Mesilaste mürgitamise uudise valguses soovitab Eesti Loomakaitse Selts hoopis linnainimestel mesindusega tegelema hakata, et mesilinde päästa ja hoida. Kuidas siis linnas mesilaste pidamine käib ja kas õhtusaaste linnamett mõjutab?

Linnamesinik Erki Naumanis peab Endla tänaval garaažide peal mesitarusid ning tema linnamesi võitis eelmisel aastal Eesti parima mee auhinna. “Mesilaste korjeala on kuni 2,5 km, siin on üheks piiriks Stroomi rand ja Kristiine taga Tehnika tänav, kus on kastanite alleed,” tutvustab linnamesinik Erki oma mesilindude söögilauda. Hetkel elavad Endla tänaval 30 mesilasperet, kuid uuel aastal plaanib Erki oma mesilaskogukonda veelgi kasvatada.

Kas linnamesi on heitgaasidega saastatud või täitsa söödav?
“See mesi on mesilase keha poolt mitmekordselt filtreeritud, kuid sügisel on meil plaan teha ka süvaanalüüsid, et vaadata, kas ja milliseid raskemetallide jääke siit leida võib. Mectory katusel peetud mesilasi testiti ja sealt selgus, et mürkide tase oli kõvasti alla normide. Linnas pole ka klassikalisi taimemürke, mida maapiirkonna põldudelt võib leida, mistõttu on rohelises aedlinnas mesilastel palju soodsam elada.”

Kas linnamesindus võib mesilasi aidata?
“Kindlasti! Kevadel on siin teinekord soojem kui kuskil maakohas. Siin hakkab päike hommikul varakult peale paistma. Juures on ka suured õitsevad vahtrad, seega on mesilastel söögilaud ümberringi kaetud. Mesilastel piisab vaid paarist ilusast päevast, kui nad juba saavad õietolmu koguma minna.”

Erki on mesilinde pidanud juba 2010. aastast, Tallinnas Endla tänaval neist kolm aastat. Seejuures on ta haruharva nõelata saanud. “Mul on siin sõbralikumat sorti mesilased. Ja üldiselt on alati ikka inimese viga, kui mesilane nõelab,” selgitab ta. Nimelt sureb mesilane pärast nõelamist, sest nõel jääb inimese sisse ja ära lennates rebib mesilane oma tagumise poole lahti, mistõttu ta mõne aja pärast sureb. Seega on nõelamine mesilasele tihtipeale hullem kui inimesele.

Mitmed linnad, seal hulgas New York, lubasid alles hiljuti linnas mesilaste pidamise. Samas on Pariisis ja Melbourne’is aastaid mesilasi peetud. Londonis on linnas mesilaste pidamine viimastel aastatel ülipopulaarne ja seda toetavad ka kohalikud loomakaitseorganisatsioonid.

Bostonisse rajati möödunud aastal suisa linnamesinduse laboratoorium. Ameerika Ühendriikides on mesilaste kaitsealad lisaks San Franciscos, Washingtonis, Chicagos, Denveris, Seattle’is ja Los Angeleses.

“Mesilaste linnas pidamine on kasulik ja vajalik nii inimestele kui mesilastele. Mesilased tolmeldavad taimi ja on nagu pisikesed linnaaednikud. Tasub ka meeles pidada, et nad ei nõela kunagi niisama,” võtab hirme maha Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Geit Karurahu.

Ühendriikide mesilaste kaitsela asutaja, doktorikraadiga mesilaste tervise ekspert dr Noah Wilson-Rich ütleb, et talve elab üle 62,5% linnamesilastest, võrreldes 40% maapiirkondade mesilastega. Ka märgib ta oma artiklis, et linnamesilased pole pestitsiididest nii mõjutatud kui maamesilased.

Linnamesindus on nii populaarne, et oma mesitared on suisa Londoni Buckinghami Paleel, kuulsal New York’i Whitney Ameerika Kunstide Muusemil, Waldorf Astoria hotellil, Prantsuse parlamendihoonel ja Pariisi Notre-Dame’i katedraalil.

Linnas mesilaste pidamine on veel üks trend, mis lõppkokkuvõttes aitab inimesel loodusega sõbralikult koos eksisteerida. Me loeme uudiseid mesilaste mürgitamistest ja muretseme, kuid äkki tasuks linnainimestel hoopis tegutseda!

Allikad: Eesti Loomakaitse Selts, ELS2

Linnas mesilaste pidamisest leiab lisainfot linnamesi.ee

Loe lisaks ka: SDNet, CNN

Foto: plujoextended.com

Toimetas Sander Soomaa