Foto: lightonconspiracies.com

Ilmselt mäletab enamik eestlasi, kus nad olid ja mida tegid, kui esmalt kuulsid uudist, et parvlaev Estonia on põhja läinud. Aasta oli 1994 ja kuigi mina olin siis alles varajases teismeeas, mäletan väga selgelt, et kohe hakkasid liikuma ka kuuldused valitsuse vandenõust. Mitte keegi mu sõpradest ei uskunud, et laev tormise ilma tõttu põhja läks, sest jutud M/S Estoniale paigaldatud pommidest levisid ka põhikooli õpilasteni. Täna võib julgelt öelda, et Estonia katastroofi võib lugeda Eesti oma nine-eleven’iks (9/11). Me kõik oleme kuulnud teooriaid salajastest relvavedudest, mis Estonial aset leidsid, kuid minu jaoks jäi alati arusaamatuks, mis oli selle põhjus, et laev sihilikult ära uputada. Nüüd on aga meieni jõudnud pusletükk, mis tõstab Estonia katastroofi ja sellega seonduva täiesti uuele tasandile: põhjus, miks Estonia uputati, polnud mitte selles, mida laeva pardal veeti, vaid keda!

14. aprillil toimuva Telegrami Konverents 2017 peaesinejaks on Taanist pärit uurija ja kirjanik Ole Dammegård, kes on teinud intensiivset aastakümnete pikkust uurimistööd erinevate vandenõude teemadel, sh JFK mõrv (1963), Martin Luther Kingi mõrv (1968), John Lennoni mõrv (1980), Rootsi peaministri Olof Palme mõrv (1986), parvlaev Estonia katastroof (1994), 9/11 terrorirünnakud (2001), Anders Breiviku veretöö (sisetöö) Norras (2011) jne. Ole Dammegård ennustas kuu aega (2017 veebruaris) ette ka hiljutised terrorirünnakud Londonis (LINK 1 ja LINK 2). Rääkisin Olega hiljuti Skype’is ja teen siinkohal kokkuvõtte meie vestlusest ja sellest, mida me võime oodata tema ettekandest “Plahvatuslik tõde M/S Estonia katastroofist” Telegrami konverentsil. Kasutan siin artiklis ka lõike Dammegårdi intervjuust Red Ice Radios, mis oli eetris aastal 2013.

Ole, palun tuleta lugejale uuesti meelde, millist infot meile selle saatusliku öö kohta anti.

27. septembril 1994. aastal, 8 aastat peale Olof Palme mõrva, sõitis Tallinna ja Stockholmi vahel reisilaev M/S Estonia, pardal umbes tuhatkond reisijat. Tol õhtul oli meri küll veidi tormine aga mitte midagi erilist Läänemere kohta. Olles poolel teel Stockholmi, saatis M/S Estonia südaöö paiku välja „Mayday” hädasignaali ning peagi pärast seda uppus laev. Ametlike andmete kohaselt uppus sel ööl 852 ja pääses ainult 137 inimest. See oli nii Eestile, kui ka Rootsile tohutu katastroof, iga neljas rootsi pere kaotas oma lähedase või tuttava. See oli suurim Põhja-Euroopa merekatastroof peale II maailmasõda. Ametlike allikate kohaselt põhjustas õnnetuse tormine meri, kui lained peksid vastu laeva visiiri, mis ühel hetkel purunes, vesi voolas sisse ja laev läks põhja.

Seda viimast lauset on paljudel olnud raske uskuda. Meenutab natuke seda lugu, kuidas paberinugadega mehed kaaperdasid lennukid..

Nõnda see tõesti on. Koheselt peale M/S Estonia uppumist tundus kõik väga kahtlane, see kuidas võimud asja lahendasid jne. Ma hakkasin seda juhtumit koheselt uurima ning küsimärke pidevalt tuli juurde. Tunnistajate sõnul toimusid laeval plahvatused ja peale seda hakkas laev liikuma suure hooga edela suunas, bänd lõpetas mängimise, inimesed lendasid ümber ning vett märgati laeva tulemas altpoolt veepiiri. Peale seda kui laev vajus kreeni, uppus see vaid mõne minutiga. Rootsis oli äsja vahetunud peaministrid, lahkunud oli Carl Bildt ja ametisse asunud Ingvar Carlsson ning mõlemad teatasid, et tegemist on tohutu tragöödiaga ning lubasid, et kõik hukkunud tuuakse laevast välja ja võimaldatakse korralikud matused. Kuigi sügavus laevahuku paigas on vaid ca 70 m, siis teatasid võimud peagi, et ühtegi surnut laevast välja tuua ei saa ning õnnetuspaika hakkasid turvama sõjalaevad. Peatselt teatati, et M/S Estonia vrakk tuleb betoniseerida, mis läinuks maksma hinnanguliselt miljard Rootsi krooni. Seda vabandati välja ettekäändega, et tegemist on püha puhkepaigaga ning nõnda saame vältida ka n-ö hauaröövleid. Sellisel juhul peaks ka tavalised surnuaiad ümbritsema miiniväljadega, okastraadi ja valvuritega…

