Kanepi legaliseerimise aktivist Elver Loho pakub välja tegevusplaani, mille abil jõuda kanepitarbimise seadustamiseni ja mis peaks sobima ka kõige konservatiivsema vaatega inimestele.

Kui ma käivitasin rahvaalgatuse kampaania konkreetsete ettepanekutega kanepituru riiklikuks reguleerimiseks, olin valmis ohtraks negatiivseks vastukajaks. Eeldasin, et ennast ilmutavad vähemalt n-ö valve-vastased, kes igas artiklisabas valjuhäälselt vastuarvamust väljendavad. Midagi sellist ei ole aga juhtunud.

Negatiivsetest kommentaaridest on suurem osa tulnud minu liiga «hipiliku» välimuse pihta. On olnud üksikuid kommentaare stiilis «narkar otsib uut doosi», aga suvalise tuntud poliitiku arvamusloo kommentaariumist leiab reeglina kordades vürtsikamat kraami veel suuremates kogustes ja proportsioonides.

Annetustest rahastatud Facebooki-reklaamide kaudu on minu kampaania jõudnud iga päev 15 000 – 40 000 inimese ette, saanud lademes meeldimisi, jagamisi, positiivseid kommentaare, abipakkumisi ja annetusi.

Alternatiivportaalide toetus

Kampaaniat on positiivselt kajastanud alternatiivmeediaportaal Telegram ja neutraalselt, ilma eelarvamustesse ja müütidesse raamistamiseta isegi Varro Vooglaiu juhitud kristlike konservatiivide häälekandja Objektiiv. Oponentide otsingul jalutasin otse  «lõvikoopasse», seletasin oma ettepanekud ära ja… nad said aru!

Pakkusin mitmetele Eesti blogijatele, et kui teil on küsimusi, siis palun, ma võin vastata. Sain küsimusi. Vastasin nendele. Päris head intervjuud tulid kokku siin-seal Eesti blogosfääris. Tundus, et suutsin anda rahuldavad vastused nii mõnelegi olulisele kanepiga ja selle reguleerimisega seotud küsimusele.

Käisin Nõmme Raadio avalikul salvestusel, mis oli välja reklaamitud justkui debatt kanepipooldaja ja -vastase vahel, aga tuli välja, et «vastane» oli veel rohkem kanepi poolt kui mina ja ürituse lõpus tõstsid 90% kohalolijatest käe kui küsiti: «Kes toetab selles valdkonnas seaduste üle vaatamist?»

Eriti meeldejääv oli publiku hulgast ühe naise sõnavõtt: «Enne siia tulekut küsisin oma 18-aastase poja käest, et kui lihtne on kanepit kätte saada. Ta ütles, et vaja on vaid ühte telefonikõnet ja talle tuuakse koju kätte. Kanepit on noortel täna lihtsam kätte saada kui alkoholi!»

Noored saavad kanepi praegu vabalt kätte

Viimastel suvepäevadel jalutasin ringi vanalinnas ja Schnelli pargis, tülitasin möödujaid ja esitasin neile lihtsa küsimuse: «Mis on teie mured seoses kanepi legaliseerimisega Eestis?» Umbes pooltel vastajatest ei olnud muresid. Soovitasid kohe ära legaliseerida. Teine pool tundis muret, et äkki siis noored saavad liiga kergesti kätte… kuni mõisteti, et noored saavad praegu veel kergemini kätte. Kogu mitmetunnise jalutuskäigu peale õnnestus leida vaid üks kanepivastane – päise päeva ajal purjus vanamees, kes arvas, et legaliseerida ei saa, kuna riik jagaks raha valesti.

Olen koos vabatahtlikega tänaval jaganud kampaaniat ja ettepanekuid tutvustavaid lendlehti ja inimesed on olnud vägagi poolt. Nad saavad aru, et tegu on aruka plaaniga ja et kanepituru konservatiivne reguleerimine on palju parem kui tänane reguleerimata kanepituru «Metsik Lääs», mis maksuvaba kasumi otsinguil end juba ammu koolidesse sisse surub.

Eestisse on imporditud USA argumente

Paratamatult tekib küsimus, kus peidavad end Eesti kanepituru riikliku reguleerimise vastased. Ja kes nad üldse on? Kas mõni meist on sellist isendit näinud?

