Foto: By Zereshk – Own work, CC BY 3.0, Wikimedia Commons

2013. aastal pidas Rupert Sheldrake’i TED konverentsil palju kõneainet ja vaidlusi tekitava kõne, mis seab kahtluse alla kogu praeguse materialistliku teaduskäsitluse alustõed, mis on domineerinud 19. sajandist alates. Sheldrake’i kõne eemaldati ametlikult TED kõnede kanalist, kuid jäeti alles blogilehele koos seletustega, miks leitakse, et see ei ole sobiv. TED-i korraldajaid on selle otsuse eest ohtralt kritiseeritud ning tsensuuris süüdistatud. Avaldame Telegramis esmakordselt 2014. aastal ilmunud põneva kõne teile suvelugemise-kuulamisena täna uuesti.

Ph. D. Rupert Sheldrake on bioloog ja enam kui 80 teadusartikli ning 10 raamatu autor. Ta on õppinud Cambridge’i ülikoolis loodusteadusi, Harvardi ülikoolis filosoofiat ja teadusajalugu ning naasis Cambridge’i tegema doktoritööd biokeemia valdkonnas, jäädes sinna töötama biokeemia ja rakubioloogia uuringute juhina. Sheldrake on töötanud paljudes ülikoolides üle kogu maailma: elades ja töötades Indias, veetis ta poolteist aastat aašramis, kus kirjutas oma esimese raamatu “A New Science of Life“. Ta on kirjutanud ka lugematu hulga kaastöid erinevatele meediaväljaannetele.

Teaduse väärkujutelm

Teaduse väärkujutelm on uskumus, et teaduses on reaalsuse olemus põhimõtteliselt selge, jättes vaid detailid täpsustamiseks. See on meie ühiskonnas väga levinud uskumus. Inimesed ütlevad: ”Ma ei usu jumalasse, vaid teadusesse.” Kuid on tekkinud konflikt teaduse kui arutluskäiku, tõendusmaterjali ja hüpoteesi koondava uurimismeetodi ja teaduse kui uskumuse või maailmavaate vahel. Kahjuks on teaduse maailmavaateline aspekt hakanud piirama ja tagasi hoidma vaba uurimist. Alates 19. sajandi teisest poolest on teadustöid tehtud filosoofilise materialistliku maailmavaate aspektist.

Minu raamatus ”Teaduse väärkujutelm” on võetud 10 teaduslikku dogmat või eeldust ning pööratud need küsimusteks, uurides, kui kindlalt need jäävad püsima, kui neid teaduslikult uurida.

Tänapäeva teaduse aluseks on 10 eeldust

Põhimõtteliselt on haritud inimeste maailmavaate aluseks üle terve maailma järgmised 10 dogmat. Nende põhjal on üles ehitatud haridussüsteem, riiklik tervishoid, meditsiinialased teadusuuringud ja valitsused.

1. Loodus on mehaaniline või masinlik. Universum, loomad, taimed ja inimesed on geneetiliselt programmeeritud ajuga masinad.

2. Mateerial puudub teadvus. Universum koosneb ilma teadvuseta mateeriast; tähtedel, galaktikatel, planeetidel, loomadel ja taimedel puudub teadvus.

3. Looduse seadused on muutumatud. Need olid samasugused juba Suure Paugu ajal ja need jäävad alatiseks samaks. Loodusseaduste konstandid on jäävad.

4. Energia ja mateeria koguhulk on alati jääv, see ei muutu kunagi, välja arvatud Suure Paugu hetkel, kui see tekkis hetkega mitte millestki.

5. Loodusel ei ole eesmärki. Kogu loodusel ja evolutsioonilisel arengul ei ole eesmärki ega suunda.

6. Bioloogiline pärilikkus on materiaalne – kõik, mille sa oled pärinud, on geenides või nende epigeneetilistes modifikatsioonides.

7. Mälu eksisteerib aju sees materiaalsete jälgede näol. Mingil moel on kõik, mida sa mäletad, aju sees närvilõpmete ja fosforiga seotud valkude kujul.

