Foto: Zim / Adobe Stock

Teadusuuringud psühhedeelsete ainete raviotstarbelise kasutamise valdkonnas katkesid viiekümneks aastaks. Nüüd aga on see vastuolulisi reaktsioone esile kutsuv teema taas teadlaste huviorbiiti tõusnud ning ähvardab ümber lükata seni kehtinud tõekspidamised. Psühhedeelikumide renessanss on jõudnud mitmete mainekate peavooluväljaannete lehekülgedele (näiteks The New Yorker ning Rolling Stone.)

Toome teieni 2016. aasta novembris Kanada meditsiiniprofessionaalidele mõeldud väljaandes The Medical Post avaldatud artikli “Meditsiini psühhedeelne renessanss” (Medicine’s psychedelic renaissance), mis ilmus Telegramis sama aasta detsembris. 

2011. aastal ähvardas Kanada tervishoiuministeerium dr Gabor Matéd arreteerimisega, kuna arvati, et ta viib läbi ebaseaduslikke kliinilisi katseid ayahuasca-nimelise hallutsinogeense teega. Veidi pärast seda, kui Maté raamat sõltuvushäiretest, “In the Realm of Hungry Ghosts”, oli saanud edukaks, hakkas ta saama kirju selle kohta, kuidas tüüpiliselt Lõuna-Ameerikas kasvava Banisteriopsis caapi väädi ja Psychotria viridis lehe baasil keedetav jook võib olla kasulik sõltuvuste ravis. Algul ei pööranud ta sellele suuremat tähelepanu, kuid sellelaadne tagasiside hakkas temani jõudma aina sagedamini ning õige pea sai ta kutse osaleda ayahuasca-tseremoonial Vancouveris. Maté, kes oli 12 aastat oma karjäärist pühendanud sõltlaste ravile, võttis kutse vastu. „Nägin kohe, et sellel on potentsiaali,” sõnas ta. „Kui te oleks mulle öelnud kümme aastat tagasi, et on olemas aine, mis suudab tuua kaasa just selliseid tulemusi, nagu ma nüüd näinud olen, oleksin teid hullumeelseks pidanud.”

Dr Maté reputatsioon sõltuvushaiguste arstina on suuresti üles ehitatud vastuolulisele hüpoteesile, et kõik sõltuvused saavad alguse traumast. Ta on pakkunud välja teooria, et ayahuasca toimib läbi alateadvuse ja teadvuse vahelise barjääri lammutamise, võimaldades patsientidel muuhulgas „taaskülastada lapsepõlvekogemusi täiskasvanu kogemustepagasiga.” Idee on selles, et pärast seda kogemust naasevad patsiendid parema arusaamaga sellest ebamäärasest valust, mis on nende sõltuvushäire  käimalükkavaks jõuks, ning see mõistmine annab neile parema võimaluse sõltuvusest vabaneda. Maté võrdles seda meditatsiooniliikide või sügavuti mineva psühhoteraapiaga. „Kuid need meetodid võtavad palju rohkem aega,” sõnas ta. „Kui ma teen ayahuasca-laagri, siis leiavad inimesed, et on läbinud 10 aastat psühhoteraapiat seitsme päevaga.” Sellel ei ole peaaegu mitte midagi pistmist joogi endaga, vaid kõik tuleneb selle tagajärjel vallanduvast kogemusest.

Selline holistiline lähenemine on osutunud paljulubavaks. Hiljuti teadusajakirjas “Journal of Psychopharmacology” avaldatud ülevaates, mis koondas 28 inimese peal läbi viidud uuringu tulemusi, leidsid teadlased kokkuvõtteks, et ayahuasca-kogemusel on nii depressiooni ja sõltuvuste ravi potentsiaal kui ka füsioloogiline toime ajule, mõjutades impulsside kontrolli, otsustamise, valu ja mäluga seotud keskuste suurust ja tihedust. Kui Maté võttis vastu kutse vaadelda ayahuasca-tseremooniate sarja First Nations kogukonnas (koondab Kanada põliselanikke), millel on pikaaegne sõltuvusprobleemide ajalugu, oli ta juba nende tseremooniatega seotud psühhoteraapiat teinud mõned aastad. Sel korral aga palus grupp British Columbia ülikooli teadlasi tal läbi viia teaduslik vaatlus. Maté tuli nende palvele vastu ning õige veidi hiljem sekkus Kanada tervishoiuministeerium.

