestab närvi- ja lihasrakke. Lõpuks on lehmapiim ka liiga fosforirikas ja võib põhjustada kõrvalkilpnäärme ületalitlust. Prantsuse Riiklikus Teadusuuringute Keskuses (CNRS) töötav endokrinoloog professor Evelyne Lopez avaldas 1998. aastal Biarritzis töörühma GRAIN seminaril teadusliku lisaargumendi lehmapiima vastu: lehmapiim sisaldab hormooni PTH RP-d (parathyroid hormone related peptide). See hormoon toimib kui parathormoon, kõrvalkilpnäärmest pärinev hormoon, mis hävitab osteoklastidega luid, et omastada sealt kaltsium ja suurendada selle taset veres. PTH RP-i süstimine hiirtele stimuleerib osteoklaste ja aitab sellega kaasa luukoe hävimisele. Selleks et kaltsium fikseeruks luudele ega areneks välja osteoporoos, peab inimene saama igapäevaselt teatud koguse valke.

Huvitav on seejuures asjaolu, et võrreldes taimetoitlastega vajavad liha- ja piimatoitude eelistajad oluliselt rohkem kaltsiumi. Vegetaarlane vajab seda päevas 127 keskmiselt vaid 800 mg, liha- ja piimatooteid tarbiv inimene aga tervelt 1500 mg. Sellise erisuse tingib asjaolu, et lihasööja ainevahetusjääkide kuhjumine põhjustab suurema kaltsiumi vajaduse, ning teiselt poolt on nii piim kui liha valgu-, fosfori- ja rasvarikkad toiduained, mis liigselt happelist reaktsiooni tekitades viivad kaltsiumi ka organismist välja. Sarnaselt elimineerib kaltsiumi ka liigne kohvi joomine.

Seda jäika seisukohta, et piimatoodetest loobumine tähendab haigestumist osteoporoosi, ei jaga tänapäeval enam paljud teadlased. Näiteks Walter Willet Harvardi Ülikooli Avaliku Tervishoiu Koolist on seisukohal, et piima näol on tegemist kompleksse seguga toitainetest, kasvamist soodustavatest hormoonidest ja teistest valkudest ning, vastupidiselt üldlevinud arvamusele, pole piisavalt tõendeid, et piimatarbimine vähendaks luumurdude riski. Samas juhib ta tähelepanu, et liigne piimatarbimine suurendab eesnäärmevähi riski. Kõik uuringud Willeti sõnul seda küll ei kinnita, kuid erinevate uuringute andmete üldine kokkuvõttev analüüs näitab siiski sellist statistilist seost (Belot & Santi 2010b). Samas on huvitav, et just osteoporoosist tingitud reieluukaela murdusid esineb kõige vähem Aafrikas ja kõige rohkem Skandinaaviamaades ja USA-s (Dhanwal jt 2010). Kindlasti võivad siin mängida rolli veel mitmedki keskkondlikud tegurid, kuid selle võrdluse kontekstis piima abil luude hõrenemise vastu võidelda tundub pigem kindel viis, kuidas enesele see haigus hankida. Sest just USA ja teised heaoluriigid on ühed suurimad piimatoodete tarbijad.

Lisaks küsitavustele kaltsiumi omastamise osas on lehmapiimale veel teisigi etteheiteid. Näiteks imikute ja väikelaste toitumise kontekstis sisaldab see liigses koguses küllastunud rasvhappeid, piimhapet ja östrogeene. See ei anna inimese ajule vajalikku kogust rasva, mis võimaldaks selle palju kiirema ja suurema arengu kui veisel. Võrreldes teiste imetajatega on inimese aju areng väga kiire ja selleks vajab ta polüküllastumata rasvhappeid, mida sisaldab piisaval määral vaid rinnapiim. Lehmapiim sisaldab liigselt küllastunud rasvhappeid. Suured rasvamolekulid kurnavad aga imiku (ja ka täiskasvanu) maksa.

