Loodus on niisamuti nagu Sina ja mina. Vale on vaadata loodust kui ekspluateerimise objekti. See on sama, kui mehed näeksid naist üksnes seksuaalobjektina. Ja kui nüüd heita meie eluilmale kui tervikule pilk majandamise kesksest paradigmast, siis ei ole saladus, et kõige väärtuslikum ressurss, mida valitseda, on Homo sapiens elik inimliik. Sest inimpopulatsiooni kaudu saab valitseda kõiki teisi looduse ressursse, kirjutab jutuvestja, koolitaja ja elu-uurija Erki Kaikkonen.

Inimese kui ressursi valitsemise kõige efektiivsem praktika, mida ka Eestis poliitilised erakonnad edukalt rakendavad, on hirmu külvamine. Just sellega on EKRE saavutanud ja saavutamas aina suuremat pooldajaskonda. Nad võtavad kinni igast võimalusest külvata hirmu, mis on kui kärbsepaber, millele oluline osa inimesi kinni jääb. Nii tugevdab EKRE iga kuuga oma positsiooni, kasutades ära maailmas hetkel pead tõstvat natsionalismi draakonit. Natsionalistlik mõtteviis on efektiivne meetod neile, kes oskavad seda ära kasutada. Nii on Eesti ühiskonnas toimunud hüppeline väärtuste muutus – soovist mõista teist inimest ja veel 10 aastat tagasi armastatud humanismist on järele jäänud vaid riismed. Maad on võtnud valimatu kriitika igas suunas.

Püüame siinkohal mõista kriitika kui fenomeni olemust.

Kriitika allub meis teatud isiksuse psühholoogilisele seaduspärale, mis toimib kui loodusseadus. Kui indiviid ühiskonnas on endaga heas suhtes ja rahulolev, ei ole ta väga kriitiline, soovides pigem mõista, olles kannatlik ja kaastundlik. Kui aga indiviidis tõstab pead pidev rahulolematus elu ja enesega, tunneb hirmu ega suuda muutusi aktsepteerida, siis selle vääramatuks peegelduseks on kogu maailma tajumine justkui kõverpeeglis. Selles kõverpeeglis näivad maailm, ühiskond ja inimesed (eriti teistest kultuuridest) meie jaoks ebausaldusväärsed, rumalad, ohtlikud ja ebanormaalsed. Mõistmise soov ja empaatiavõime asenduvad hinnangute, hukkamõistu ja etteheidetega.

Heitkem nüüd pilk ühiskondliku ja kultuurilise jätkusuutlikkuse eeldustele.

Võtame ette mõisted sotsiaalne sidusus ja avatud vs suletud ühiskond. Sotsiaalse sidususe eelduseks on usaldus ja usalduse eelduseks austus üksteise ja ka teiste kogemuste vastu. Usaldus omakorda on koostöö eelduseks. Koostöö eelduseks on aga oskus kuulata elik see viis, kuidas me oleme või ei ole õppinud kuulama oma lähedasi ja teisi enda ümber. Kuulamine ei ole võime, mille saame kaasa siia maailmas sündides, vaid omandame lapsest täiskasvanuks kasvamise käigus, mida nimetatakse ka sotsialiseerumise protsessiks. Erinevad ühiskonnad annavad haridusinstitutsioonide kaudu oma aktiivsesse sotsiaalsesse ellu astuvale kodanikule erinevad eeldused ja oskused, mis kinnistuvad kui norm ja normaalsus – midagi, mida eeldame üksteiselt. Kuulamise oskus ja austus teise kogemuse vastu on osa sellest, ilma milleta koostöö, vastastikune usaldus ja sotsiaalne sidusus ei saa ilmneda elik ei oma elujõudu.