„Pärast saadud hoiatust ei ole ma ayahuascaga Kanadas tööd teinud,” sõnas Maté. Kuigi Kanada tervishoiuministeerium on teatanud avalikult ja kirjalikult, et see tee ei ole kahjulik ega sõltuvust tekitav, on see siiski keelatud aine, mis on kantud keelatud ainete nimekirja kõrvuti mitmete teiste ainetega, millel „ei ole meditsiinilist kasutegurit”. Selles nimekirjas on mitmed psühhedeelikumid, mis on viimasel ajal teadlastele erilist huvi pakkuma hakanud. Kuid dr Maté ei ole üks nende hulgast. Tema jätkab tööd ayahuasca teega teistes maailma osades, olles veendunud, et selle terapeutiline potentsiaal on liiga võimas, et seda ignoreerida, kuid ta ei ole huvitatud oma kolleegide veenmisest. „Ma olen 72 aastat vana,” ütles ta. „Selle aja peale, kui ma jääksin ootama, et kogu teadustöö ära tehakse ja see kraam ametlikult lubatuks saab, hallitaksin juba hauas.”

Maha maetud ajalugu

Ayahuasca on üks viimaseid aineid, mis on moodsa meditsiinilise teadustöö mõttes tulnud välja justkui eikusagilt. See on samuti üks paljudest ammustest aegadest pärinevatest hallutsinogeenidest, mida on kasutatud põlisrahvaste ravirituaalides Mojave kõrbes, Amazonase madalikul ja Aafrika džunglites. Raadiointervjuus kanalile Vancouver Real sõnas Mark Haden, kes on psüheedeelikumide uurimisega tegeleva organisatsiooni MAPS (Multidisciplinary Association for Psychedelic Studies) juhatuse liige, et psühhedeelikumid esinevad isegi Vana-Kreeka ja India iidsetes tekstides. Kuid varasemalt, enne viimast viit aastat, uuriti neid aineid tõsisemalt vaid 1950.-60. aastate paiku. Selle pausi põhjuseid on terve hulk, kuid võib-olla kõige ilmselgem neist on poliitiline. Avalikkus on psühhedeelikumide osas väga kahtlustav ning need seisukohad kajastuvad ka teadusringkondades. Teadlased ei ole olnud valmis oma mainega riskima ning isegi siis, kui nad seda tegid, seadsid valitsused logistilise ja regulatoorse takistusteraja, mis muutis teadustöö läbiviimise liialt kulukaks.

Näiteks Kanada viimase 50 aasta ainukeses psühhedeelikumide uuringus, milles MAPS viis läbi kliinilisi katseid MDMA-ga (ecstasy), olid aine hoiustamisingimused sellised, et Haden nimetas neid poolnaljatades „pommikindlateks”. Meeskond pidi tegema tõsiseid struktuurseid muudatusi ravimite hoiukoha teisel korrusel. Seifis oli kõigest umbes 2000 Kanada dollari väärtuses ainet, kuid selle säilitamise kulud olid kordades kõrgemad.