Lehmapiima liigne östrogeenide sisaldus soodustab aga meeste sigivuse langust ja suguorganite vähki. Piimhappe liig, mis muutub kiiresti toksiliseks, võib põhjustada aga vähirakkude teket.

„Koort ja võid, küll ta kosub!“

Nimi muudetud, juhtum Madleen Simsoni praktikast

Kristjani (4) vanemad ei osanud algul kahtlustadagi, et lapse hädad – närvisüsteemi häired, soolestiku probleemid, madal kehakaal, huvi puudumine ümbritseva suhtes, halb toitumine – võiksid olla omavahel seotud. Alguses süüdistasid nad ennast, et on last vähe suunanud ja aidanud: „Arvasime, et oleme lihtsalt ühed järjekordselt halvad lapsevanemad.“

„Tunnen oma last paremini kui keegi teine, aga tean ka, kui vähe uskusid meedikud mu juttu, et ta oli kuni esimese eluaastani täiesti normaalne. Alles siis algas ränk teekond lõputute arstide ja lootuse suunas, et saada teada diagnoos ja ravi. Tagantjärele tundub see tõelise katsumusena, mida teab vaid meie enda perekond.“ Kristjan hakkas aastaselt kõndima, tantsis, oli sõbralik, uudishimulik, tubli ja hakkaja igas mõttes. „Muutused algasid esmapilgul süütust vaktsineerimisest, mille tõttu olen ma lapse täisväärtuslikust elust pidanud kustutama tänaseks ligi kolm pikka aastat,“ on Kristjani ema veendunud. Endine elurõõmus poiss sulgus endasse ja teda ei huvitanud enam miski peale multifilmide värvilise vilkumise, neid võis ta lõputult vahtida, kontakti temaga oli võimatu saada. Nõutud vanemad panid lapse erasõime. Sealt said alguse uued hädad – nohu tagajärjel korduv keskkõrvapõletik, mitmed antibiootikumikuurid, haiglaravid. Olukord muutus tõsisemaks, laps oli kapriisne ja närviline, tekkisid söömishäired. Sõimest hakati vihjama, et Kristjan vajab meditsiinilist kontrolli. „Sellise jutu peale võtsin lapse sõimest ära, sest meie enda arvates puudus meil arstiabi vajamiseks põhjus,“ meenutab ema. Aga kui laps läks taas sõime, siis hoidis ta seal omaette, ei kuulanud sõna, mängis oma mänge. Kuna ligi 2-aastaselt ta ikka veel ei rääkinud, uuriti ja avastati tal keelekida anomaalia. „Tehti väike lõikus ning tundus, et meie probleem ongi lahendatud, sest küllap olid söömine ja rääkimine takerdunud keelekida tõttu. Igaks juhuks suunati meid kõrvaarsti juurde, kes kahtlustas esimese hooga, et laps on kurt, kuna ta reaktsioonid olid nii ebanormaalsed.“

Järgnes see, mis ikka järgneb. Tallinnast Tartusse ja tagasi. Lõputu jooksmine, läbivaatused ja lugematud uuringud ei andnud tulemust. Ei neuroloogid ega psühhiaatrid osanud autismi kinnitada või ümber lükata. „Peamine vastus oli, et leppige sellega, milline teie laps on ja kõik.“ Vanemaid lohutati ka, et tegu ju poisslapsega ja poisid hakkavadki rääkima hiljem, milleks nii palju muretseda.

Lõpuks oli poiss nõus sööma vaid leiba ja saia, tema kehakaal enam aasta otsa ei tõusnud. Üks last ravinud arstidest soovitas poissi toita lehmapiimakoore ja taluvõiga! „Et küll ta kosub!“ Selle tagajärjel läksid asjad veelgi hullemaks! Kristjan kaalus 3,5-aastaselt 13 kg, aga ametlikuks diagnoosiks oli vaid kõne ja keele „täpsustamata arenguhäire“. Riigipoolne abi oli olematu. Viitamine võimalusele, et äkki on tegemist vaktsineerimistüsistusega, lõppes pigem kabinetist väljaviskamise kui kaasamõtlemisega. Alles siis, kui vanemad foorumitest nõu otsisid, kuidas last paremini sööma saada, soovitas keegi neile Steliori. Kristjani ema sõnul oli juba esimene konsultatsioon silmiavav, aga ta mäletab, et kui viis saadud analüüsivastused perearstile, oli ainsaks reaktsiooniks: „Ma ei saa aru, mis bakteritega siin tegemist on. Meil Eestis seda ei tunnistata.“