Müürilehe toimetaja Henri Kõiv ja MTÜ Ravikanep juhatuse liige Mart Kalvet sattusid hiljuti Facebookis vaidlusse, kus Henri tegi väga terase tähelepaneku — Eesti kanepiaktivistid võitlevad suuresti USAst imporditud müütidega, mis tegelikult ei ole Eesti inimeste peades kanda kinnitanud. Ehk teisisõnu — selleks, et oleks reformi saavutamise nimel kellegagi vaielda, oleme aastaid vaielnud mingite atlandi-taguste kajadega, võidelnud tuuleveskitega, saamata aru, et Eesti inimesed tegelikult ei ole kanepituru riikliku reguleerimise vastu. Müütiline-stereotüüpiline kanepivastane eksisteerib suuresti ainult kanepiaktivistide peades — Eesti ühiskond ei ole kanepi vastu.

Eesti ühiskond on kanepi laus-legaliseerimise vastu. Eesti ühiskond on selle vastu, et riiklikult reguleeritud kanep oleks sama kergesti kättesaadav kui täna on alkohol. Eesti ühiskond on selle vastu, et ilusate inimestega kanepireklaami tuleks telekast iga viieteist minuti järel. Eesti ühiskond eelistaks, et kanep oleks noortele tänasest märksa raskemini kättesaadav. Aga Eesti ühiskond ei ole kanepi kui sellise vastu.

Plaan: vanusepiirang, kindlad tarbimispaigad, tõendid

Lähtuvalt sellest tähelepanekust koostasin ka oma enneolematult konservatiivse kanepituru reguleerimise mudeli. Minu plaani järgi oleks kanepitarvitamine lubatud alates 21. eluaastast ja ainult kinnistes kanepikohvikutes, kuhu sisse pääsemise eelduseks on kehtiv tervisetõend perearstilt, mis peab kinnitama, et tarvitajal puuduvad need paar kriitilist eelsoodumust, mille puhul regulaarne kanepitarvitamine on pigem halb idee.

Minu plaani mõte on, et kui täiskasvanud inimene teeb teadliku otsuse tarvitada alkoholi asemel lõõgastuseks märksa ohutumat kanepit, siis tal on võimalik seda teha seaduseid rikkumata eeldusel, et ta arutab oma tarvitamisharjumusi regulaarselt oma perearstiga. See saadab inimesele väga konkreetse signaali, et ka kanepitarvitamisega on seotud mõned riskid ning et kõigi huvides on neid riske ühiselt maandada. Kui inimene ise oma tervisest piisavalt ei hooli, on perearstil iga kell võimalus tervisetõend tühistada.

Samuti on minu plaani mõte selles, et kanep oleks noortele raskemini kättesaadav. Kui arvestatav osa musta turu nõudlusest kaob, on politseil lihtsam väiksemat musta turgu ohjeldada ja tõrjuda — nii nagu juhtus salaviinaturuga pärast alkoholi legaliseerimist. Ainult et alkohol legaliseeriti liiga liberaalselt — me peame samu vigu juba eos vältima! Kanep peab muutuma alaealistele märksa raskemini kättesaadavaks kui täna, märksa raskemini kättesaadavaks kui ka alkohol on noortele täna.

Kanepi igasugune reklaamimine oleks täielikult keelatud ja tootmises oleksid eelistatud väiketootjad, et tekiks pigem käsitööõllede laadne gurmaanikultuur, mitte üks-kaks poolenisti monopoli seisuses suurtootjat. Kogu tootmine ja tarvitamine toimuks väljaspool avalikku ruumi. Kanep oleks minu plaani järgi Eesti inimestele raskemini kättesaadav kui kasiino, kindlasti raskemini kättesaadav kui täna.

Rahvaalgatus paneb arutlema

Esitasin oma regulatsioonikava rahvaalgatusena. See tähendab, et vähemalt tuhande  toetusallkirja kogumisel jõuab algatus riigikogu töölauale, nad kutsuvad mind külla, ma võtan kaasa Eesti parimad kanepiteaduse eksperdid ja ravikanepit vajavad patsiendid ning seejärel on komisjonil võimalik otsustada, kas alustada minu plaani põhjal eelnõu koostamist või mitte.