Selle regulatoorse vastupanu juureks on üks aine: lüsergiinhappe dietüülamiid ehk LSD. Õige pea pärast selle aine psühhedeelsete omaduste avastamist sai LSD-st läänemaailma meditsiiniteadustöö kogukondades sensatsioon. Vahemikus 1950-1965 tehti selle aine kohta enam kui 1000 teadustööd, avaldati kümneid raamatuid ning sel teemal peeti kuus rahvusvahelist konverentsi. Probleem tekkis aga sellest, et see aine hakkas liiga palju huvi pakkuma ka paljudele teistele. 1950-ndate alguses sai Kanadas Saskatchewani provintsis asuv preerialinn Weyburn koduks ühele maailma juhtivale LSD uurimiskeskusele. Just seal näitas psühhiaater dr Humphry Osmond, et seda ainet võiks kasutada isiksusehäirete ja alkoholismi raviks (väidetavalt sai kuulsa 12-sammu programmi looja inspiratsiooni just LSD tripist). Kuid kaugemal idas, Montreali Allan Memoriali instituudis kasutati sedasama ainet palju kuritahtlikumatel eesmärkidel. CIA korraldatud MKUltra nime kandvatel uuringutel anti mõnedele patsientidele nende enda teadmata seda ainet, et arendada välja uusi ülekuulamistehnikaid.

Teised inimesed leidsid, et LSD oli liiga oluline, et jätta see vaid meditsiinivaldkonna jaoks, ning hakkasid neid jagama muusikutele, kunstnikele ja kuulsustele. Õige pea sai LSD-st Ameerika vastandkultuuri oluline osa. Meedia sai haisu ninna mõningatest ärevust tekitavatest lugudest seoses aine kuritarvitamisega ning avalik arvamus,mis senimaani oli olnud valdavalt positiivne, pöördus vastupidiseks. Aastaks 1970 oli see aine keelatud üle terve USA ning Kanada. Samal ajal kadus LSD vaikselt meditsiinikoolide õppekavadest ning uued teadustööd psühhedeelikumide omaduste osas jäid täiesti katki. Tänapäeval on väga vähestel meditsiiniõpilastel aimu sellest, et psühhedeelikumidel on lääne meditsiini ajaloos olnud oma roll.

Intervjuus uudistekanalile CBC sõnas Briti psühhiaater ning endine Suurbritannia valitsuse ravimiturvalisuse nõustaja dr David Nutt, et peale LSD kriminaliseerimist maad võtnud teadustööde piiramine oli kõige hullem tsensuur teadusajaloos. „See on veel hullem, kui see, mida katoliku kirik tegi 1616. aastal teleskoobiga,” ütles ta. „Nendel aegadel ei olnud teadlaseid palju ning teaduse areng ei olnud niivõrd kiire, kuid viimase 50 aasta jooksul on teadus arenenud kümnekordselt.”

Pimeduse lõpp

Idee, et psühhedeelikume kasutavad peamiselt rokkstaarid, kunstnikud ja hukkaläinud noored, on jäänuk Nixoni-ajastu mõttelaadist. Raamatu “Storming Heaven: LSD and the American Dream” autori Jay Stevensi sõnul olid valdav enamus LSD kasutajad keeluaja algusaastatel tegelikult meditsiiniteadlased ja akadeemikud, kes puutusid ainega kokku (ja võtsid seda) seoses oma tööga. Näiteks dr Osmondi haigla personalil – alates meditsiiniõdedest kuni haigla arhitektideni – soovitati võtta LSD-d, et mõista paremini, mida patsiendid teraapia ajal kogevad. See oli omamoodi keemiliselt soodustatud empaatia.

Kuid pärast aine keelustamist muutusid selle kasutamise tingimused. Esimesed tõsiselt võetava teadustöö sädemed hakkasid lõkkele lööma uuesti alles pärast 1986. aastat, kui Rick Doblin asutas organisatsiooni MAPS. MAPSi Kanada piirkonna juht Mark Haden hakkas psühhedeelikumidest huvituma esmakordselt 10 aastat tagasi, kui ta tegutses sotsiaaltöötajana Vancouveri rannikupiirkonna sõltuvusprobleemide osakonnas. Seal puutus ta kokku ibogaiiniga, psühhoaktiivse ainega, mida leidub Aafrika iboga juures ning mille kohta arvatakse, et see surub alla opioidide, nagu heroiini või oksükodooni võõrutusnähtusid. Haden ütles, et ainuke kord, kui ta kuulis patsienti ütlevat, et ta on terveks saanud, oli peale ravi ibogaiiniga.

