Aeglaselt, kuid kindlalt hakkab peavooluteadus tunnustama, et aastakümneid vaid meelelahutuslikeks ja keelatud aineteks peetavatel taimedel võib olla oluline ravitoime. Kanepi ravitoime kohta ilmub uusi uuringuid juba küllalt sageli ja alles hiljuti tegi ayahuasca toime kohta uurimuse Eesti oma teadlane Helle Kaasik, kes tutvustas oma tööd ka Telegrami konverentsil. Üks värskemaid uudiseid selles vallas on aga Inglise teadlaste avaldatud teadustöö, mis kinnitab “võluseente” toimeaine psilotsübiini potentsiaali depressiooni ravis.

Psilotsübiini sisaldavate seente tarbimist on pikka aega seostatud vaid hipide ja muusikafestivalidega. Need on keelatud ainete nimekirjas kõrvuti heroiini ja kokaiiniga, kuigi nii mõnigi teadlane on avaldanud arvamust, et hallutsinogeenseid aineid tuleks käsitleda stimulantidest erinevalt. Üks neist on ka Inglise psühhiaater ja neuropsühhofarmakoloog David Nutt, kes on psühhedeelsete ainete ravipotentsiaali uurinud juba aastaid. Nutt on ka üheks kaasautoriks värskes teadustöös, mis vaatleb psilotsübiini toimet raskekujulise ravimiresistentse depressiooni ravis.

Londoni kuningliku kolledži neuropsühhofarmakoloogia osakonnas läbi viidud väikesemahuline pilootuuring näitas, et enam kui pooltel katsealustel, kes kontrollitud tingimustes manustasid psilotsübiini, ilmnes märgatav depressiooni sümptomite paranemine. Tegemist on esimese omalaadse kliinilise uuringuga, mis on väga olulise tähendusega: kui selle tulemusi on võimalik kinnitada suurema mahuga uuringute abil, võib see oluliselt muuta viisi, kuidas ravitakse raskekujulist depressiooni.

Kuidas toimub “tripp” teadustöö raames?

Uuringus osalesid kuus meest ja kuus naist, kellel oli kõigil ravimiresistentne mõõdukas kuni raske depressioon. Nad kõik nõustusid nädalase vahega võtma kaks korda kontrollitud tingimustes psilotsübiini. Uuring toimus ilma kontrollgrupita ning tegemist oli avatud uuringuga, milles nii osalejad kui ka teadlased teadsid, mida nad võtavad või annavad. “Tripi” ajal lõõgastusid osalejad hämaras ruumis ning kuulasid kõrvaklappidest muusikat. Nende vererõhku, südametööd ja aine psühhoaktiivset toimet jälgiti kuue tunni vältel peale selle manustamist. Psühhiaatrid olid kohal, et vajadusel pakkuda tuge, kuid valdavalt jäeti patsiendid omapead “sisemist rännakut” sooritama. Mitte ükski uuringul osalenutest ei kogenud tõsiseid või ootamatuid negatiivseid kõrvalmõjusid. Psühhedeelse kogemuse tipp oli 2–3 tundi pärast doosi manustamist ning see kadus keskmiselt kuus tundi pärast aine võtmist.

Uuringus osalenud kaheteistkümnest patsiendist kogesid kõik suuremal või vähemale määral vaimse tervise seisundi paranemist. Nendest kaheksa kogesid märkimisväärselt positiivset tulemust, olles nädal pärast mõlema ravisessiooni lõppu depressioonist taastumise (remissiooni) faasis. Kolm kuud hiljem oli sellesse faasi jäänud viis patsienti ning kahel oli täheldatav sümptomite paranemine võrreldes algse seisundiga.

Uuringu tulemused on paljulubavad, kuid põhjalikemaks järeldusteks neist veel ei piisa, kuna sellel tööl oli ka mitu nõrka kohta. Kõik osalejad olid ise avaldanud soovi psilotsübiiniga katsetada ning tõenäoliselt ootasid, et sellel on positiivne toime. Viis osalejat olid varem vähemalt korra juba psilotsübiini tarbinud. Samuti on uuringu väike maht ebapiisav, et sellest põhjalikumaid järeldusi teha. Tulevikus oleks vaja neid tulemusi kinnitada topeltpimeda kontrollgrupiga uuringu abil.

Aastatuhandeid kasutusel olnud vaimse arengu tööriist

Psilotsübiin laguneb inimese kehas aineks nimega psilotsiin, mis läbib aju-vere barjääri, seostub spetsiifilise serotoniiniretseptoriga 5-HT2A ning toob kaasa olulise teadvuse seisundi muutuse, mida on kirjeldatud müstilise ja vaimse rännakuna. Sarnane toimemehhanism on ka LSD-l, ayahuasca’l ja meskaliinil. Teadlased ei ole suutnud täpsemalt mõista psühhedeelse kogemuse tekke bioloogiat peale serotoniiniretseptoriga seostumist ning veel vähem oskavad nad selgitada, miks on sellel kogemusel positiivne toime vaimsele tervisele. Katsed on aga näidanud, et “tripil” kogetul on sügav ja tähenduslik mõju, parandades patsientide meeleseisundit isegi kuni mitmeks kuuks.

Inimesed on psühhedeelseid seeni vaimse arengu eesmärgil kasutanud juba aastatuhandeid, kuid nende teraapilist mõju hakati lähemal uurima alles 1950-ndatel. Varasemad pilootuuringud on näidanud, et psilotsübiinil on potentsiaali mitmete vaimse tervise häirete ravis, nagu näiteks ärevus, obsessiiv-kompulsiivne käitumine ja sõltuvused. Sealjuures ei ole teadustööd kinnitanud eelarvamust, nagu oleks psilotsübiin iseenesest vaimsete probleemide tekke riskifaktoriks.

Selle uuringu tulemused annavad uut lootust 10–30 protsendile depressiooni all kannatavatest patsientidest, kelle haigus ei allu tavapärasele medikamentoossele ravile ja teraapiale. Krooniline ravimatu depressioon on erakordselt raske ja kurnav haigus, millest otsitakse sageli väljapääsu enesetapu abil. Psilotsübiini kiire toime vaimse seisundi parandamisel võib tuua erakordse ja ajalooliselt olulise nihke sellesse, kuidas depressiooni ravitakse. Enne seda on aga vaja täiendavaid lisauuringuid, mis selle pilootuuringu tulemusi kinnitaks. Psühhedeelsed kogemused on inimeseti ja doosist lähtuvalt väga erinevad ning võivad olla vahel ka negatiivsed. Seetõttu ei soovita ükski teadlane psilotsübiiniga iseseisvalt katsetama hakata.

Allikad: Huffington Post, The Telegraph

Foto: livefreelivenatural.com

 Toimetas Katrin Suik