Viimasel ajal on üheks suurimaks diskussiooniks rahvusvahelises poliitikas olnud kaks vabakaubanduslepet, millest üks on TTIP – Euroopa Liidu ning Ameerika Ühendriikide vaheline, teine CETA ehk Euroopa Liidu ning Kanada vaheline. Rohkem kõneainet saanud TTIP ehk Atlandiülene Kaubandus- ja Investeerimispartnerluslepe kõlab küll meie kaubandust arendava eesmärgina hästi, kuid ometi on sellel oma varjatud küljed.

TTIP pakuti esimest korda välja 1990. aastatel ning seejärel 2006. aastal, mil seda kohe ka läbi viia taheti. Idee selle leppe taga võis olla algul heatahtlik ning silmas pidada riikide parimaid huve kaubandussuhete lihtsaks ning efektiivseks toimimiseks, kuid tegelikult kaasnevad sellega paljud murettekitavad aspektid. Näiteks Euroopa Liidu standardite langemine mitmes vallas, et toodete eksport Euroopasse oleks lihtsam ning odavam. USA-s on 95% suhkrupeedist, 88% maisist ja 94% sojaubadest geneetiliselt muudetud variatsioonid. Neid vilju sisaldavad aga paljud toiduained, mis tähendab, et ka need toidud on omakorda GMO-dest mõjutatud. Enam kui pooled Euroopa riikidest on GMO-de kasvatamise keelanud. Läbiviidud teadusuuringud nende kahjulikkusest on tihtipeale üksteisele vasturääkivate tulemustega. Samas on Euroopal tava olla toiduregulatsioonide lõdvendamisel pigem ettevaatlik ning vältida võimalikku ohtu oma kodanikele.

TTIP üheks suurimaks probleemiks on Euroopa toodetele kehtestatud kriteeriumite ja regulatsioonide paljusus võrreldes USAga, kus toodetele ja tootmisele kehtivad standardid on valdavas enamuses madalamad kui meil. See avab tee potentsiaalsele meiepoolsete regulatsioonide arvu ning karmiduse langetamisele, et USA-l oleks võimalik oma kaupu meie turule eksportida, tehes ekspordi samal ajal seega ka odavamaks. Saab tuua ka näite erinevuse kohta loomakasvatusest,  nimelt kasutatakse Ameerika Ühendriikides kanade masspidamisel praktikat nimega “kloorivann”, mis kokkupuutel kana organismiga tapab bakterid, mis on kanadel haigustekitajaks. Euroopal on aga teine lähenemine – siin proovitakse selliste bakterite vohamist üldsegi ennetada, luues kanadele sanitaarsemad tingimused. TTIP jõustumisel peaks kanaeksport USA-st taastuma ning see seaks ohtu Euroopa Liidu kodanike tervise.

Peale toidujulgeoleku ohtude on TTIP-l ka palju tõsisem, meie ühiskonda puudutav mõju. Leppe üks osadest nimega ISDS (Investor-State-Dispute-Settlement) annaks sisuliselt korporatsioonidele võimaluse kaevata kohtusse selle riigi valitsus, mille seadused ning praktika rikub nende korporatsiooni võimalusi saavutada loodetud kasumit Euroopa turul. Selliste vaidluste lahendamiseks on välja pakutud moodustada arbitraaži kohtud ehk kohtud investorite kaebuste jaoks, mis annavad põhjust nende legitiimsuses ning neutraalsuses kahelda. Sellise ettepaneku tegi Sigmar Gabriel, Saksamaa majandus- ja energeetikaminister. Lisaks ISDS-le on leppes märgitud ka punkt “regulatoorse koostöö” kohta, mis tähendab, et suurte firmade ning kontsernide esindajad saavad mõjutada eelnõude koostamist ja sisu enne, kui need isegi parlamenti läbiarutamisele jõuavad. See annab neile võimu riikide võimalike seaduste ning seega ka rahva heaolu üle. Väga konkreetse näite saab tuua aastast 2013, kui õli- ja gaasifirma Lone Pine esitas 250 miljoni dollarilise ISDS kohtuhagi Kanada vastu pärast seda kui Kanada suurim provints, Quebec, kehtestas frakkimisele moratooriumi.

Vahest on aga kõige olulisem aspekt selle leppe juures, et neid läbirääkimisi viiakse läbi saladuskatte all. Avalikkusele on ette antud “lihtkeeli” kokku pandud lühitutvustused osadest leppe punktidest, mõned tutvustavad videod ning peale selle suurt ei midagi. Mõlema leppe, nii CETA kui TTIP sisututvustused on ühekülgsed – rõhutatakse seda, kuidas Euroopas ei muutu regulatsioonid nõrgemaks ning inimesed ei pea oma tervise pärast kartma. Selline pinnapealse informatsiooni jagamine ning ilma argumentideta inimeste rahustamine paneb muretsema ning ainult kasvatab rahva skeptilisust.