Nii algas Hadeni missioon seadustada selle ainega tehtavad teadustööd. Ta hakkas kutsuma arste ja teisi tervishoiuteenuse pakkujaid iga kahe kuu tagant toimuvatele õhtusöökidele, lootes ärgitada neid uutele diskussioonidele. Kuid tal oli raskusi nende inimeste saamisega oma paati. „See oli umbes kaheksa aastat tagasi ning kui ma töö lõpetasin, on huvitav, kuidas maailm on muutunud. Eelmisel aastal kutsus Vancouveri rannikupiirkonna tervishoiuosakond mind tagasi, esitama neid samu ideid, ning seekord sain hoopis teistsuguse vastuvõtu osaliseks.”

Haden leiab, et Vancouveris toimunud muutuse toojaks on dr Evan Wood – rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteet linnamedisiini alal ning Vancouveri rannikupiirkonna sõltuvusprobleemide osakonna direktor. See mees hakkas avalikult rääkima vajadusest teha rohkem teadustööd psühhedeelikumide vallas ning pakkus isegi välja võimaluse luua sellisele uurimustööle pühendunud keskus St. Pauli haiglas. (Huvitaval kombel arvab dr Wood ise, et muutus on tekkinud hoopis tänu Johns Hopkinsi ülikoolis läbi viidud teadustööle, mis näitas, et psühhedeelikumid võivad aidata inimestel suitsetamist lõpetada. „See on aidanud avada inimeste meelt vajadusele uute ja turvaliste lähenemisviiside järele,” on ta kirjutanud.) Pärast seda muutusid Hadeni korraldatud õhusöögid oluliselt rahvarohkemaks. Nagu ta ise ütles, julgustus andis paljudele inimestele loa.

Mõõda põrgusügavust või lendle inglina

Linnalegendidele, mida on kasutatud narkootikumide ohtude eest hoiatamiseks, on pühendatud terve eraldi Wikipedia lehekülg. Juba klassikaks on kujunenund lugu mehest, kes võttis LSD-d ja uskus, et oskab lennata, kuid kukkus hoopis rõdult (aknast või kaljult) surnuks. Teine müüt kirjeldab gruppi lapsi, kes väidetavalt jäid pimedaks pärast seda, kui nad narkouimas otse keskpäevasesse päikesesse vaatasid. Ei ole kokkusattumus, et kõige enam figureerivad neis linnalegendides LSD ja marihuaana – viimase aja kaks kõige enam politiseeritud ainet). Võib-olla üks kõige ebameeldivamaid legende on lugu lapsehoidjast, kes pani beebi ahju ja toore kalkuni hälli. Enamus neis lugusid on olnud pettused, mõnede puhul on tarbitud aine rolli ületähtsustatud ning aluseks olevas loos oli tegemist hoopis suitsidaalsete kalduvuste või lihtsalt kergemate õnnetustega. Kuid nende lugude populaarsus peegeldab seda, kui võimsad olid LSD kasutamisega seotud hirmud. Ning kuigi need hirmud olid liialt suureks puhutud, ei olnud need samas päris alusetud. Eriti kehtib see enteogeenidena tuntud psühhedeelikumide grupi kohta.

Enteogeenide hulka kuuluvad LSD, psilotsübiin (leidub n-ö maagilistes seentes), meskaliin ja DMT (ayahuasca aktiivaine) ning neid defineerib võime algatada inimeses vaimne kogemus. Sellele kontrastina kuulub MDMA psühhedeelikumide gruppi, mida tuntakse empatogeenidena, mis on oma nime saanud tänu omadusele panna inimest tundma teistega seotust. Empatogeenide kõige märkimisväärsem miinus on see, et nende kasutamisele järgneb sageli lühike depressiooniperiood. Esialgne teadustöö on näidanud, et see meeleolulangus möödub sageli märkamatult MDMA-ga assisteeritud teraapias. Haden on seda võrrelnud väikese lainega suures ookeanis: inimesed märkavad seda juhul, kui võtavad tänavanarkootikume ja nende metafooriline ookean on rahulik ning järgmisel päeval peavad nad minema tööle või kooli. Neil, kes juba kannatavad vaimse tervise häirete käes, on ookean juba eelnevalt piisavalt mäslev, et väike laine jääb tähele panemata.