Nagu paljude teiste vandenõude puhul, ei näinud me ka Estonia huku juures normaalset päästeoperatsiooni vaid kõikide asjadega viivitati pikalt, vabandati, et helikopterid ei saanud startida, sest kütust pidi tankima jne. Ka õnnetusest pääsenuid koheldi kummaliselt. Peale seda, kui pääsenud jõudsid Rootsi territoriaalvetesse, viidi nad helikopteritega Huddinge haiglasse Rootsis, kus neil ei lastud omavahel suhelda ja mõningaid koheldi lausa nagu kurjategijaid, neil ei lastud koju helistada ega käia WC-s ilma saatjata.

Paari päeva möödudes tulid ilmsiks suured segadused pääsenute nimekirjades, sh 8 meeskonnaliiget, nende seas ka laeva kapten Avo Piht, kes esmalt olid pääsenute nimekirjas aga hiljem tõsteti ta ümber hukkunute nimekirja. Mitmete tunnistajate sõnul näidati pääsenud ja elusat Arvo Pihti esimestes teleuudistes. See tekitas väga palju segadust nii Eestis kui Rootsis, sest mitmetele omastele oli teatatud, et nende inimene on pääsenud. On isegi paar juhtumit, kus perekond palus esmalt elusate nimekirjas välja toodud kuid hiljem hukkunute listi pandud omast koju saata, et teha korralik matus ja kus hiljem kirstus avastati, et hukkunud inimest oli piinatud ja pussitatud. Võimud ütlesid vabanduseks, et laip olevat vees ulpinud tunde vastu kivisid ja nõnda olevat ta viga saanud. On ka juhtum, kus hukkunu saadeti omastele aga siis selgus, et kirstus oli vale inimene. Selliste juhtumite puhul on standardprotseduuriks, et jalgu jäävad või miskit pealt näinud inimesed lihtsalt tapetakse ära.

Miks soovivad asjaga seotud valitsused nii kiivalt kogu teemat kinni mätsimida ja maha vaikida?

M/S Estoniat kasutati salajaste relvade ja sõjatehnika transportimiseks. Minu hinnangul käib mäng samade osapoolte vahel, kes olid seotud Iran Contra afääri ja Boforsi relvamüügi skandaaliga, see tähendab, et erinevad riigid smugeldasid relvasid kolmanda maailma riikidesse, kus olid sõjakolded. See on nagu ämblikuvõrk ja see on selgelt seotud ka Olof Palme mõrvaga. See kõik toimus vahetult peale seda, kui NSVL lagunes, vene sõjavägi lahkus Eestist ja jättis endaga maha palju sõjatehnikat. Siis saadeti USA poolt Eestisse Eestis sündinud Ameerika kindral Aleksander Einseln, et tema hakkaks juhtima uut Eesti sõjaväge.

Tallinna lähedal Paldisksis asus venelaste tuumaenergia allveelaevade baas, mitmed riigid, sh ka Rootsi käisid neid seadeldisi lahti muukimas ja edasi müümas. Tunnistajate sõnul oli M/S Estonia pardal sel saatuslikul õhtul kaks rekkat, mis sõjaväe eskordi saatel viimasena laevale pandi ja seega olid nad visiirile kõige lähemal. See operatsioon põhjustas ka laeva väljumise edasilükkamise ca tunni jagu. Tunnistajate sõnul oli nende kahe rekkaga kaasas veel üks mees, kellel oli kohver käeraudadega käe külge kinnitatud, teda nähti laevas ka kapteniga vestlemas ja õhtust söömas. Minu hinnangul veeti nende kahe rekkaga salajasi relvasid ja erinevaid radioaktiivseid materjale. See on ka põhjus, miks M/S Estonia ära betoniseerida sooviti, et takistada radioaktiivsete elementide Läänemerre sattumist.

