Foto: pilgrim.ee

Siiri Sisask on Eesti avalikkusele tuntud eelkõige muusikalooja ning lauljana, kuid temalt on ilmunud tänaseks ka kaks raamatut, “Head ööd, maga hästi“, mille ta kirjutas kahasse oma pojaga 2002. aastal, ning 2016. aastal ilmus temalt ka luulekogu “Mismoodi ma seda maailma armastan“. Täna avaldame teile lugemiseks peatüki uuest raamatust “Südame hääl”, mis hõlmab lauljatari tähelepanekuid elust ja inimestest, loodusest ja väetunnetusest. Suur osa raamatu sisust kuulub ka kõnelustele tema vanaema, Ellen Oravaga.

Korraga torkas aga mõttesse ja küsisingi vanaemalt, mis oleks lühidalt ja kokkuvõtlikult suurimaks elutarkuseks, mida tema oma üheksakümne kolme aastaga tõdenud on? Nagu oleks ta seda küsimust juba ette teadnud, nii vastaski pikemalt mõtlemata: “Tead, Siiri, suurimaks elutarkuseks on tahe elada.“

Lotovõit, ning mida sellega peale hakata

Eks sünni maailma igasuguseid inimesi, ütles mu vanaema kord, kui südamehäälest juttu tegime, ning lisas, et ehk sõltub see kaasasündinud vaimujõust, kas kuulab inimene oma südamehäält või mitte. Et kas tajub ja tunnetab, või mitte.

Ehkki see nagu külma veena krae vahele kostus, tundus siiski mõttekäik tõevirvet omavat ning pani mindki sügavamalt enesesse
vaatama. Et mida siis mina sünnipära poolest kaasa sain? Siinkohal pean tunnistama, et minuga on nii, et mida enam aastaid siinses
ilmas veetnud olen, seda vähem ma südame- ja mõistusehääle vastandumist endas tajun. Need tunduvad muud mitte näivatki,
kui vaid ühe ilmingu erinevad nimetused. Kas nii elada on parem või mitte, seda ma öelda ei oska. Ega oska ka mu vanaema, kes
alati, kui end peale meie jutuajamisi kojuminekule sean, head aega asemel lihtsalt lihtsat elu soovib.

Olen lugenud, et kunagi nimetanud vanad
kreeklased maailma loomisprotsessi ja kõike
sinna kuuluvat „kedruseks”.

Umbes nii nagu meie, eestlased, loodut looduseks kutsume. Ainult et aegade jooksul on inimarusaamad vast paljuski muutunud,
olenemata rahvusest. Oleme hakanud tehnika arengut ja muud taolist ehk hoopis loodusväliseks pidama.

Selline maailma kunstlik tükeldamine ning ühe teisest jõuga lahutamine on meid mingil viisil ennastki ehk sisemiselt lõhestanud.
Et olemegi kohe päris tõe pähe uskuma hakanud, nagu olekski loodus üksnes “roheline puuleht, sinine taevas, puhas vesi ja võib-olla
ka mõni lill”. Aga me ise sinna enam nagu ei kuulukski. Justkui oleks me looduse oma inimliku tarkusega ammugi juba üle kavaldanud.

Nõnda, et ega ilmastikuoludki enam inimest naljalt tema mugavustsoonist välja raputa, kulgedes mõnusate autodega hooldatud teid ning elades sooja- ja vettpidavais majades. Juhul, kui just mõni sügavam looduslik haugatus oma ootamatusega lausa elu pea peale
jälle ei pööra.

Nii võimegi rahus edeneda. Ning oma looduseülesust kinnisideena edasi pidada. Nagu oleks lõpeks ka laiad laaned ja sügavad ookeanidki koos vaaladega me endi poolt kokku monteeritud. Ja laevad nendel ookeanidel oleks siis nagu mõni tore telefonimäng…

Aga mingi nihe niisuguse looduskauge enesemääratluse ja suhestumisega kindlasti kaasnema ka peab. Sest kui inimene oma loomulikust ehedusest eemaldub, selle unarusse jätab, kuis saab ta siis ka lihtsalt omaenese olemasolekust rahu ja nautimist ammutada?

Selline inimene on ju meeletult sõltuv. Nii välisest, kui ka üleüldse kõikvõimalikest pakutavaist peibutusist. Ta on nagu rõngasse aetud siug, kes teisiti kerra end tõmmata ei suuda, üksnes šablooni abil.

Oi, rohkesti ja paatoslikult kõneletakse tänapäeval vaikusevajadusest. Rahu otsinguist. Neist räägitakse nagu pühist asjust… Ometi pole rahu ja vaikus kunagi kedagi hüljanud, hoopis ise oleme seda teinud. Ning neid küll vägagi taga igatsedes, neist unistades ja neid
soovides, ometi neid siiski ka pelgame – rahu ja vaikus, tundmatu maa. Umbes nii, nagu ütlevad näitlejad, et kõige keerulisemad rollid
olevat just nood, mida mängides midagi rääkima ega tegema ei pea, ainult olema. Aga ainult olla on väga raske…

Nojah. Mida siin ikka kosta. Kedrusevälisena vaevalt midagi või kedagi siia ilma sünniks. Iga nähtus, asi, ese, olend eks ole välja
kasvanud eelnevatest tingimustest. Need tingimused olid seotud jällegi muude eelnevate põhjuste ja kokkulangevustega, mis omakorda olid tingitud eelnevaist. Nii elu veereb, nagu vokiratas. Ja nii tahab ka inimene, kes iganes, loodusalane või loodusülene, ennast kaitstuna tunda ja hoituna. Kuigi see kõlab magusalt. Aga paneb see siiski liikvele ka enamadki jõud, rõõmud ja mured, mida inimene on määratud kulgema läbi oma vaimutegevuse, siis kas kuulates või mitte kuulates oma südamehäält. Nii ka igaüks kord ikka oma südamehääleni jõudma peab, sest kannatustes vaevlev inimene oma otsinguis on põhjalik.

Allikas: Siiri Sisask “Südame hääl” (Pilgrim, 2016)

Pilt: pilgrimbooks.ee