Enteogeenidega on hoopis erinev lugu. Psühhedeelse teadustöö kontekstis need „ajavad ego segadusse”. Ning hoolimata asjaolust, et seda kasutatakse kliinilises kontekstis, võib see olla hirmutav kogemus. Johns Hopkinsi ülikooli poolt avaldatud teadustöö ajakirjas “Journal of Psychopharmacology” kirjeldas seda, et teadlased küsitlesid ligi 2000 täiskasvanut seoses nende „halva tripi” kogemusega maagiliste seente tarbimisel (väga sarnane kogemus LSD-ga). 62% vastajatest leidsid, et see oli 10 kõige keerulisema situatsiooni hulgas, mida nad on elu jooksul kogenud ja 11% vastasid, et see oli elu kõige keerulisem moment. Mõnede kirjelduste kohaselt võib ayahuasca olla isegi hullem, sest sellega kaasnevad intensiivne iiveldus ja oksendamine. Hiljutises New Yorkeri loos kirjeldab üks ayahuascat proovinu oma esimest korda kui kõige valusamat kogemust elus „korrutatuna tuhandega.” „Tundsin, nagu oleks mind tükkideks rebitud,” ütles ta ajakirjanikule. Ta koges tundide viisi kogu keha haaravaid krambihoogusid ning ärkas järgmisel päeval vaiba hõõrumisjälgedega näol. Kõiki neid ebameeldivaid kogemusi ühendab aga see, et need kipuvad ette tulema kontrollivabas keskkonnas. Nii Haden kui Maté on rõhutanud, et patsinedi meeleseisund ja asukoha atmosfäär on psühhedeelikumidega läbi viidavas teraapias sama olulised kui aktiivaine ise. Olgu tegemist ayahuasqueroga (kogenud šamaan, kes on spetsialiseerunud ayahuasca-tseremooniate läbi viimisele), kes viib läbi põlisrahvastelt pärinevat tseremooniat, või psühhiaatriga, kes on tugiisikuks psilotsübiiniga assisteeritud teraapiasessioonil, see, kuidas antud kogemust juhi poolt hallatakse, võib osutuda väga võimsaks tervenemist või kahju põhjustavaks jõuks.

Korralikult kontrollitud oludes ei tule ette negatiivseid psühholoogilisi mõjusid, nagu näiteks psühhoose, ning isegi reguleerimata kasutamise korral ei ole võimalik kehaline kahju tavaliselt seotud psühhedeelikumi enda mõjuga. Enamuse teiste farmaatsitööstuse ravimitega võid ennast kahjustada tavaliselt juba soovitatud doosi kuus korda suurendades, kuid LSD puhul peab olema üledoos 1000-kordne, et reaalset kahju tuua (oluline erand on siinkohal ibogaiin, mis võib osade alkoholi ja opioidide tarvitajate hulgas kaasa tuua südamerütmihäireid, nii et selle tarvitamine vajab palju hoolikamat järelvalvet). Ayahuasca puhul tulevad kõige ohtlikumad olukorrad ette tavaliselt siis, kui mitte piisavalt teadlikud ayahuasquerod püüavad kogemust intensiivistada, lisades teesse datura nime kandvat džunglitaime, mis tekitab deliiriumi ja mida mõned kultuurid kasutasid mürgitamise eesmärgil.

Siiski esinevad ebameeldivad kogemused ka kliinilises keskkonnas, kuid need ei mõjuta enamasti positiivset lõpp-tulemust. Johns Hopkinsi uuring leidis, et 76% küsitletutest lahkusid peale halba trippi siiski paranenud üldise isikliku heaolutundega ning 46% leidis, et nad oleksid valmis seda uuesti kogema. Isegi see ayahuasca kasutaja New Yorkeri loost jätkas tee kasutamist regulaarselt ning väitis, et viha, millest ta oli lapsepõlvest peale kinni hoidnud, kadus järk-järgult hirmutavale kogemusele järgnenud kuude vältel. „Kui kellelgi on nägemused jaaguaridest, anakondadest ja džunglitaimedest, on see tõeliselt kaunis, kuid mind see ei huvita,” sõnas dr Maté ayahuasca kohta. „Kui keegi kogeb hirmu ja agooniat, siis mind see ka ei huvita. Oluline on kogemuse tuum: mida taim sulle õpetab?”