Nii Eesti kui ka Rootsi valitsused on kinnitanud, et M/S Estoniat kasutati relvade vedamiseks, kuigi nad pole kinnitanud, et see toimus ka sellel saatuslikul ööl. Uurija Stephen Davis kirjutas oma uurimustöös aastal 2005, et laboris läbi viidud testid kinnitavad, et M/S Estonia pardal toimus plahvatus ning tema hinnangul on kõigega seotud ka briti salaluure MI6, ameeriklaste CIA ja vene maffia.

Paar nädalat pärast laeva hukku käisid sukeldujad laeva filmimas ja Rootsi TV4 avaldatud filmilt on näha laeva külge kinnitatud lõhkelaenguid, seda on kinnitanud isegi sõjaväe eksperdid. Ma arvasin peale seda, et kogu see vandenõu paljastatakse peagi aga mitte ükski Rootsi ajaleht ei kajastanud seda poole sõnagagi. Mitmed uurimiskomisjoni liikmed ja rootsi poliitikud, kellest paljud on Bilderbergi grupi kohtumistel osalejad, sh Mona Sahlin, Ines Uusmann, Carl Bildt, vastasid, kui neilt küsiti, et kuidas te kommenteerite neid plahvatusi, umbes nii, et me oleme kursis nende pommidega aga me ei näe põhjust seda uurida, sest kuidas me seda päriselt ikkagi tõestada suudaks ja sel pole tegelikult mingit tähtsust. Põhimõtteliselt nende vabandused olid haledad.

Kui palju radioaktiivseid aineid võis Läänemerre voolata?

Mul pole õrna aimugi, aga pole välistatud, et tänaseks on M/S Estonia siiski ära betoniseeritud, sest sel teemal ei ole räägitud enam aastaid. Üks mu sõber on kaubalaeva kapten, kes sõidab seda marsruuti tihti ning tema ütles mulle, et peale M/S Estonia katastroofi oli sündmuskohal pikalt mitmeid erinevaid ja võõraid haruldasi sõjalaevasid, seega mina arvan, et kõik seal olnu on ammu likvideeritud. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga minuni on jõudnud ka info, et sukeldujad, kes käisid hiljem veel M/S Estoniat uurimas, nägid, et laeva sees olid lausa 20m suurused augud, kust ilmselt oli terveid rekkaid välja tõstetud.

Kelle vahel see relvavedu siis toimus?

Seda on väga raske tõestada kelle vahel täpselt, aga võime kindlalt öelda, et nii Eesti kui ka Rootsi lasid sellel smugeldamisel toimuda ja see toimus regulaarselt. Kui uurida teisi suuremaid vandenõusid, siis väga tihti leiab katastroofiga täpselt samal ajal aset sarnase stsenaariumiga sõjaväeõppus. Teatavasti käisid terrorismivastased õppused 11. septembri, Londoni 7/7, Oklahoma City ja Norra Breiviku terrorirünnakutega samaaegselt. See on korduv käekiri ja seega on paljudel asjaosalistel raske aru saada, kas tegu on päris õppusega või päris terrorirünnakutega. Teatavasti toimus ka M/S Estonia katastroofi ajal sõjaline õppus Rootsi ja Eesti vahel, mille stsenaarium nägi ette, et reisilaevale on paigaldatud pommid. Lisaks toimus samal ajal ka NATO operatsioon, nimega Cooperative Venture 94, kus osales üle 50 laeva Belgiast, Kanadast, Taanist, Saksamaalt, Itaaliast, Hollandist, Norrast, Hispaaniast, Suurbritanniast, USA-st, Venemaalt, Rootsist, Poolast ja Leedust. See toimus Skagerraki väinas, mis asub Rootsi, Norra ja Taani vahel ehk vaid tunnikese lennusõidu kaugusel.