Eelnõu koostamisele saatmine ei garanteeri, et hiljem suures saalis vähemalt 51 rahvasaadikut eelnõu poolt hääletavad ja et see seaduseks saab. Küll aga annab eelnõu koostamisele minemise fakt ühiskonnale põhjuse kanepiteema üle arutleda ja eelnõu koostamise ajal saame põhjalikult kraadida Eesti rahva hoiakuid selles küsimuses.

Mitmed riigikogu liikmed on mulle eravestluses öelnud, et kui nende lauale ilmub konservatiivne kanepituru reguleerimise eelnõu, siis nad hea meelega vajutavad rohelist nuppu. Kui riigikogu liige algataks säärase eelnõu ise, siis peaks temast saama üleöö Eesti suurim kanepi kõneisik ja arusaadavalt ei soovi seda neist keegi — pole ei pädevust ega ka piisavalt huvi.

Tegevuskava

Rahvaalgatus kanepituru riiklikuks reguleerimiseks kogub sel nädalal veel viimased sadakond toetusallkirja; seejärel saan kutse riigikogu komisjoni ette oma plaani tutvustamiseks. Esitan siinkohal arusaama sellest, milline võiks olla sündmuste kronoloogia alates tänasest kuni aastani 2018.

1. oktoober 2016 — Toetusallkirjade kogumine minu rahvaalgatusele kanepituru riiklikuks reguleerimiseks lõppeb edukalt.

Oktoober-november 2016 — Riigikogu liikmetele, ministritele ja erakondadele reformikava ja laiema strateegia tutvustamine, et komisjoni liikmetel oleks otsustamiseks tarvilik info juba varakult olemas.

Detsember 2016 — Rahvaalgatus jõuab komisjoni ette. Vastame komisjoni liikmete küsimustele. Komisjon otsustab, et algatuse põhjal koostatakse eelnõu ja saadetakse suurde saali.

Jaanuar kuni august 2017 — Käime kanepiaktivistidega mööda Eestit ringi, korraldame kohtumisi rahvaga, selgitame neile kanepituru riikliku reguleerimise kava, vastame nende küsimustele ja iga sündmuse lõpus kraadime kohaletulnute arvamust. Samuti tuleb selle perioodi lõpus teha põhjalik rahvaküsitlus — märksa põhjalikum kui 2014. aasta lõpus MTÜ Ravikanep tellitud uurimus, mis leidis, et 2/3 Eesti ühiskonnast eelistab kanepituru riiklikku reguleerimist tänasele lauskeelule ja lauskeelupoliitika tagajärgedele.

Sügisel 2017 jõuab riigikogu suurde saali konkreetne ja äärmiselt konservatiivne kanepituru reguleerimise eelnõu koos põhjaliku ülevaatega rahva arvamusest sel teemal — ülevaated kevadel-suvel toimunud sündmustest, avaliku arvamuse küsitlustest jne.

Seejärel teeb riigikogu otsuse, kas võtta kanepiturg alates 2018. aasta 1. jaanuarist riikliku kontrolli alla või mitte. Olen tänaseks, isikliku kampaaniakogemuse põhjal täiesti veendunud, et vähemalt 70% Eesti ühiskonnast oleks nõus toetama minu regulatsiooniplaani kanepituru konservatiivseks riiklikuks reguleerimiseks ja eelistaks seda tänasele olukorrale.

Aasta pärast oleme olukorras, kus rahva arvamus on selge ja mõõdetud ning harimistöö ja küsimustele vastamise on aktivistid ise kevadel-suvel ära teinud. Sellises olukorras on riigikogu liikmel väga lihtne valida rohelise ja punase nupu vahel. Nad vajutavad nuppu nii, nagu Eesti rahvas seda soovib.

1. jaanuar 2018 — Eestis avatakse esimene legaalne kanepikohvik. Väheneb oluliselt kanepi must turg. Noortel on tänasest raskem kanepit kätte saada. Seni diileritele läinud kasumi korjab riik endale aktsiisina. Ka turistil tuleb kõigepealt taotleda e-residendi isikutunnistus ning käia läbi Eesti arsti juurest.

Veel viimaseid päevi saad anda oma toetusallkirja sellele plaanile: www.elver.ee

Elver Loho

Artikkel ilmus ka Postimehe arvamusrubriigis

Foto: erakogu