Teaduse probleem

Hiljuti võeti kokku II faasi kliinilised uuringud MDMA kasutamises traumajärgse stressihäire raviks ning nii Hadeni grupp kui ka nende Ameerika koostööpartnerid taotlevad luba uuringute III faasi alustamiseks. Kui asjad samal kombel jätkuvad, on Haden veendunud, et viie aasta pärast saab MDMA Kanadas kasutusloa psühhoteraapia jaoks.

Kuid psühhedeelikumidega teraapia on jätkuvalt silmitsi unikaalsete väljakutsetega. Näiteks topeltpimedad kliinilised katsed osutuvad alati võimatuks, kuna nii teadlased kui ka patsiendid mõistavad väga kiiresti, kellele on antud platseebot. MAPS on selle probleemi haldamiseks tulnud lagedale loova uuringudisainiga MDMA kliinilistel katsetel, kuid on keeruline öelda, kas ayahuasca-laadne aine võiks kunagi olla vastav Kanada tervishoiuministeeriumi rangete nõudmistega. Isegi kui enamus enteogeene saaks nende kriteeriumidega vastavusse, ei ole selge, kas farmaatsiakompaniide jaoks oleks neisse investeerimine äriliselt tulus – kasumlikkuse puudumine osutuks järjekordseks oluliseks takistuseks nende ainete kasutamisel meditsinilisel eesmärgil. Enamik enteogeene, välja arvatud LSD ning ibogaiin, on kasutusel oma looduslikul kujul, mis teeb ühe firma jaoks nende kontrollimise keeruliseks. Lisaks seisneb nende terapeutiline väärtus kogemuses. Kui see kogemus on tõepoolest nii võimsa elu muutva toimega, nagu kirjandus viitab, siis ei ole sageli inimestel seda tarvis võtta rohkem, kui üks kord. Korduvaid kasutajaid on vähe.

Siiski on mõned arstid veendunud, et need ained söövad ennast vaikselt peavoolumeditsiini sisse. Oletades et need ületavad kõik muud takistused, on vajalik ka üldine suhtumise muutumine kas nende ainete, Lääne meditsiini või mõlema osas. 2014. aastal ajakirjas “Current Drug Abuse Reviews” avaldatud töös kirjutavad rahvatervise professor Kenneth Tupper (PhD) ja antropoloog Beatriz Labate (PhD) sellest, et regulatoorsed ja teadusasutused püüavad ravimeid kontrolli ja turvalisuse nimel alati vähendada vaid aktiivainete tasandile. Tavapärane näide on see, et enamuse arstide silmis ei ole kanep ravim, kuid selle aktiivained – kannabidiool ja tetrahüdrokanabinool – on seda küll. Ayahuasca sellisele loogikale ei allu. Iga keedus on erinev, samuti on erinev iga patsiendi kogemus. Eeldades, et selle psühhoaktiivset toimeainet saab eraldada, pudelisse panna ja retseptiga välja kirjutada, oletame, et tee tarbimise tseremoniaalne aspekt ning selle keeduse mitte-psühhoaktiivsed komponendid ei oma mitte mingit terapeutilist väärtust (meenuta, kui oluline on patsiendi meeleseisund ja ümbritsev keskkond). Kuid selle alternatiiv – arsti poolt välja kirjutatud ayahuasca-tseremoonia ei näi kokku sobivat peavoolumeditsiiniga. Teaduslikul maailmavaatel on oma sisseehitatud eelarvamused. Kas arstid seda tunnistavad või mitte, võib saada määravaks, kas psühhedeelikumide kasutamine muutub populaarsemaks või hääbub alternatiivmeditsiini ääremaadele.