8. Sinu mõistus on sinu pea sees. Kogu sinu teadvelolek ei ole midagi enamat, kui su aju aktiivsus.

9. Psüühilised fenomenid nagu telepaatia ei ole võimalikud – sinu mõtetel ja kavatsustel ei saa olla distantsilt mitte mingit mõju, sest need asuvad sinu pea sees. Kõik psüühilisi fenomene tõendavad materjalid on illusoorsed. Inimesed usuvad neisse, sest nad ei tea piisavalt palju statistikast, lasevad ennast juhuste kokkulangevusel petta või lihtsalt soovivad uskuda, et see on tõsi.

10. Mehhanistlik (füsioloogial ja bioloogial põhinev) meditsiin on ainus, mis toimib. See on põhjuseks, miks valitsused rahastavad uurimistöid ainult selles meditsiini valdkonnas ja ignoreerivad alternatiivseid suundi. Alternatiivsed ravimeetodid näivad toimivat sel põhjusel, et inimesed oleks paranenud nagunii ravist sõltumata või platseeboefekti toimel. Kuid ainus, mis tegelikult toimib, on mehhanistlik meditsiin.

Kas loodusseadused on ikka muutumatud?

Idee fikseeritud loodusseadustest on jäänuk vanemast maailmavaatest enne 1960-ndaid, kui Suure Paugu teooria loodi. Arvati, et kogu universum on igavene ning seda valitsevad jäävad matemaatilised seadused. Kuid Suure Paugu teooria paljastas, et universum on umbes 14 miljardit aastat vana ning pidevalt arenev ja kasvav.

Terence McKinney armastas öelda, et moodne teadus põhineb ideel „Andke meile üks tasuta ime ja me seletame kõik teised ära“. Kogu mateeria ja energia ning neid selgitavate muutumatute loodusseaduste ilmumine hetkega mitte millestki ongi see üks tasuta ime.

Morfilise resonantsi hüpotees

Miks ei peaks loodusseadused arenevas universumis muutuma? Loodusseaduste idee põhineb väga inimkeskse metafoorina inimeste seadustel. Kirjanik ja õpetlane C. S. Lewis on öelnud: „Öelda, et kivi kukub maa peale, kuuletudes seadusele, teeb sellest inimese ja isegi kodaniku.” Me oleme selle metafooriga nii harjunud, et unustame, et see on kõigest metafoor.

Areneva universumi kontekstis on palju kohasem mõelda, et looduse regulaarsus on põhimõtteliselt harjumuslik. Filosoof C. S. Peirce pakkus selle idee välja 20. sajandi alguses ning mina olen sellest ideest loonud morfilise resonantsi hüpoteesi, mis on nende arenevate harjumuslike käitumiste aluseks. Selle hüpoteesi kohaselt on igal asjal looduses kollektiivne mälu, mis esineb sarnasuste baasil. Kui kaelkirjaku embrüo areneb oma emaüsas, siis see häälestab ennast eelmiste kaelkirjakute morfilisele resonantsile, võtab kollektiivsest mälust informatsiooni ning kasvab kaelkirjakuks.

Sellel peavad olema õiged geenid, kuid need vastutavad ainult õigete valkude loomise eest, kuid mitte organismi kuju ja käitumise eest. Igal liigil on kollektiivne mälu, isegi kristallidel. See ennustab, et kui sa õpetad loomi sooritama uusi trikke, siis üle maailma õpivad sama liiki loomad sama trikki sooritama kergemini, ning on juba olemas teaduslikku tõendusmaterjali, et see tõesti nii on. Kõik põhineb arenevatel harjumustel, mitte muutumatutel loodusseadustel.

Valguse kiiruse ja gravitatsioonikonstandi muutumine ajas

Kas sellised kindlaks määratud konstandid nagu gravitatsioonikonstant või valguse kiirus on tõepoolest muutumatud? Otsisin välja vanad füüsika käsiraamatud ning leidsin, et valguse kiirus langes aastatel 1928–1945 umbes 20 m/s võrra, mis on väga suur muutus, kuna need konstandid määratakse komakoha täpsusega. Üle maailma toimus see muutus samal moel ning 1948 läks selle konstandi väärtus uuesti suuremaks.

Küsisin selle kohta riikliku füüsikalaboratooriumi metroloogia osakonna juhi käest. (Metroloogia on teadus, mis mõõdab konstante.) Sain vastuseks, et olen avastanud metroloogia ajaloos kõige piinlikuma episoodi. Metroloogia osakonna juhi sõnul ei saanud valguse kiirus tegelikult väheneda, kuna tegemist on ju konstandiga. Selgitades fenomeni, miks valguse kiiruse number oli erinevates laborites erineval ajal sarnase muutumisega, kasutas ta väljendit „intellektuaalse faasi lukustamine”.