Üks asi, mis minu jaoks M/S Estonia põhja laskmise juures suuri küsimusi tekitas, oli motivatsioon. Milleks lasta laev põhja? Lihtne on mõista, miks kinni mätsida laeva sihilik uputamine aga miks seda üldse tehti? Ja miks muutsid kõik poliitikud oma juttu, lubades algul hukkunud laevast välja tuua aga siis järsku rääkisid kõik ühest suust, et laev tuleb ära betoniseerida. Kogu pilt selgineb, kui me hakkame uurima, miks oli nii suur segadus hukkunute ja ellujäänute nimekirjades, miks need numbrid pidevalt muutusid jne. Hukkunute ja pääsenute nimekirjas on ca 70 nime, mis liikusid edasi-tagasi ühest listist teise ning aastate jooksul on pidevalt see number 70 läbi käinud, mis minu hinnangul ongi kogu asja võti.

Põhjus, miks M/S Estonia põhja lasti ei olnud mitte selles, et mida seal veeti, vaid keda?

Just! Vaid mõned tunnid peale laevahukku teatati Rootsi meedias, et ca 70 Stockholmi politseinikku olid samuti laeval viibinud – nad olid sinna saadetud preemiareisile/seminarile. Ka selles osas on info hägune, sest esmalt öeldi, et tegemist oli vanemohvitseridega, hiljem öeldi aga tegu oli abipolitseinikega. Me teame, et laev lasti põhja, samal ajal toimusid kahed sõjaväe õppused, millest üks nägi ette stsenaariumi, et reisilaevale on asetatud pomm; me teame, et päästeoperatsiooni takistati, sest neil oli väga oluline, et kõik asjaosalised hukkuksid. See seletaks ka, miks kapten Avo Piht kõrvaldati, kuigi ta oli laevalt elusalt pääsenud.

Läheme nüüd korraks ajas tagasi. 1986. aastal tehti otsus, et tollane Rootsi peaminister Olof Palme tuleb kõrvaldada, sest Palme soovis Skandinaaviast teha tuumaenergiavaba tsooni. Väidetavalt oli ta vastu nii tuumarelvadele, tuuma elektrijaamadele ja ka tuumaenergial töötavatele allveelaevadele. Lisaks kritiseeris ta ka George H. W. Bushi poliitikat ning arvestades USA mõju Euroopas, oli see kõik täiesti ennekuulmatu ning võimueliidile vastuvõetamatu, seega saatis NATO Rootsisse nn atentaadimeeskonna.

Aastate jooksul said Palme atentaadi vandenõuteooriad üha hoogu juurde ning see teema ei tahtnud vaibuda. Rootsi politseis oli grupp inimesi, kes seda üha rohkem uurisid ning õhus oli tunda skandaali. 1994. aastal valmis uurija Lars Borgnäsi dokumentaalfilm Olof Palme mõrvast, mis levis Rootsis nagu kulutuli ning tundus nagu Rootsi valitsuse ja politsei kohal hakkaks pomm plahvatama.

Kuna üha rohkem inimesi Rootsi politseist hakkas Palme mõrva uuesti uurima, tekkis olukord, kus oli vaja korraga kõrvaldada suur hulk inimesi. Kui lahti on vaja saada ühest inimesest, siis pole kuigi keeruline korraldada autoõnnetust, vannis uppumist või trepist alla kukkumist. Kui sul on juba kümmekond inimest, siis neid kõiki korraga ära koristada on juba palju raskem. Rootsi politseis oli aga tervelt 69 süsteemile jalgu jäänud inimest…

Seega tehti otsus korraldada luksuslik reis ja konverents reisilaeval ning kogu see politseikaader saadeti M/S Estoniaga Eestisse. Tagasiteel kõlas pauk – uppumiskindel reisilaev läks põhja 15 minutiga ning põhjuseks öeldi ränga ilmastikutingimuste tõttu purunenud visiir. Samal ajal Estonia katastroofiga toimusid NATO mereõppused „Cooperative Venture 94” Rootsi, Taani ja Norra vetes, millest võtsid osa 40 riiki täieliku sõja varustusega – sõjalaevad, helikopterid jne. Seda juhtis admiral Paul D. Miller.

M/S Estoniale paigutati lõhkelaengud, et laev ära uputada aga ei arvestatud sellega, et samal ajal veeti Estonial ka salajast relvatehnikat – alati on miskit, mis läheb valesti. Nimelt likvideeriti Paldiskist NSVLi aegset allveelaevabaasi tehnikat, mis pidi minema läbi Tallinna Stockholmi. On teada, et M/S Estonia väljumine venis tunni jagu, märgid viitavad, et tollis oli probleeme tolle kahe rekkaga, mis seda tehnikat vedas. Teatavasti sel õhtul tööl olnud tolliohvitser Igor Kristapovich leiti kuu aega peale katastroofi 22. oktoobril mõrvatuna oma korteris.