Mis juhtus LSD-ga? Ülevaade liiga populaarseks saanud psühhedeelikumi ajaloost

• 16. november 1938 – Šveitsi keemik Albert Hofmann sünteesib oma laboris lüsergiinhappe dietüülamiidi.
• 19. aprill 1943 – Hofmann avastab kogemata LSD psühhedeelsed omadused, kui ta omastab väikese koguse läbi näpuotste.
• 1951 – Psühhiaater dr Humphry Osmond kolib Weyburni linna ning alustab oma uuringuid selle aine kohta.
• 1953 – Projekt MKUltra, CIA poolt sponsoreeritud initsiatiiv, mis saab hiljem tuntuks kui „mõtete kontrolli uuringud”, alustab mitut eetiliselt kaheldava väärtusega eksperimenti LSD-ga.
• 1957 – dr. Hofmann pakub New Yorki teaduste akadeemia kohtumisel välja termini „psühhedeelikum”. Nagu ta kirjutas oma kirjas kirjanik Aldous Huxleyle: “Kogemaks põrgu sügavust või lendlemaks inglina, võta lihtsalt veidi psühhedeelikumi”.
• 1957 – Al Hubbard, endine sõjaväelane ja LSD-entusiast avab erahaigla, müües ainet igaühele, kes suudab tasuda 500 dollari suurust tasu. Kuulsused, nagu näiteks Cary Grant, leiavad õige pea tee tema juurde.
• 1959 – Hubbard lahkub California kliinikust ning hakkab ainet tasuta jagama meelelahutuslikul eesmärgil tarvitajatele.
• 1950 kuni 1965 – hinnanguliselt 40 000 patsienti üle terve maailma ravitakse LSD abil.
• 1966 – Üks suuremaid LSD populariseerijaid, endine Harvardi professor Timothy Leary (PhD), tuleb lagedale väljendiga “turn on, tune in, drop out,” mida peetakse selle aine populaarsuse tipuks vastandkultuuri kontekstis. Ärevus seoses LSD ohtudega jõuab samuti kõrgpunkti.
• 30. mai 1966 – Nevada ja California osariikide kubernerid kirjutavad alla seadusele, mis keelustab aine.
• 24. oktoober 1968 – aine keelustatakse kõikides USA osariikides.
• 1969 – Kanada keelustab LSD.

Mida teadus ütleb…

Mõningate hiljutiste psühhedeelikumidega läbi viidud teadusuuringute tulemused

• MDMA traumajärgse stressihäire vastu

Kaheteistkümnest ainet tarbinud patsiendist kümme ei vastanud ravikuuri läbimise järgselt traumajärgse stressihäire kriteeriumitele. Võrdluseks toodud grupis, mis sai platseeboga toetatud teraapiat, oli see kõigest kaks patsienti kaheksast. — Journal of Psychopharmacology, 19. juuli 2010

• Psilotsübiin ärevuse vastu viimase staadiumiga vähihaigetel

Patsientide näitajad STAI ärevushäire skaalal langesid 15 punkti ning tulemused olid jätkuvalt nähtavad ka kuus kuud pärast kõigest ühe doosiga piirdnud ravi. — Archives of General Psychiatry, 6. september 2010

• Ibogaiin sõltuvuste vastu

61% uuringus osalenutest hoidusid sõltuvusainetest peale ravi läbimist, kuid kainuse periood varieerus. Need, kes olid saanud ravi vaid ühe korra, jäid kaineks keskmiselt 5,5 kuuks, need kes said ravi mitmel korral, jäid kaineks keskmiselt 8,4 kuuks. — Journal of Psychopharmacology, 29. septeber 2014

• Ayahuasca depressiooni vastu

Depressiooninäitajad langesid tervelt 82% ning see mõju jäi püsima, kui mõõdeti 21 päeva peale aine tarbimist. — Revista Brasileira de Psiquiatria, 2015

Allikas: The Medical Post

Tõlkis ja toimetas Katrin Suik