Tänapäeval sellist asja loomulikult enam juhtuda ei saa, sest probleem „lahendati“ 1972. aastal, fikseerides valguse kiiruse definitsioonina. On tõenäoline, et valguse kiirus võib olla muutuv, kuid me ei saa seda teada, sest meetermõõdustiku ühikud on fikseeritud lähtuvalt valguse kiirusest, nii et mõõtühikud muutuks ka – probleem on lahendatud!

Aga kuidas jääb siis gravitatsioonikonstandiga – see on erinevates kohtades viimaste aastate jooksul muutunud rohkem kui 1,3% ulatuses. Tegemist on väga lihtsa näitega sellest, kuidas dogmaatiline mõtlemine piirab uurimistööd. Gravitatsioonikonstanti mõõdetakse erinevates laborites ning saadakse erinevatel päevadel erinevaid tulemusi, mille põhjal arvutatakse keskmine. Rahvusvaheline metroloogia komitee kohtub umbes iga 10 aasta järel ja arvutab üle maailma saadud väärtuste põhjal gravitatsioonikonstandi keskmise väärtuse.

Tegelikult gravitatsioonikonstant muutub päeva ja aasta jooksul. Maa liigub läbi universumi keskkonna, mis mõjutab gravitatsioonikonstanti. Oleks väga huvitav, kui algne gravitatsioonikonstandi mõõtmistulemus pandaks internetti üles, nii et oleks võimalik erinevate laborite tulemusi võrrelda ning vaadata, kas nende tulemused muutuvad sarnaselt. Kuid keegi ei ole seda teinud, sest gravitatsioon on konstant – pole mõtet selle muutusi otsida.

Inimese teadvuse olemus

Üks suuremaid lahendamata mõistatusi on mõistuse olemus. Teadus ei suuda toime tulla tõsiasjaga, et me oleme teadvusel ning et meie mõtted ja kogemused ei pruugi asuda meie pea sees. Ametlik seisukoht on selline, et kõik sinu kogemused on sinu pea sees. Pakun välja, et nägemine sisaldab piltide projekteerimist väljapoole – see, mida sa näed, on sinu mõistuses, kuid mitte sinu pea sees.

Meie mõistus laieneb ajust väljapoole lihtsaimas taju vormis. Arvan, et projekteerime enda nähtavaid pilte väljapoole ning need pildid puudutavad seda, mida me parasjagu vaatleme. Kui ma vaatan sind selja tagant, nii et sa ei tea, et ma seal olen, kas ma saan sind mõjutada? On väga tavapärane nähtus, et inimesed tunnevad, kui neid jõllitatakse.

Ka loomadel on see omadus, tõenäoliselt arenes see välja saaklooma ja kiskja vahelises interaktsioonis. Saakloomadel, kes suutsid tajuda kiskja pilku, oli suurem tõenäosus ellu jääda. See võiks viia uuele vaatele vastastikuste ökoloogiliste suhete kohta saakloomade ja kiskjate osas ning samuti meie mõistuse ulatuse kohta.

Arvan, et kui me vaatleme kaugeid tähti, siis meie mõistus sirutub välja ja puudutab neid tähti – meie mõistus ei asetse lihtsalt meie pea sees. Tundub hämmastav, et see on vaidlusteemaks 21. sajandil – me teame enda kohta nii vähe, et meie mõtete asukoht on tuliste vaidluste sisuks teadvuse uurijate vahel.

Igaüks nendest kümnest eelpool üles loetletud eeldusest on kaheldav ning nende kohta küsimusi esitades ilmnevad uued uurimissuunad ja võimalused. Usun, et kui me seame need kaua püsinud dogmad kahtluse alla, tekib teaduses uus ärkamisaeg, uus renessanss. Teadus on väga oluline ning ma arvan, et nendest dogmadest mööda liikumine võib luua uue elu tunnustava teaduse.

Vaata TED-ist bännitud videot siit:

Allikad: TED blogi, Rupert Sheldrake’i veebileht

Pildid: Wikipedia / Zereshk; ekraanikuva

Toimetas Katrin Suik