Analüüsidele järgnenud õige dieet ning seedimisprobleeme kompenseerivad toidulisandid on ravinud Kristjani peaaegu terveks ning „viimastel kuudel elab meie peres taas elurõõmus ja täiesti tavaline poiss. Muidugi on paranemine pikk ja pidev ja võtab aega, eriti kõne, kuid paljud muud probleemid on kadunud.“ Menüümuutuse algus oli teadagi raske – teadmatus! Igapäevaste toiduainete asemele tuli leida selliseid, millest ema varem polnud kuulnudki: „Esimese kuu elasin sisuliselt köögis, katsetades, ajapikku tuli vilumus. Varem oli ökopoodides käimine mu jaoks mõttetu raharaiskamine, aga Kristjani dieet on teinud minust palju palju targema ema ja inimese.“

Muudatusi võis märgata juba nädala-paariga. Laps muutus rahulikuks ja hakkas kosuma. Kuna ema jättis poja igaks juhuks dieedi alguses kuuks ajaks koju, siis uuesti lasteaeda minnes „jooksid kasvatajad küsima, mida ma lapsega teinud olen, et ta on hoopis teistsugune!“ Vanavanemate puhul oli suhteliselt keeruline selle mõistmine, et laps ei tohi kommi süüa. Kuid Kristjani puhul võrdub paar kommi või mõni patustamine E-ainetega tavaliselt kolmepäevase paha tuju ja asjade loopimisega. Samas on kasvatajad lasteaias olnud ülimalt toetavad. „Kusjuures kogu meie pere on koos lapsega ühtsel dieedil ja kõikide tervis on paranenud! Me ei osta poest nisujahu ega valget suhkrut, ometigi sööme iga päev erinevaid küpsetisi ja kooke, mis maitsevad nagu nn tavalised küpsetised,“ julgustab Kristjani ema sama probleemiga kahtlejaid. „Sel hetkel, kui te taipate, et kaotada pole enam midagi, tuleb julgeda proovida ka muud, isegi kui keegi ei saa anda garantiid. Loomulikult otsin ma ka edaspidi esmalt abi tavameditsiinist, kuid antud juhul jättis see meid hätta. Paljud haigused on ravitavad, kui ka ise vaeva näha. Tuleb olla üle hirmust ja häbist, et sinu laps võib teistest erinev olla. Need on lapse jaoks olulised aastad ja tegutsema peab kohe, kuid ohvriks tuleb tuua vaid su oma aeg.“

Steliori praktikale tuginedes võib kaseiinitalumatus põhjustada järgmisi terviseprobleeme: Beebidel esinevad nähud: beebikõõm, piima tagasiheide, refluks, imiku kollasus, unehäired, koolikud. Nahk ja limaskestad: dermatoosid, ekseemid, psoriaas, akne, haavandid, furunkulid, liigne higistamine (eriti pea piirkonnas), niisked peopesad, mädased põletikud, erinevad allergiad (õietolmude, loomakarvade, ehete jms), soolatüükad, lõhed suunurkades, kõõm, Quicki ödeem. Silmad: kõõrdsilmsus, müoopia, astigmatism, katarakt. Hingamisteede põletikud: kõrva-, põskkoopa- ja kõripõletikud, astma, bronhiit, kopsupõletik, nohu, köha, adenoidid, kurgumandlite põletik. Soolestiku probleemid: kõhulahtisus, ebamäärased kõhuvalud, kõhugaasid. Närvisüsteem: epilepsia, migreenid. Psühhiaatrilised probleemid: tikid, sundkäitumine, maaniad, paranoia, emotsionaalne ebastabiilsus, iseseisvuse puudumine, enesevigastamine, melanhoolia, hüpoaktiivsus, passiivsus, enesesse tõmbumine, depressioon, sagedased nutuhood, neo- ja sotsiaalfoobia, unepaanika. Põletikulised haigused: reuma, artriit, artroos, fibromüalgia, liigesvalud. Bakteriaalsed infektsioonid: hambaabstsessid, anaalfistulid, enamik mädasisaldusega põletikulisi protsesse. Kasvajad: rinna-, eesnäärme-, kopsu-, naha- luude- ja kõrva-ninakurgu piirkonna kasvajad ning leukeemia.

