Foto: Jasper Johal

Autoga sõites raadio, arvutiga töötades Soundcloud, linnatiirul kõrvaklappidest Spotify jne. Ilmselgelt läheb nupust iga kord mängima muusika, mis meeldib, kuid kui tihti me mõtleme sellele, kuidas muusika mõjub?

Albert Einstein on kunagi öelnud, et ta on tark sellepärast, et talle meeldib viiulit mängida. Kõige rohkem armastas ta Mozarti ja Bachi muusikat. Viiulil improviseerimine aitas Einsteinil peas selgust luua ning probleeme ja matemaatilisi võrrandeid lahendada.

Heliga tervendajate assotsiatsiooni (Sound Healers Association) juhi Jonathan Goldmani sõnul on nüüdisajal taas jõudnud erinevad teadlased ammuste tõdemusteni, et kõik, mis liigub, tekitab enda ümber energiat, nimetame seda näiteks vibreerimiseks. See omakorda tekitab aga heli, nii nagu keegi seda parasjagu enda jaoks tunnetab. Diivan, millel istume, laud diivani ees, inimkehad – kõiges on omad helid. Jonathan Goldman arendab seda mõtet edasi nii, et heas tervises inimene kõlab kokku kui sümfoonia. Ent kui viiul läheb häälest, siis kannatab kogu meloodia, inimene on haige. Ravimeid valitakse sõltuvalt haigusest, siin pole mingit küsimustki. Samas kui probleemiks on üks häälest ära osake, siis ehk ongi olemas muusikaline võimalus, kuidas klappivaid resonantse tekitades see osa taas häälde seada.

Goldman sai tõuke selle teemaga tegelema hakata ühelt rokikontserdilt, kus ta ise esines. Lavalt paistis talle ühel hetkel, et saalis valitseb negatiivne ja vägivaldne õhkkond. Sealt alates on tema elu palju muutunud. Mõni aeg pärast seda sündmust võttis ta isegi oma plaadi müügilt ära, sest see andis tema sõnul välja vale energiat. Huvitav on aga see, et oma hilisemas elus on ta koolitanud teisi rokibände ning asi ei ole mitte muusikastiilis, vaid energias, mis on muusikasse pandud. Üks õpilasi oli näiteks Def Leppardi trummimängija, kes on kommenteerinud, et kui enne püüdis ta lihtsalt laval väga energiliselt mängida, siis pärast uute teadmiste settimist suudab ta laval mängida keskendunult ja sellevõrra intensiivsemalt.

Üks viise, mida ka näiteks Goldman praktiseerib, on kasutada heliharke samadel keha joontel nagu akupunktuur. Nii et kokkuvõttes ei ole ravitoime mitte sellel konkreetsel helil, sest helihark tekitabki vaid üht nooti, vaid toimima hakkab heli kooskõla keha enda helidega. Seega on oluline, kuhu täpselt helihark asetatakse, niisama helihargiga mängimisest pole muud kasu kui ehk lihtsalt eksperimentaalne ajaveetmisvõimalus.

Teine oluline aspekt on kavatsus, tahtlikkus. Toimuda saab see, mida me tahame, et toimuks. Nii et soovidega tasub ettevaatlik olla. Või mis puutub heliga tervendamisse, siis väga tähtis on tervendaja häälestatus, et õige võtte taga oleks ka õige mõju.

Dr John Diamond katsetas 1970ndate lõpus muusika mõju lihastele. Muusikat uurides võttis ta eraldi vaatluse alla solisti, instrumendi, muusikastiili, helilooja, sõnade tähenduse, esinemise akustika ja ruumi või taasesituse korral seadme ning helikandja. Oma uurimustes leidis ta näiteks, et kõige parema eluenergiaga on Beethoveni teosed, eriti need, mis on kirjutatud helilooja elu lõpu poole. Samas selgus katsete käigus, et rasket rokki kuulates muutuvad lihased nõrgemaks.

Muusika tunnetuslikku mõju kõrvale jättes on tehtud mitmeid konkreetsemalt dokumenteeritavaid eksperimente. Fabien Maman katsetas muusika mõju punastele verelibledele. Katse nägi välja nii, et Maman pildistas üksikuid vereliblesid pärast C-noodi mängimist. Poole tunni möödudes lasi ta kõlada C-dieesil ja pildistas vereliblesid uuesti. Vahe oli märgatav ning see paneb muidugi küsima, kas muusika suudabki muuta rakustruktuuri. Fabien Maman on teinud sarnaseid katseid ka vähirakkudega, kuid põhjapanevaid järeldusi nende katsete põhjal veel teha ei saa.

Jaapani dr Masaru Emoto näiteks on uurinud muusika ja sõnade mõju veekristallidele. Tegu on küll üpris subjektiivse uuringuga, sest kriteeriumideks on ilus-kole, ent kui võtta aluseks arusaam ilust kui korrapärasest struktuurist ning koledusest kui kaosest, siis taandub ka katsete subjektiivsus teatud määral. Kui vesi puutus kokku selliste sõnadega nagu armastus, tänulikkus, õnn või muusikapaladega nagu „Amazing Grace“ ja Beethoveni „Ood rõõmule“, siis moodustusid ilusad, õrnad, korrapärased kristallid. Vesi kokkupuutes sõnadega viha, pettumus, nimega Adolf Hitler või raskekoelisema muusikaga moodustas aga kristallid, kus puudub korrapärane vorm ning kenaduse arusaam. Kui nüüd mõelda sellele, et inimesest umbes 60% moodustab vesi, siis mida võivad mõtted, sõnad ja muusika teha meiega?

India kultuuris kasutatakse tervendamiseks mantraid, mis lihtsustatult on heade mõtete kordamine. Kordused seetõttu, et mantra mõju tekib alles pidevate korduste järel. Üks huvitavamaid lauljaid, kes India mantraid oma loomingu abil tänapäeva kuulajale sobilikus vormis esitab, on ameeriklane Snatam Kaur. „Mantrate laulmine puhastab alateadvuse, mantra keerutab alateadvusest välja energia, mida seal enam vaja ei ole. See tõmbab välja leina, meeleheite, viha,“ ütleb Snatam Kaur. „Osa sellest protsessist on tajutav, kuid osa ei ole inimene võimeline märkama. Ainus, mis sellest puhastusest märku annab, on mõttesuuna muutus. Niisama sellist muutust saavutada ei ole võimalik, sest inimene on mugav. Kui on soov muuta oma mõtteid, siis tuleb selleks tööd teha.“ Töö teha selles tähenduses, et võtta aega ja keskenduda energiatele, näiteks teadlikult tervendavat muusikat kuulates ja ehk isegi kaasa lauldes, samal ajal teadvustades, missugune on laulusõnade sõnum.

Raadiot taustana kuulates ilmselt ei ole esimesena mõttes see, mis muusikat raadiost mängitakse ja kuidas see kuulajat mõjutab. Seepärast on hea teada, et on muusikuid, kes oma otsingutes on jõudnud sarnaste tõdemusteni, nagu näiteks eespool mainitud helide uurija, endine rokkar Jonathan Goldman. Kui paljud meist üldse teavad, et 2009. aastal üllatas rokikuninganna Tina Turner kuulajaid sellega, et hakkas oma loomingusse põimima India mantraid.

Elen Luht

NB! Snatam Kauri on võimalik kuulata ja mantrate mõju kogeda hingelaulupeo kontserdil 16. oktoobril Nordea Kontserdimajas.

Foto: Jasper Johal