Kuigi TTIP kohta on praegu võimalik leida veel mõningaid murettekitavaid punkte, siis on näiteks Euroopa Liidu poolt väljastatud piiritusjooke puudutava dokumendi ülaosas kirjas järgmine lause: “The actual text in the final agreement will be a result of negotiations between the EU and US”. See tähendab, et lõplik tekst selgub alles siis, kui tegelik lepe on USA ning Euroopa Liidu vahel juba saavutatud. Selline mittetäieliku informatsiooni pakkumine, rahva intelligentsuse alahindamine ning meie tervise, heaolu ning ümbritseva keskkonna ohtu seadmine ei ole mitte see, mida me Euroopa Liidult rahva huve ning heaolu silmas pidades ootame. Selle hinnaga me oma kaubandust vabamaks ei muuda.

Lisaks kerkib päevakorda ka konkurentsiprobleem. Nimelt tootmisstandardite lõdvenemisel tekib efekt, kus toodete hinnad langevad, sest madalamad standardid võimaldavad odav- ja masstootmise suuremal skaalal. Selletõttu tekib aga olukord, kus väikeettevõtjad ei suudaks suurkorporatsioonidega tootehindade poolest konkureerida ning oleksid sunnitud ka enda toodete hindu langetama. Selline suurenev ebavõrdne olukord võib tekitada peale raskemate tootmisolude ka tööjõu probleemi. Tootehindade langemisel väheneb ka osa, millest töötajatele palka makstakse. Osad tööandjad võivad hakata nägema tendentsi, kus on odavam töö automatiseerida, kui jätkata inimtööjõu kasutamist. Selline protsess viib aga töökaotusteni, kusjuures on ennustatud, et toimub “tööjõu sektoritevaheline ümberpaigutus”. Nimetatud ümberpaigutus oleks pigem leppe võimalik pikaajalisem tulemus ning 2013. aastal CEPR läbiviidud majanduslikus uuringus tunnistatakse, et lühiajalisi leppe mõjusid töökaotusele või töökohtade loomisele ei uuritud. (CEPR, 2013). Skeptiliseks teeb aga see asjaolu, et tegemist ei ole mitte eraldiseisvalt läbiviidud majandusuuringuga, vaid tegemist on Euroopa Komisjoni poolt tellitud ning ameeriklaste poolt läbiviidud uuringuga.

Vaadates kõiki neid tulemeid, mida antud lepe võib korda saata, seejuures ka häid tulemeid, kaaluvad võimalikud negatiivsed mõjud positiivsed üle. Eelnevalt mainitud uuring viitas ka sellele, et eelkõige kasvaksid rasketööstus (12%), autotööstus (40%), keemiatööstus (9%) ja toidutööstus, sh eelkõige töödeldud toit (9%). Samal ajal ennustatakse, et põllumajandus, metsandus ja kalandus kokku kasvavad ainult 0,06%. See on ka põhjuseks, miks TTIP praeguses vormis ei ole piisavalt turvaline ning kasumlik, et lepe ellu viia. Sama sisuga teine vabakaubanduslepe Euroopa ning Kanadavahel (CETA), on juba hetkeseisuga tagasi lükatud, sest Belgia valitsus ei saanud Valloonia piirkonna regionaalselt parlamendilt leppe jaoks nõusolekut. Nimelt näeb Valloonia leppes ohtu farmeritele ning üldisele eluheaolule, mis annab põhjust järeldada, et ka TTIP on sama ohtlik.

2.novembrist kuni 5. novembrini toimub Brüsselis TTIP Game Over aktsioon ning arutelu, kus osalevad erinevate taustadega inimesed üle Euroopa, et juhtida tähelepanu selle leppe varjatud ning kahjulikele osadele. Tutvu olemasolevate TTIP dokumentidega, harides end erinevate teemaartiklitega. Avalda arvamust sotsiaalmeedias ning liitu TTIP vastase aktsiooniga, andes oma allkiri Euroopa Initsiatiivi TTIP ja CETA vastasele petitsioonile, mis on kogunud juba üle 3,5 miljoni allkirja.

TTIP- Mäng Läbi!

Lisette Aro, Noored Rohelised

Lisainfot:

TTIP – eelnõu lisa piiritusjookide kohta: https://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2016/march/tradoc_154375.pdf

Atlandiülese Kaubandus- ja Investeerimispartnerlusleppe majandusliku analüüsi aruanne (CEPR, 2013): https://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2013/september/tradoc_151787.pdf

Petitsioon: https://stop-ttip.org/sign/

Foto: stop-ttip.org