Foto: Rasmus Kooskora

16. veebruar oli väga tähtis päev kõigile, kes algatasid ja viisid läbi heategevusliku kampaania “Aitame Antsul aidata”, ning tegelikkuses ka paljudele Eestimaa inimestele, kes saavad edaspidi kas siis ise või nende abivajavad lähedased, kasutada Antsu Takso turvalist invaabiteenust. Kahtlemata oli see päev eriline ka kõigile neile tuhandetele eestimaalastele, kes tegid omapoolse annetuse, et invataksojuht Ants Väärsi saaks uue bussi rooli istuda. Kogu see ilus üritus aga sai alguse siis, kui heade uudiste portaali GoodNews peatoimetaja Monika Kuzminani jõudis Antsu abipalve, nad kohtusid, ja alguse sai abistaja aitamise kampaania.

Monika, olete juba üle aasta tegelenud kampaaniaga “Aitame Antsul Aidata”. Tuletame meelde, kust see kõik alguse sai?

Kampaania sai alguse ühest kirjast, kui Arno Kaerama saatis Antsu abipalve edasi. Lugesin  seda ja kuna meil on Paides nüüd juba neljandat hooaega käiv heade uudiste raadiosaade, tuli Ants raadiosse külla, rääkis ära oma haigustest ülesaamise loo ning tellis saate lõpus veel ühe imeilusa emadele pühendatud laulu ja sel hetkel saigi otsustatud, et see on mees, keda soovin aidata, et tema saaks omakorda teisi inimesi aidata. Rääkisin sellest teistele toimetuse liikmetele ja nii GoodNews toimetus igapäevaselt tööle hakkaski.

Kas GoodNewsil on ka varem heategevuskampaania korraldamisel kogemusi olnud?

Nii pikalt ei ole me nelja aasta jooksul ühtegi kampaaniat juhtinud ega korraldanud. Küll aga me olemegi loodud selleks, et kõik Eestimaa head uudised, head teod ja head inimesed jõuaksid heade uudiste portaali kaudu Eesti inimesteni. Oleme küll väiksemates kampaaniates kaasa löönud ja korraldanud meediatööd. Näiteks viimati aitasime heategevuslikus korras teha meediatööd Tallinna Televisiooni telesarjale “Aitäh elule”, aga teist nii pikka kampaaniat pole meil juhtida seni olnud. Küll on olnud see üks minu esialgsetest ideedest, et heade uudiste portaal aitaks korraldada lisaks igapäevatööle kommunikatsioonitööd heategevuslikele ja lihtsalt heal eesmärgil korraldatavatele sündmustele.

Mida õpetas see kampaania teile kui inimesele?

Seda, et kui sa tahad, et inimesed midagi kuuleks, ja et see neile ka südamesse jõuaks, siis tuleb palju ja ausalt rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Haigete inimeste probleemide sügavusest saavad inimesed aru siis, kui nad on selle ise läbi elanud või näinud kedagi väga kallist inimest läbi elamas, aga selleks, et kogu ühiskond mõistaks, kui väga on haigetele inimestele meie kõigi abi vaja, on kulunud palju tunde rääkimisele, intervjuudele ja veel rääkimistele. Teine asi, mida kampaania õpetas, on see, et Eesti inimesed koonduvad. Kui nad saavad aru, et on vaja üksteise eest seista, siis tegelikkuses me seisame küll! Muidugi on levinud arusaamine, et eestlane on kade ja tahab naabrist parem olla, aga ma arvan, et need inimesed on vähemuses, valdav osa meie ühiskonnast on kokkuhoidev. Võib-olla vähemate sõnadega, aga seda suuremate tegudega hoiab eestlane kokku. Kolmas ja ehk kõige südant soojendavam on ehk see, et küll on hea, et maailmas on olemas sõbrad. Töökaaslased, kes on ka minu sõbrad, tulid selle kampaania käigus appi ja andsid endast kõik ja rohkemgi veel. Ja neljandaks ei suuda ma ära tänada kõiki neid Eestimaa ajakirjanikke, kes antud kampaania kulgu järjekindlalt aitasid kajastada. Olen kogu südamest kõigile nii tänulik.

Kui te nägite täna Antsu auto juures sekeldamas, moodsat tõstukit üles-alla liigutamas ja lõpuks ka autoroolis, siis millised tunded teid valdasid?

Pean ausalt tunnistama, et üleandmisele eelnenud õhtul ei tulnud uni,  hommikul oli sees ärevus, justkui läheks esimesse klassi või hakkaks kooli lõpetama, see on püha ja pidulik ärevus. Teisest küljest oli ka autot uskumatu vaadata, oleme ju aasta aega teinud tööd, kõndisime selle eesmärgi suunas, aga äkki see päev jõudiski kätte! Oleksime justkui alles kampaaniat alustanud ja nüüd jõudis auto juba kohale. Antsu vaadates läks ilmselt paljudel kohal viibinud sõpradel, GoodNewsi toimetuse inimestel ja ajakirjanikel silm veidi märjaks, sest Ants on üks tõeline Eestimaa päike, temas on see rõõm, mis teeb Antsust veelgi ilusama inimese, ja see tänulikkus, mida ta oskab väljendada, on imeline. Lühidalt kokku võttes arvan, et just selliste hetkede pärast on mõtet siia ilma sündida, et neid läbi elada, püüelda pühade õnnepäevade poole ja siis nautida üheskoos tehtud töö tulemust. Elu on seda väärt, et nautida selliseid hetki.

Kas on veel keegi peale Antsu ja Arno, keda tahaksite tänada?

Muidugi tahan ma kõigepealt tänada GoodNewsi toimetust, Joanna Müüri, Elviira Eessaart, Jüri Kukke, Kristi Zirki, kõiki inimesi, kes on selle aasta ja mitme kuu jooksul teinud vabatahtlikult tööd Antsu heaks. Neid inimesi on olnud palju, kes on rohkem või vähem sellele kampaaniale kaasa aidanud. Miks nad seda tegid, peab küsima nende käest. Ma mõtlesin naljatamisi ka tänukirja kirjutades, et loodetavasti ei teinud nad seda sellepärast, et ma palusin või ütlesin, mitte sellepärast, et me töötame koos, vaid see andis igale inimesele ja kõigile tunde, et me oleme siia ilma loodud enamaks ja palju suuremateks tegudeks, kui me arvame.

Päris lõplik rahasumma ei ole koos, kampaania seega jätkub?

Kampaania jätkub, arvestuste järgi oli selle summa suurusjärk 40 000 eurot, mis oli vajalik auto soetamiseks, sisetööde tegemiseks ja tarvikute lisamiseks. Auto sai sellisel kujul koos teatud tarvikutega valmis osalt laenatud rahadega, nii et me jätkame kampaaniat seni, kuni 40 000 on täis ja siis on selleks korraks üritus meie jaoks läbi.

Usutles Elviira Eessaar

Foto: Rasmus Kooskora