Tol õhtul peale viivitamist lahkus lõpuks M/S Estonia Tallinna sadamast Stockholmi suunas ning kella 01:00 ajal, olles poolel teel Stockholmi, käis tohutu pauk, millele järgnesid veel mitu plahvatuse heli meenutavat kõmakat. Laev hakkas vajuma kreeni, rahvas lendas igas suunas. Selle peale läks laeva kapten paanikasse ning hakkas laevale kiirust lisama, kõlasid veel mitmed paugud, mina arvan, et asjaga seotud isikud üritasid neid kahte rekkat laevalt merre lükata, sest sellise relvasmuugeldamise avalikkuse ette tulek tekitanuks tohutu rahvusvahelise skandaali. See ei olnud ühekordne relvavedu, vaid oli kestnud juba kaua. Siis saatis kapten välja „Mayday” hädasignaali, kuid terve Läänemeri oli saatjatega blokeeritud ning esimesed raadiosignaalid jõudsid läbi alles siis, kui laev oli juba põhja minemas. Peale seda toimus kummaline venitamine ka päästeoperatsioonidega ja seda sellepärast, et Rootsi valitsusele oli ülimalt oluline, et kõik 69 politseijaoskonna töötajat kindlasti surnud oleksid. Ja kõik need süütud inimesed olid jääkülmas vees. Hiljem vabandati, et helikopterid ei saanud kohe startida, sest neid oli vaja enne tankida ja muid tobedaid vabandusi. Kui lõpuks päästemeeskond saabus, siis ainukesed ellujääjad pandi Mariella ja teiste laevade peale ning siis pandi nad karantiini, neil ei lastud helistada lähedastele jne.

Kas kõik need 69 politseitöötajat hukkusid?

Minu teada küll. Kõik need politseitöötajad olid surnute nimekirjas kui tsiviilisikud ning mitte politseinikud. Need 69 politseitöötajat ongi minu hinnangul üks suur põhjus, miks Estonia põhja lasti.

Rääkisin ükskord ühe kapteniga, kes sõidab reisilaevaga Tallinna ja Helsingi vahet ning tema ütles mulle, et mitte ükski kapten (tema ise kaasa arvatud), ei usu ametlikku versiooni Estonia katastroofist. Nimelt on laevad nõnda ehitatud, et selliste intsidentide puhul läheks halvimal juhul mitu päeva enne kui laev ära upuks, sest laev on õhku täis ja suletud sektoriteks jaotatud. M/S Estonia läks aga kiirelt vett täis ning uppus 15 minutiga. Üldiselt jäävad laevad tagurpidi vee peale ulpima ning põhja ei lähegi.

Keda võtta vastutusele täna 23 aastat hiljem? Need samad jõud on ilmselt seotud ka 9/11 ja teiste terrorirünnakute korraldamisega. Jutt käib väga tugevatest jõududest, kes omavad kontrolli maailma valitsuste ja meedia üle.

Need on väga tõsised ja tihti ohtlikud teemad, mida me uurime ning kajastame. 1980ndatel, kui alustasin vandenõude uurimist, tundsin ta end niivõrd üksikuna ja see oli väga raske. Nüüd aga toimub ärkamine kõikjal üle maailma ja seda on väga tore vaadata. Libaoperatsioone korraldatakse üha enam aga mida rohkem sa neid uurid, seda lihtsam on neist läbi näha. Paljud on isegi niivõrd piinlikult lohakalt korraldatud, et see ajab mind lausa naerma. Esinesin hiljuti Open Mind Conference’il Taanis ja seal võtsime läbi kõik viimase aasta lavastatud terrorirünnakud ning enamus uurijad on üksmeelel, et süsteemil on üha raskem neid korraldada.

Siin artiklis põgusalt puudutatud seos M/S Estonia ja Olof Palme mõrva vahel on pisidetailideni lahti võetud esmakordselt Eestis, 14. aprillil Nõmmel Von Glehni Teatris – sündmusel Telegrami Konverents 2017.

Intervjueeris ja toimetas Hando Tõnumaa

Vaata lisaks: Telegrami Konverents 2017 Facebookis, Telegrami Konverents 2017 Piletilevis, Ole Dammegårdi veebileht

Foto: lightonconspiracies.com