Ühiskonna avatus või suletus väljendub lihtsustatult selles, kas ühiskondlikult ja institutsionaalselt on kõigile inimestele kättesaadav ja arusaadav informatsioon nende võimaluste kohta ja kas kõigile ühiskonna liikmetele on kõik teed selles ühiskonnas avatud. Ehk seda peegeldab see, kuivõrd kihistunud on ühiskond hariduslikult ja materiaalselt. Suletud ühiskonna selgeim näide on vast seisuslik ühiskond, kus seisuste vahel liikumine on pea võimatu. Nii nagu see on endiselt India kultuuriruumis, mõjutatuna ajaloolisest kastisüsteemist.

Ühiskonna avatust või suletust reguleerivad võimulolijad seaduseloome kaudu, mis on ühiskonna juhtimisinstrument. Mis puutub Eesti ühiskonda, siis viimased 15 aastat on seadusloome erinevates ühiskonna sfäärides omandanud tugeva tendentsi suletud ühiskonna kujundamiseks, mis on võimulolijate ja nende finantseerijate positsiooni kinnistamiseks efektiivne praktika. See on olukord, milles väike grupp ühiskonna liikmeid võidab ja ülejäänud osa ühiskonnast hakkab kiduma ning kogeb vabaduse kahanemist. Kuna see kõik toimub järk-järgult ja on polsterdatud poliitiliselt korrektse selgitusega, miks see kõik hea on, siis indiviidid ühiskonnas kohanevad sellega sammhaaval ning neid, kes seda märkavad, jääb aina vähemaks ning nende hääl on kui hüüdja hääl kõrbes.

Kuna puuduvad ka koostööks, vastastikuseks sidususeks ja sünergiaks vajalikud esmased eeldused elik oskus kuulata, siis on raskendatud või puudub ülejäänud ühiskonnal ka oskus ja võime koonduda ja selle muutmiseks midagi ette võtta.

Arvestades hetkel ühiskonnas valitsevat totaalset kriitikat/rahulolematust ja sügavat vastastikuse austuse puudumist, julgen öelda, et meie ühiskond on hingeliselt haigestunud. Ning sellises olukorras on hirmu külvamine poliitiliste erakondade poolt ühiskonda veelgi enam lõhestavam ning viib meid kõiki koos kohta, kuhu me tegelikult ei tahaks jõuda, kui vaid seda mõistaksime, näeksime ja teaksime.

Kõlab ehk natuke sloganlikult, kuid siin jääb mul üle vaid soovida igaühele meist isiklikku distsipliini, panna ette hirmu prillide asemel armastuse prillid ja kasvatada endas austust üksteise ja teiste vastu ka oma sõnades ja tegudes. Ja olulisim – võtta järeleaitamise tunde, õppimaks kuulama ja jätta teistele õigus omada meist erinevat arusaama ja mõtteviisi maailmast, ning võimaluse korral püüda siiralt neid mõista – mis on see põhjus, miks nad just nii maailma mõtestavad ja näevad.

Ja vähemalt sama oluline on tarbida meediat ja informatsiooni teadlikult ja mõõdukalt ning mitte uskuda kõike, mida teemadena üles tõstetakse ja mida räägitakse, eriti nüüd, kui kohalikud valimised tulemas. Ärgem maandugem hirmu külvamise kärbsepaberile, sest just selle abil  üritatakse meid valitseda.

Kui see siin tõi sulle mõistmist ja äratundmist, siis on selle kirjatüki kirjutamisele kulunud aeg ja tähelepanu igati end ära tasunud. Kui aga juhus vastupidi, siis kohtusid iseendaga.

Väljendasin seda kui endine ühiskonnateaduste üliõpilane ja inimloomuse uurija ning vabakutseline muinasjutuvestja, kelles on välja kujunenud teatav tundlikkus meedia kui ühiskondliku jutuvestmise märkamiseks. Ja siinkohal panen sullegi, kallis lugeja, südamele, et see siin on nagu iga lugu ja uudis meedias, mitte tegelikkus, vaid ainuüksi püüd seda kirjeldada. Niisamuti nagu kaart ei ole territoorium.

Erki Kaikkonen
Erki koduleht: www.erkikaikkonen.ee

Foto: erakogu