Järjest enam leidub arste ja teadlasi, kes väidavad, et piim on inimesele mittespetsiifiline toiduaine ning selle liigne tarbimine võib kahjustada tervist. Ka uus tervisliku toitumise püramiid (tuntud ka kui Harvard’s Food Pyramid) on piima suhtes kriitilisem ja soovitab seda tarbida varasemaga võrreldes vähem. Lehmapiimaga seotud toidud on tõstetud püramiidi eelviimasele astmele. Neid soovitatakse tarbida vaid 1…2 portsjonit päevas, kusjuures üks portsjon on vaid 30 g juustu või klaas piima, jogurtit ja kodujuustu (Laas 2010).

Kas lehmapiim on mõistlik kaltsiumiallikas või ei, sõltub paljudest erinevatest teguritest. Näiteks kas tegemist on maheda toorpiimaga või pastöriseeritud tootega, milline on piimatarbija organismis teiste mineraalainete või toksiinide foon, mis võiks kaltsiumi omastatavust hoopis takistada, milline on seedesüsteemi olukord jne. Kui tegemist on kaseiinivalgu talumatusega või opioidsete peptiididega, tuleb mõelda kasukahju tasandil ja lähtuda sellest, mis on kogu organismile parem. Uue toidukorralduse juurde käib kindlasti ka sobivamate kaltsiumiallikate leidmine. Elke Arodi sõnul on peaaegu kõik auto-immuunhaigused parandatavad piimatoodete vältimisega, sest need haigused on enamasti n-ö komplekshaigused (seotud mitmete põhjustega: geneetilised, bakteriaalsed, viiruslikud või vale toitumise tagajärjed). Steliori praktikas on hulgaliselt näiteid, kus piimatoodetest loobumine on toonud endaga kaasa üldise toonuse tõusu, selgema mõtlemise, parema unekvaliteedi, tõhusama seedimise, eriti kõrvetiste, gastroösofagiaalse refluksi ja söömisjärgse unisuse kadumise ning vabanemise pea- ja migreenivaludest.

Kokkuvõte

Gluteeni- ja kaseiinivalke käsitleva osa kokkuvõtteks võib öelda, et kahtlemata ei ole mõlema aine mõju inimese tervisele lõplikult selgitatud. Järjest lisandub uusi uuringuid, arutelud jätkuvad ja vasturääkivat infot on palju. Erinevate uuringutega tutvudes tasub aga alati juurde mõelda, kes on selle tellinud, kes rahastanud ja miks – kas pole selle taga hoopis tootjad, töötlejad, turustajad. Üsna selge pildi saame ka ilma teadusuuringuteta. Näiteks võrreldes erinevate maade toitumistavasid (ka ajaloolises plaanis) ning tänapäeval epideemia mõõtudesse kalduvaid haigestumisi (kasvajad, diabeet, osteoporoos, nina-kurgu-kõrva haigused, autismisündroom, psüühikahäired). Igaüks võib veidi analüüsides leida, et lisaks keskkondlikele teguritele on tema tervis seotud ka keha esmase energiaallika – toiduga. Just selle kvaliteedi ja sobivusega igaühele.

Allikas: Madleen Simson ja Egle Oja “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” (Helios, täiendatud uustrükk 2016, algselt ilmus 2010)

Fotod: medicaldaily.com, helios.ee

Toimetas Ksenia Kask